Väldi igavaid inimesi ja olukordi. Jüri Allik

suvaline asi võib pelgalt määratluse järgi kunstiks osutuda. Pigem on siis juba targem püüda selgitada, mis asi kunst üldse on ja kuidas toimub kunstis areng, kui seda üldse olemas on. Hakkasin kahtlustama, et tegemist on pigem moenähtusega, millega pidev kaasa­jooksmine võib olla vaimselt väga väsitav.

      Mõnikord me käisime Sagritsaga väljas looduses koos maalimas, näiteks Äntu järvesid. Ükskord tema stuudios maalisin ma lihtsat vaikelu ja tema maalis mind. Lisatud pildilt „Noor kunstnik” on näha, milline ma nägin välja 1962. aastal Sagritsa pilgu järgi. Vaevalt on Eesti kunsti ajaloo seisukohast oluline, mida see noor kunstnik parajasti maalib, kuid ma ei saa üle kiusatusest selle kõrval esimest korda ära trükkida maal, millega ma seal parajasti ametis olen. Muidugi on mu töö algajalik, kuid kolmeteistaastase nooruki kohta mitte kõige hullem. Arvestada tuleb sellega, et see oli üldse minu esimene või vähemalt üks esimesi õlimaale. „Noore kunstniku” maali kinkis Sagrits mulle ja see on kogu mu elu rippunud erinevate kirjutuslaudade kõrval.

      Õnneks oli 7. keskkoolis suurepärane kunstiõpetaja Senta Kivistik, kes õhutas mind kunstiga tegelema. Käisin ka Kivistiku juhendatavas kunstiklassis, kus õppisin maalimise ja joonistamisega seotud tarkusi. Üks põhjus kunstiringis käimiseks oli Senta Kivistik ise: väga meeldiv inimene, kes selgelt armastas seda, mida ta tegi. Ta koostas ka mitu väikest raamatut, nagu „Tilgatrükk” (1981) ja „Pintslitrükk” (1982). Veel on mul meelde jäänud, et Kivistik tegi kohe alul selgeks, et ilusa pildi võib teha väga erineval viisil. Kunstiteadlane Juhan Maiste on ühes usutluses öelnud, et kunstimeele äratamise eest on ta tänu võlgu Senta Kivistikule, kes tema esimesed linoollõiked läkitas kusagile helesinisesse kaugusse: näitustele Jaapanisse, Ameerikasse ja vist mujalegi (Postimees, 26. jaanuar 2008). Pean tõdema, et sama saatus oli mitmel minugi õlimaalil. Olgu siinkohal veel lisatud, et allpoolsel pildil olev õpetaja Maimu Maiste on Juhan Maiste ema.

      Richard Sagrits, „Noor kunstnik” (1962, tempera/pastell).

      Pärast seda, kui Andrus Pargiga kohtumine mulle lõpuks mõistuse pähe tõi (vähemalt nii mulle tundus), läks koolis lihtsaks. Need olid viimased kolm aastat koolis, mille me lõpetasime 1968. aastal. Koos sellega süvenes aga tunne, et koolis õpetatakse algeliselt ja õpetajad ei saa arugi, mida nad õpetavad. Mäletan, et meie füüsikaõpetaja Elvi Rebane ei suutnud kuidagi mõista, miks ei saa tööks nimetada näiteks kümne­kilogrammise raskuse paigal hoidmist, sest töö eeldaks mingi vahemaa läbimist. Mul on elavalt meeles aga ka see, kuidas kirjandus­õpetaja Viive Ruus korraldas meile tutvumisreisi Tartu Ülikooli, kus me kuulasime kahte loengut. Üks neist oli Valmar Adamsi oma – nagu ikka iseendast – ja teine Eduard Laugastelt rahvaluulest. Adams rääkis edvistades isegi KGB-le, kui vastupandamatu isiksus ta on. Laugaste loeng oli seevastu igav, kuid isegi tema puised ja ebaloogilised liigitused, mille poolest näiteks pajatus erineb muistendist, tundusid koolipoisile sõnumina teisest ja palju paremini korraldatud maailmast. Sel ajal polnud mul aimugi, et satun õppima sama ülikooli ajaloo-keele­teaduskonda, mille dekaan on Eduard Laugaste, kes tahtis ära keelata meie kursuse ekskursiooni Setumaale. Samuti polnud vähimatki eelaimdust rahvaluuleteadlase Ülo Tedre klassikaks muutunud ütlusest, kui ta kuulis, et Leonid Brežnev on surnud: „Aga Laugaste on ikka veel elus!”

      Jüri Allik, „Vaikelu küünla ja raamatuga” (1962, õli).

      Poliitiliselt meelsuselt ei erinenud 7. keskkool kuigi palju teistest eestikeelsetest koolidest. Õpetajad täitsid ülalt tulevaid ideoloogilisi korraldusi mitte kuigi suure innuga. Näiteks keeldusin ma kommunistliku noorsoo­ühingu liikmeks hakkamast, kuid sellepärast mind väga ei kiusatud. Enamik õpilasi astus komsomoli lihtsalt kodurahu huvides. Kindlasti oli komsomoli võetute arv selline, mida tuli raporteerida ning mille järgi jagati koolidele tunnustust ja hüvesid. Pole välistatud, et see tunnustus tuli just sellesama lektorite grupi töö tõttu, millest ilmus pilt ka Nõukogude Õpetajas. Ideoloogilist kasvatustööd peeti väga oluliseks, selleks et inimeste teadvus ajast maha ei jääks. Ega näiteks tuhandendat komsomoli­piletit juhuslikult meie koolile ei antud. See tuli millegagi välja teenida. Kui see otsus oli juba tehtud, pidi kooli juhtkond nuputama, kes see õpilane võiks olla.

      Selline pilt ilmus Nõukogude Õpetajas 25. veebruaril 1967. aastal toimetuse enda artikli „Kui mahajäämus on juba tekkinud” juures ning ilmselt näitena, kuidas mahajäämust vältida.

      Tegelikult polnud 7. keskkoolil viga midagi ja meie õpetajate hulgas oli huvitavaid või lihtsalt väga häid inimesi. Kõigepealt meie klassi­juhataja Inna Mangus, kes meid Andrusega ilmselt armastas ja hoidis. Nagu öeldud, õpetas kirjandust mõne aja Viive Ruus, kes oli kooli jaoks liiga hea ning alustas peagi akadeemilist karjääri. Lühikest aega oli asendus­õpetajaks tulevase filoloogi Mart Remmeli isa Nikolai Remmel, kellega me kuigi hästi läbi ei saanud. Nikolai Remmel oli väga silmap­aistev tegelane ning mitme keele- ja kirjandusõpiku autor. Tema arusaamad kirjandusest ei olnud mitte üksnes arhailised, vaid lausa üdini normatiivsed. Remmel võis ülima tõsiduse ja autoriteetsusega arutada selle üle, kas õhtu­valguses oja saab „vuliseda” või hoopis „suliseda”. Ajalugu õpetas meile kunsti­teadlase Juhan Maiste ema, kes tegi meile Andrusega suure teene, vabastades meid ajalootundidest, et me saaksime ette valmistada ettekandeid kooli teaduskonverentsi jaoks. Minu teema oli ideoloogiliselt hästi välja­peetud ja kandis pealkirja „[Eesti] Töörahva Kommuuni kultuuri­poliitika”. Selleks hankis ta meile loa Kreutzwaldi-nimelise raamatu­kogu trükiste erifondis töötamiseks. Nii veetsime päevi Toompea lossi kõrval asuvates ruumides, mida mõnda aega valvas vist üks reibastest õdedest Telmanitest, ilmselt ikka Salmonia, kunagine Viktor Kingissepa varjaja, kes on ajalukku läinud ka sellega, et oli tükeldanud kirvega töörahvale kahjulikke raamatuid, selleks et need ahjus paremini põleksid. Peale meie oli erifondis vähe inimesi. Üks halli näoga töö­veteran, kes ilmselt koostas koduloolist ülevaadet mingi tehase ajaloost, ja teine alati lahtiste mantli­hõlmadega ning rõõmsameelne Raimo Pullat, kes kogus materjali oma järjekordse raamatu jaoks. Mulle meeldis arhiivis istuda. Peale hullumeelsete lugude punasest viiuldajast Eduard Sõrmusest, kes kirikus kontserte andis ja kantslist ennast Kristusega võrdles, lugesime ka muud keelatud kirjandust. Näiteks õnnestus mul Siuru albumite kõrvalt lugeda ka Lev Trotski „Stalinlikku tõeväänamiskoolkonda” (1930, „Сталинская школа фальсификации”), kuni valvas töötajaskond taipas, et see ei pruugi kooli­poisile kõige parem lektüür olla.

      Tallinna 7. keskkooli kunstiklassi õpilased (vasakult) Ivika Uuetalu, Kaie Heinloo, Maie Kutti, Indrek Nurk, Jüri Kaik ja Urmas Lipand kuulavad oma juhendaja Senta Kivistiku seletusi (1961, Eesti Filmiarhiivi foto).

      Minu jaoks oli arhiivides ja raamatukogus töötamine ning uurimuse koostamine koos selle ettekandmisega kõige parem ettevalmistus tulevaseks eluks. Kui arvuti ja internet välja arvata – sest neid sai kasutama hakata palju hiljem –, moodustab loetletu teadlase elust olulisima osa. Ma olen väga tänulik oma õpetajatele, kes meile koolis nii palju vabadust andsid.

      Mäletan, et 1968. aastal võtsime koos Andrusega, vist küll eeskava­väliselt, kooliaktusel sõna. Meie esinemiste mõte oli selles, et õnneks hakkab see tüütu jama läbi saama ja meil oleks aeg võtta eeskuju meie sõpradelt Prahas. Õpetajad vaatasid meid hämmingus, osa isegi pooldavalt, kuid keegi ei julenud avalikult midagi öelda. Hiljem noomis direktor Oskar Raadik oma kabinetis meid elutarga ütlusega, et küllap Tšehhoslovakkia seltsimeestele on hoiatused juba tehtud. Vana kommunist ilmselt teadis, mida ta kõneles. Meie lõpetasime kooli veel Praha kevades. Alles siis, kui tulid teated, et meid on Tartu Riiklikku Ülikooli vastu võetud, mind