Väldi igavaid inimesi ja olukordi. Jüri Allik

„Kollane kass”, ja sellega olin ma tol ajal meelsasti nõus. Hea, et keegi selle „Müüdi” juba ammu endale lugemiseks laenas ja ma ei saa kontrollida, kui kohutavalt naiivne see siis ikkagi oli.

      Minu ema Niina Raudsepp

      Ema mõistis väga hästi korruptsiooniastet süsteemis, milles ta pidi tegutsema. Pigem tundis ta sümpaatiat aateliste kommunistide vastu, keda jäi aina vähemaks ja kes mõjusid nõukogude süsteemi sobimatu anakronismina. Ma arvan, et see oli mõnes mõttes kognitiivne dissonants, mis oli vajalik vaimse tasakaalu säilitamiseks, selleks et kuidagi edasi elada. Kodune õhkkond ei olnud ilmselt väga riigiusklik, sest juba esimeses klassis 1957. aastal tegi kooli direktor mulle tõsise hoiatuse, kui ma teatasin, et lühend CCCP ei tähenda tegelikult seda, mida tavaliselt arvatakse, vaid pigem „Smert Stalina spasla Rossiju” (Stalini surm päästis Venemaa). Keskkooli alguseks oli minust saanud mitte ainult emotsionaalne, vaid ka mõistusega veendunud nõukogude süsteemi vihkaja. Lugesin koos oma parima sõbra Andrus Pargiga läbi Lenini teoste nn filosoofiliste vihikute köite (vist 38) ja me ei suutnud alla suruda imestust, kas see kaootiline sonimine ongi inimmõistuse ülim avaldus, nagu seda äärmistes kiidukõnedes väideti. Kõik, mis seostus nõukogude süsteemi ja ideoloogia praktilise poolega, tundus samuti mõistusevastane ning sügavalt vastumeelne. Parim raamat, mis nende tunnetega kokku läks, oli Hedrick Smithi „The Russians”, mis ilmus 1975. aastal. Mäletatavasti maadles ka Smith sellega, kuidas nõukogulikkust Venemaale ainuomasest eristada. Ta lahendas enda jaoks selle probleemi lõpupeatükis, kirjeldades Lev Tolstoi surma Astapovo raudteejaamas, kus kordnik, lähtudes ilmselt vaid oma parimast arusaamast, keelas fotograafil pildistamise. Kindlasti ei olnud tal sellist ettekirjutust, kuid sel hetkel kehastas ta süsteemi, mis ei lubanud isetegevust.

      Venemaal ei ole praeguseks midagi muutunud. Lugesin mõni aeg tagasi ülevaadet IKEA Venemaa juhi Lennart Dahlgreni mälestustest, kes meenutab, kuidas nad soovisid ehitada silda, mis ühendaks mööbli­keskust ning lähedale kerkivat kaubahalli. Ehituslubade saamiseks läbiti bürokraatia takistusrada, kuid kui sild oli pooleldi valmis, muutsid ametnikud meelt ja peatasid objektil töö. Nende sõnul paiknes sild liiga lähedal Teise maailmasõja monumendile, mis tähistas 1941. aasta Nõu­kogude Liidu ja Saksamaa rindeliini. Aasta pärast otsustasid ametnikud taas ümber: silda on vaja, et vähendada liiklusummikuid. Kaubanduskeskuse püstitamisel leidis Himki linnaosa valitsus – ilmselt üks kõige kuri­tegelikumaid kogu Venemaal –, et keskus kätkeb endas bioloogilist ohtu, sest inimesed ei saa võimaliku epideemiapuhangu korral sealt piisavalt kiiresti põgeneda. Vajaliku harutee rajamisele visati samuti kaikaid kodaratesse. Ametnike sõnul ohustas see maa-alust gaasitoru, ometi läks sellesama gaasitoru kohalt üle tiheda liiklusega kuuerealine maantee. Kui Dahlgren üritas korraldada kohtumist IKEA asutaja Ingvar Kampradi ja Venemaa presidendi Vladimir Putini vahel, siis teatas kõrge ametnik, et sellise soovi täitmine võib minna maksma 5–10 miljonit dollarit.2 Hedrick Smithil oli koos Lennart Dahlgreniga õigus: muutuvad valitsused, kuid Venemaa ametnikud jäävad ikka samasugusteks. Ilmselt jäävad samaks ka juhid, sõltumata oma KGB-kasvatusest või siis just seetõttu.

      Viru-Nigula koguduse kirikuraamatusse tehtud sissekanne Toma Jani Hans Alliku kohta, kes sündis Samma külas 1798. aastal. Tema oli minu 1890. aastal Kabala külas sündinud vanaisa Kaarel Friedrich Alliku vanaisa.

      Ma teadsin alati, et mu ema on haruldane inimene. Mäletan väga hästi, kui ta ühel päeval teatas, et tal avastati leukeemia. Noore inimesena ei saanud ma selle kogu tähendusest kuigi hästi aru, kuid järgnenud kümme­kond aastat kohanemist ja külmaverelist võitlust haigusega kinnitasid seda, mida ma ise olin teadnud: mu ema on väga vapper ja kindlameelne inimene. Ilmselt meenutas ta sellega oma ema ja minu vanaema Jevgeniat, kelle suured tumepruunid silmad Richard Sagritsale ja ilmselt paljudele teistele suurt muljet avaldasid. Kodused legendid räägivad, et sõja ajal õena töötanud vanaema tahtis paigutada haavatud esimesele ettejuhtunud veoautole, mille juht sellest kategooriliselt keeldus. Selle peale olevat mu vanaema võtnud oma revolvri ja veoauto ühe rehvi lihtsalt puruks lasknud. Sel ajal, kui raevunud autojuht vandudes ratast vahetas, seadis vanaema haavatud autole. Minu meelest käitus mu ema sama otsustavalt nendes olukordades, kus meid mingi oht ähvardas. Mäletan, et kui ma pärast ühte suusa­tundi koolis kokku kukkusin, tegi ema kõik, et teada saada, mis mu südamel viga on. Ta vedas mind nii Ülo Lepa juurde Tartus kui ka koguni Leningradi mingisse sõjaväe­arstide täiendusinstituuti, kus lükati ümber kahtlused, nagu ei oleks mul südamekodade vaheline sein kokku kasvanud. Ma olin vabastatud tavalistest võimlemistundidest, mis ei takistanud mul aga kergejõustikutrennis käimast. Kuigi sõjaväearstide diagnoos oli negatiivne, oli mul sellest ilmetul paberil lilla templiga tõendist järgnevas elus palju kasu. Kui mind keskkooli lõpuklassides kutsuti arstliku komisjoni ette, oli see tõend nii mõjukas, et mind vabastati sõjaväekohustusest nii rahu kui ka sõja ajal. See jabur otsus andis mulle omapärase eelisõiguse. Tänu klassijuhataja Inna Mihhailovna Manguse ettevõtlikkusele vabastati mind nõrga tervise tõttu ka keskkooli lõpueksamitest. See võimaldas mul rahulikult valmistuda ülikooli sisseastumiseksamiteks sel ajal, kui kõik mu klassikaaslased tegid alles keskkooli lõpueksameid. Isegi ülikoolis ei pidanud ma käima kord nädalas toimuvas sõjalise õpetuse aines, vaid täiesti mõttetus tsiviilkaitses, mis oma jaburuses oli mõõdukas koguses kohati päris naljakas.

      Minu isa Karl (sünnitunnistuse järgi veel ka Erich) Allik sündis 9. novembril 1918. aastal Tallinnas Kalamaja agulis rätsepmeister Karl Friedrichi ja tema abikaasa Helene Alliku teise lapsena. Isa vanemate sugupuud tean ma palju halvemini kui ema oma. Vend Kaarel nuhkis kiriku­raamatutest välja, et meie eelkäija Toma Jani Hans Allik sündis 1798. aastal Samma külas Viru-Nigulas. Isa vanem õde Elga Mihkelson, kes lõpetas Tartu Ülikooli inglise filoloogina, elab tänapäevani Seattle’is. Isa oli 1936. aastal kindlasti üks Eesti värvikamaid gümnaasiumilõpetajaid, kes võitis üleriigilise kirjandivõistluse, kuid pidi kõnevõistlusel alla jääma Elli Riikojale. Tundes Ellit ja tema täiesti matkimatut jutustusoskust, pole see mingi üllatus. Kuigi Konstantin Päts lubas parimate lõpetajate vastuvõtul, et hoolitseb isa ülikooliõppemaksu eest, kahtles isa selles lubaduses ja otsustas siiski majanduslikult kindlama Tondi sõjakooli kasuks, kus ta oli aspirant selle päevani, mil vaevaliselt edasi liikunud veoauto Prantsuse Lütseumi ette seisma jäi ja keegi selle tagant hõikas: „Rahva nimel: andke alla!” Tondi kasarmud olid Vene väe jaoks tühjaks tehtud ja Tondi sõjakool oli kolinud Hariduse tänavale Prantsuse Lütseumi ruumidesse. Naljakas on see, et õppisime koos venna Kaarliga 7. keskkoolis, mis asus Prantsuse Lütseumi ruumides, mida meie isa oli Eesti Vabariigi sõjakooli aspirandina kaitsnud. Üllataval kombel ei saanud meie perekonnast keegi sõjas suurt viga; aga mitte sellepärast, et nad oleksid kogu aeg tagalas istunud. Ilmselt meil lihtsalt vedas, et isa tuli sõjast elusana ja isegi sideväe leitnandina tagasi. Üks minu lemmikraamatuid oli piltidega eestikeelne sõjaasjanduse õpik pealkirjaga „Sõjaväelise ettevalmistuse kursus” (I–II, 1948–1950), mis mu sündimise paiku välja anti ja kuhu isa oli kirjutanud ühe peatüki, ilmselt sidetehnikast. Kolikambris elas mitu koristust üle rikkis sõjaväe­raadiosaatja, trofee, mille nuppe oli lapsepõlves väga tore keerata.

      Karl Allik (Richard Sagritsa visand).

      Matemaatikaõpetaja elukutsele vaatamata oli isa väga romantiline ja isegi sentimentaalne, mida ta ka ise tunnistas. Selle üks näiteid on see, et sõja puhkemise päeval lahkus ta kasarmust, et abielluda Ella Laamaniga. Ma ei tea, kas see vastab tõele, kuid isale ilmselt meeldis seda lugu sellises romantilises võtmes esitada. Ella Laamanil õnnestus koos vahepeal sündinud tütre Üllega sõja lõpul Saksamaale ja sealt edasi USA-sse põgeneda. Mu poolõde Ülle õppis filoloogiks ja kaitses Harvardi Üli­koolis doktoritöö, mis käsitles Püha Gilesi legendi Tristani lugude tsüklis. Suurema osa oma akadeemilisest elust oli ta inglise keele professor Wesleyani Ülikoolis