Väldi igavaid inimesi ja olukordi. Jüri Allik

oskab iseennast sõnadega kirjeldada. Kalju vaieldamatuks lemmikuks oli Kenti-Rosanoffi sõnaassotsiatsioonide test, mis koosneb sõnade nimekirjast, mida esitatakse ühekaupa ja inimesel palutakse vastata esimese pähe tuleva sõnaga. Kui on teada mõne keele- või inimrühma vastuste jaotus nendele märksõnadele, siis võib iga inimest iseloomustada näiteks sellega, kui tüüpilised või originaalsed on tema vastused, millised on sõnad, millele vastamise aeg on keskmisest pikem jne. Mõnes mõttes on see projektsioonitest ja on loomulik, et inimese kalduvused peegelduvad tema vastustes. Kalju leidis huvitavaid seaduspärasusi, nagu näiteks see, et erikoolide õpetajate assotsiatsioonid sarnanevad rohkem nende puudega õpilaste omadega kui tavarühmaga. Kuid Kalju, nii nagu ka kogu Saksa diferentsiaalpsühholoogia puudus oli selles, et polnud head teooriat inimtüüpide või täpsemalt isiksuse seadumuste kohta. Kõige vaimukam teooria, mis suudeti välja pakkuda, oli Saksa psühhiaatri Ernst Kretschmeri (1888–1964) isiksusetüübid, mis põhinesid inimese füüsilisel kehaehitusel (asteeniline, atleetlik ja pükniline), ning Kalju õpetas meile seda selge rahuloluga. Seos füüsilise ja vaimse konstitutsiooni vahel pole aga kuigi veenev. Paraku ei olnud midagi palju huvitavamat välja pakkuda. Ma ei tea, kas Kalju teadis Saksa veidriku Ludwig Klagese (1872–1956) leksikaalset hüpoteesi, mille järgi olulised isiksuseomadused fikseeruvad keeltes iseseisvate sõnadena, kuid mulle tundub, et see oleks talle kindlasti meeldinud. Parem osa isiksusepsühholoogiast saab alguse USA psühholoogi Gordon Allporti (1897–1967) 1936. aastal välja öeldud mõttest võtta aluseks inglise keele seletav sõnaraamat ja kirjutada sealt välja kõik sõnad, mida kasutatakse isiksuseomaduste kirjeldamiseks.

      Kaljul jäi värav suurde psühholoogiasse kahjuks lõpuni lahti lükkamata, nii nagu enamikul mu õpetajatel. Ilmselt oli selles oma osa ka Saksa sõjaväeteenistusel, kuhu Kalju sõja lõpus värvati. Tal õnnestus seda kõige hullemal Stalini ajal varjata ja ülikool 1952. aastal isegi lõpetada, kuid see tuli kätte kroonilise hirmu hinnaga. Kalju mälestuste järgi nägi ta igal ööl unes seda, kuidas teda tullakse kinni võtma. Erinevalt Artur Rinne tuntud naljast ei toonud ka ärkamine kergendust, sest Kalju ei saanud öelda, et ta juba istubki kinni. Lõpuks tunnistas ta üles, et on teeninud Saksa sõjaväes, see vabastas ta hirmuunenägudest ning imekombel jäi ta ka ülikooli edasi. Kui tema õpetajal Ramulil õnnestus 1960. ja 1963. aastal avaldada maailma suurima levikuga psühholoogiaajakirjas American Psychologist kaks artiklit, siis Kaljul oli välismaale artikleid saata liiga ohtlik, arvestades tema minevikku. Võimalik, et tal puudus ka vaimne julgus oma mõtteid välja öelda ja hiljem nende eest võidelda. Ka polnud tal nii palju peale­hakkamist, et saata artikleid Moskva psühholoogia­ajakirjadesse, kus näiteks Ramul oma artikleid aeg-ajalt avaldas. Seepärast ilmusidki Kalju tööd vaid Tartu Ülikooli toimetiste seerias „Töid psühholoogia alalt”. Venemaal neid eriti ei loetud, sest seal tõi ja kindlustas edu tuntud psühholoogide Marxi ja Lenini tsitaatidega manipuleerimine ning nemad oli impeeriumi kokku­varisemise ajal venekeelsete psühholoogia­ajakirjade kõige viidatavamad autorid. Selle tegi kindlaks Aleksander Pulveri Harkivis sündinud isa, Eesti insener ja psühholoog Vladlen Livšits, kes avaldas sellest artikli. Ma arvan, et kui Kalju Toim oleks tegutsenud normaalses ja avatud maailmas, siis oleks tema panus psühholoogiasse olnud märksa nähtavam.

      Ilmselt kõige suuremate ambitsioonidega oli psühholoogia kateedris Mihhail Arkadjevitš Kotik (1923–1994), kellel oli üsna kirev taust. Ta oli õppinud sõjaväeinseneriks ja teenis kuni 1970. aastani Tartu sõjaväelennuväljal insenerina, viimaks polkovniku aukraadis. Psühholoogiaga hakkas ta tegelema häda sunnil, sest ta anti tribunali alla pärast seda, kui üks lennuk kukkus alla ning arvati, et selle põhjus oli vigases tehnikas. Kotikul õnnestus aga näidata, et tegemist oli inimliku veaga, milles tehnikat pole põhjust süüdistada. Tollane kateedrijuhataja Andres Pärl kutsus Kotiku ülikooli inseneripsühholoogia loenguid pidama. Loengud ise olid tavatult temperamentsed, mitte väga virgutavad, näited lennunduse kohta aga väga huvitavad. Teemad, mille suunas Mihhail Kotik oma elu jooksul liikus, olid minu meelest väga mõistlikud. 1985. aastal avaldas ta kahemõttelise pealkirjaga raamatu „Juhtimise vead”, mis siiski ei pidanud silmas Konstantin Tšernenko valimist NLKP KK peasekretäriks või riigi juhtimist tervikuna, vaid neid vigu, mida autojuhid või lennuki piloodid mõnikord teevad ja millel on sageli üsna katastroofilised tagajärjed. Neli aastat varem oli tema sulest ilmunud raamat „Psühholoogia ja ohutus”, mis käsitles samuti paljusid huvitavaid ja olulisi teemasid. Muidugi olid mõlemad raamatud kirjutatud vene keeles. Neist teine on ka Kotiku kõige tsiteeritum töö, millele Web of Science’i andmetel on kümmekond korda viidatud. Vaadates seda, kuidas praegusel Venemaal üks lennuk teise järel alla kukub, oleks ehk targem olnud neid Kotiku raamatuid veidi hoolikamalt lugeda.

      Mihhail Kotik (1923–1994)

      Tema karjäär iseloomustab aga küllalt hästi akadeemilist õhkkonda endises Nõukogude Liidus. Edasipüüdliku inimesena üritas ta peale 1965. aastal saadud tehnikakandidaadi kraadi omandada ka doktorikraadi psühholoogias, mille andmise õigus oli vaid Moskva ja Leningradi kesksetel asutustel, nagu ülikoolid või NSVL Teaduste Akadeemia Psühholoogia Instituut. Inseneri­psühholoogia oli kindlasti hea ja vajalik teema ning Kotikul õnnestuski töö Leningradi Ülikoolis ära kaitsta. Kõik väitekirjad vajasid aga kinnitamist kõrgemas atestatsioonikomisjonis (VAK), mille pedagoogika ja psühholoogia ekspertnõukogu eesotsas oli Boriss Lomov (1927–1989), kes ise tegeles tavapärase intrigeerimise kõrval sellega, mida võiks nimetada tehnopsühholoogiaks. Alates 1972. aastast oli ta ka äsja loodud NSVL Teaduste Akadeemia Psühholoogia Instituudi direktor. Peale joomise ja parteilise ustavuse ei paistnud Lomov millegi erilisega silma. Tema 1963. aastal ilmunud raamat „Inimene ja tehnika” oli tüüpiline nõukogude psühholoogiale omane ümar jutt, meenutades lennuvõimetut lindu, kes lisaks ei oska veel ka muneda. Instituudi direktori ametikoht lubas tal aga kirjutada mõttetuid juhtkirju ajakirjades psühholoogia ees seisvatest ülesannetest viimase parteikongressi otsuste valguses. Vaevalt et Lomov tundis end erialaselt Kotikust ohustatuna, kuid kurjad keeled Moskvas sosistasid, et vastuolu põhjuseks oli hoopis üks naine, kellele nad mõlemad tähelepanu osutasid, või vähemalt Lomovile tundus, et nad on võimalikud võistlejad. Muidugi aitas kaasa ka see, et Kotik oli juut, ja sellest piisas, et Lomov tellis Kotiku doktoritööd maha tegeva retsensiooni, mille tagajärjel jäigi tema väitekiri VAKis kinnitamata. Hiljem õnnestus Kotikul suuresti minu Moskva juhendaja Vladimir Zintšenko abiga teist korda esitatud ja muudetud teemal – ohutuse psühholoogia – doktoriväitekiri Leningradis 1985. aastal ära kaitsta. Sellest oli nii palju kasu, et temast sai psühholoogia kateedri ainus professor ja ta oli mõnda aega ka kateedri juhataja (1980–1988). Kõigile paberitele kirjutas ta alla ainsa sõna, mida ta eesti keeles kindlalt teadis: „Palun.” Tema auks tuleb ütelda, et ta käis keelekursustel, kuigi nendest polnud eriti kasu, sest inglise ja eesti keelest ei jäänud talle suurt midagi külge. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist sai Mihhail Kotik oma teenete eest Eesti kodakondsuse. Ta suri 1994. aastal leukeemiast nõrgestatuna kopsupõletikku.

      Mõni Kotiku mõte oli päris taibukas. Näiteks lasi ta inimestel hinnata mitmesuguseid olukordi mitme erineva skaala abil: kui sageli selline olukord võiks ette tulla; kui ohtlik see olukord võiks tunduda jne. Selgus, et näiteks sageduse ja ohtlikkuse hinnangud ei ole omavahel seotud mitte suvaliselt, vaid teatud kindla korrapära järgi. Polnud kuigi raske leida isegi funktsiooni, mis sellist sõltuvust iseloomustas. Kõik see oleks kindlasti olnud väga huvitav ja oleks huvi äratanud, kuid mitte venekeelses lugejaskonnas. Inglise keeles ilmus Kotikult paar tõlkeartiklit, kuid üsna kõrvalistes väljaannetes, mida endast lugupidav psühholoog tavaliselt ei jälgi. Teine probleem oli viis, kuidas Kotik oma tulemusi tõlgendas. Nagu kõiki tehnopsühholooge Nõukogude Liidus, nii lummasid ka Kotikut informatsiooni ja entroopia mõisted ning ta tõlgendas erinevate hinnangute omavahelisi sõltuvusi just sellises pseudoküberneetilises žargoonis. Iseenesest polnud selles midagi paha, kuid muu maailma jaoks jäi see tõlge arusaamatusse keelde. Isegi kui seal oli mingi huvitav idee või seadus­pärasus, oli seda väga raske ära tunda.

      Ma ei usu, et psühholoogia õpetamine oli minu õpingute ajal Tartu Ülikoolis hästi korraldatud. Kõigile kehtivat ühesugust üleliidulist õppekava ei saanud muidugi