Väldi igavaid inimesi ja olukordi. Jüri Allik

nagu ühest suust, et meie akadeemiline kogukond on kooseluvihkaja. Hästi tavaline on upsakas jutt, et naised ise ei suuda midagi ja loomulikult on kõik artiklid viljastanud mees. Võideldes šovinismiga, on Anu pidanud oma akadeemilises karjääris edasijõudmiseks kõike tegema vähemalt kaks või enam korda rohkem ja paremini kui teised. Samal ajal pole kuigi kindel, kas ka minu tulemused oleksid olnud niisama head, kui oleksime pusinud kõiki asju eraldi. Peale naised-ei-oska-ise-midagi jutu on Eesti akadeemilises kultuuris midagi, mida ma pole mujal üldse kohanud, vähemalt mitte sellises koguses. Veidi tsiviliseeritumas maailmas tähendaks oma viha ja vastumeelsuse suunamine inimese enda asemel tema abikaasale või õpilasele, et vaenaja arvatakse kohe kogukonnast välja. Eestis on aga võimalik, et need, kes mind mõnel põhjusel ei salli (näiteks sellepärast, et olen valimistel toetanud „valet” kandidaati või osutanud kellegi ilmsele ebapädevusele), tasuvad kätte sellega, et teevad kunstlikke takistusi hoopis mu elukaaslase akadeemilise karjäärile. Ja uskuge mind, sest mu paranoilisus on meie akadeemilise kogukonna üks kõige mustemaid omadusi.

      Samas olen aga kuulnud ka sellist juttu, et suure osa minu akadeemilise edu taga on hoopis Anu korrastav ja süstemaatiline alge. Sellega olen ma palju rohkem nõus. Igal juhul on ta nüüdseks tõestanud, et suudab teostada iseseisvaid uurimisprojekte ja olla nendes vähemalt niisama edukas kui meie ühistes töödes. Õnneks on sellest väga hästi aru saanud kolleegid, kes meiega samu asju uurivad. Euroopa isiksusepsühholoogide häälekandja on ajakiri European Journal of Psychology. Selle üheks toimetajaks, kes langetab avaldamis- või tagasilükkamise otsuseid, ei ole just kerge saada. Minu meelest on see väga suur tunnustus kogu Eesti psühholoogiale, et Anu Realo oli kuni 2016. aastani üks selle ajakirja neljast toimetajast, kes ajakirjale saadetud käsikirju hindab ja mõnel üksikul korral ka avaldamiseks vastu võtab.

      Ühes järgmistest peatükkidest „Kui hea on Eesti teadus?” selgub, et neid, kes on suutnud maailma nii-öelda jooksvas edetabelis tõusta viidatavuse ülemise 1% tippu, ei olegi kuigi palju. 2014. aastal oli neid Eestis vaid 35, neist kuus on naised. Kolm aastat hiljem 2017. aastal on 1% klubi liikmeid juba 59, kellest 19 on naised. Viitamise tipus on ka kolm psühholoogi, kellest üks on Anu Realo. Tervikuna on Eesti sotsiaalteadused, kui psühholoogia välja arvata, endiselt sellises poolsuretatud seisundis, millesse nad Nõukogude võim jättis. Kuid ka iseseisva Eesti võimu­kandjad on pidanud noorte suurt huvi sotsiaalteaduste vastu anomaaliaks ja võtnud sotsiaalteaduslikke analüüse kui kohatut sekkumist poliitilisse võitlusse. Seda enam on meeldiv näha, et ka Eesti inimese ja ühiskonnaga tegelevatel teadlastel on arvata midagi nii tähelepanuväärset, et kolleegid üle kogu maailma peavad seda oluliseks ja algupäraseks.

      Õppimine Tallinna 7. Keskkoolis

      1957. aasta 1. septembril viis ema mind käekõrval Tallinna 7. keskkooli, mis asub Hariduse tänavas ja mida kõik mäletasid endise Prantsuse Lütseumina. Minu suureks pettumuseks ei sisenenud me kooli peauksest, kus kõiki tervitas tagajalgadel seisva karu topis, vaid kõrvaluksest, mis jäigi igapäevaseks sissepääsuks koolimajja. See on üks väheseid täiesti kasutuid seiku, mida sellest ajast mäletan, peale selle, et juba teisel veerandil sain kirjatehnika eest tunnistusele kahe. Ma pole kindel, kas sellel on mingi varjatud tähendus, kuid sama aasta kevadel lõpetas 7. keskkooli Marju Lauristin.

      Koolis ei olnud ma üldse hea õpilane. Teises klassis kirjatehnika eest saadud hinne ei jäänud tunnistusel mu ainsaks halvaks hindeks. Aastaid hiljem sain päevikupidamisega käekirja küll väliselt palju ühtlasemaks, kuid peaaegu täieliku loetamatuse arvelt. Kadestasin isa peaaegu kalligraafilist käekirja ja kui sinna lisada isa õelt Elga Mihkelsonilt Ameerikast tulnud kaartide ilukiri, siis küttis see minus vandenõuteooriat, et ilmselt olen ma sünnitusmajas vahetusse läinud mõne sellise pere lapsega, kus levib kole käekiri. Küsimus ei ole käe koordinatsioonis, sest Villu Tootsi raamatute abil õppisin ma tegema päris head ilukirja. Piinlikust käe­kirjast sain lahti alles kirjutusmasinat ja seejärel arvutit kasutades. Oma esimese Ida-Saksa päritolu kohver­kirjutusmasina Optima ostsin (tuleb tunnistada, et ema tutvuste kaudu) ülikooli esimesel kursusel ajakirjast Looming saadud honorari eest.

      Karta on, et vaimselt ei paistnud ma koolis vähemalt esialgu mitte millegi poolest silma. Midagi pidi seal aga olema, sest juba esimesel meie kohtumisel suutsin ma Andrus Pargi5 tähelepanu köita sellega, et kasutasin paari võõrsõna, mille tähendusest mul endal aimugi ei olnud. Kuigi selgus, et ma tean palju rohkem sõnu kui klassikaaslased, oli mul ometi piinlik oma kirjaoskamatuse pärast. „Võõrsõnade leksikon” muutus mu lemmikraamatuks, mida ma leht lehe haaval lugesin, püüdes meelde jätta nii palju sõnu kui võimalik. Kord saatis ajalooõpetaja mind koos Andrus Pargiga piirkondlikule ajaloo-olümpiaadile, ilmselt selle vigase loogika põhjal, et küllap ma Andruse kõrvalt olen suutnud ajaloost midagi meelde jätta. See oli küll täiesti vale arvestus, sest Andruse hiilgava soorituse kõrval ei küündinud ma isegi mitte äramärkimise tasemele. See episood süvendas vaid mu põlgust kõik­õimalike mnemoturniiride vastu, mis muidugi ei ole mul takistanud koostada väga sadistlikke teste, mida ma ise oma üliõpilastele eksamiteks annan. Valikvastustega testi puhul on eriti tore välja mõelda valesid vastuseid. Näiteks on küsimusele, kes on Bluma Zeigarnik, ülitore kirjutada võimalikeks vastusteks, et tegemist on „esimese naisega, kes sai Wundti juures psühholoogiadoktori kraadi” või „Breueri ja Freudi patsiendi Anna O-ga”. Muidugi on tegu Kurt Lewini õpilasega, kes 1931. aastal emigreerus Venemaale ja kelle nime kannab lõpetamata tegevuste parem meeles­pidamine lõpule viidud tegevuste ees.

      Selline reibas pilt ilmus Noorte Hääle 1967. aasta 18. jaanuari esilehel. Pildistamise päeval olime otsustanud Andrusega igaks juhuks kooli mitte minna. Õppealajuhataja muidugi taipas helistada mulle koju, sest ma elasin koolist kolmesaja meetri kaugusel.

      Mõnevõrra mõtestatud tegevus, millega ma veidi aega hõivatud olin (1962–1967), oli maalimine ja joonistamine. See oli jätk kunstiklassile, kuhu ma juba üsna varakult sattusin. Peale selle käisin kõikvõimalikes trennides, alates sulgpallist ja lõpetades kergejõustikuga. Kergejõustik oli loogiline valik, sest vend Kaarel käis trennis Uno Kiiroja juures, kes sel ajal oli veel Eesti rekordi omanik 100 m jooksus ajaga 10,4 sekundit (siis veel ei mõõdetud aegu sajandiku täpsusega). Kuigi ma ei harjutanud järje­pidevalt, lubasid head eeldused mul tulla 11–12-aastaste poiste hulgas Uno Palu kümnevõistluse võitjaks. See oli veel sellal, mil isegi 12-aastased lapsed tegid kõike kümmet ala. Muidugi oli mõni asi lihtsamaks tehtud, näiteks odavise oli asendatud palliviskega ja 1500 meetri jooks 800 meetri omaga. Kokku oli aga ikkagi kümme ala, mille ma üsna kindlalt võitsin. Seda hoolimata sellest, et sain teivashüppes nulli. Ma ei osanud teibaga mitte midagi teha ega saanud algkõrgusest üle. Selle koha pealt jään ma kõvasti alla oma heale sõbrale Jaan Valsinerile, kellega me käisime koos 7. keskkoolis ja elasime kõrvuti Tõnismäel, ning kes hiljem tuli ühel aastal teivashüppes Tartu Ülikooli meistriks.

      Kui mu varajane sportlasekarjäär oli läbi saanud enne, kui see õieti oli saanud alata, siis olin üsna veendunud, et minu kutsumus on saada kunstnikuks. Richard Sagrits jagas mulle mitmeid olulisi tarkusi ja temast sai aastateks minu juhendaja, kuigi tema abikaasa Alice hindas palju suuremaks mu jõudu kivide tassimisel ja oskusi auto juhtimisel. Esimesel aastal ei pääsenud ma kunstiinstituudi ettevalmistus­kursustele, sest esitasin kohustuslike joonistuste asemel portsu õlimaale, ja pidin see­pärast minema hoopis pedagoogilises instituudis toimuvatele kursustele, kus rühma juhendaja oli igas mõttes korralik kunstnik Raivo Kortsnik. Millegi­pärast KuKu ümber toimuv elu mulle väga ei meeldinud, kuigi nalja sai seal pidevalt. Ühel esimestest kohtumistest selle salapärase asutusega, kus me mingil põhjusel koos Andrus Pargiga olime, soovitas meie lauda istunud Haljand Udam natuke sinki kaasa võtta ja passi vahele pista. Alo Hoidre ronis purjus peaga kunstihoone kolmandal korrusel akende kaudu ühest ateljeest teise ja temast pool meetrit lühem Richard Sagrits üritas seda korrata. Oli vaja kolme inimest, et seda kindla surmaga lõppeda ähvardavat üritust nurjata. Eelkõige tundus aga mulle, et vaatamata suurtele ponnistustele ei suuda ma kuidagi joonistada nii, nagu seda suutis näiteks kaheteistaastane