Название | Väldi igavaid inimesi ja olukordi |
---|---|
Автор произведения | Jüri Allik |
Жанр | Биографии и Мемуары |
Серия | |
Издательство | Биографии и Мемуары |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789949033164 |
Mari Allik
Üks mõte, mis Marile meeldis, kuulub Anaïs Ninile: „Elu tõmbub kokku või paisub vastavalt igaühe julgusele.” Life shrinks or expands in proportion to one’s courage. Maril oli julgust elada ning tema suurde maailma mahtus palju inimesi ja koeri, kes teda armastasid. Minu süda, mis kogu elu oli hirmust kokku tõmbunud mõtte juures, mis võib juhtuda, saab nüüd rahulikult kurbust tunda.
Vanuselt teine laps Alo Allik on tõeline maailmakodanik. Peale Tartu Ülikooli lõpetamist eesti filoloogina õppis ta psühholoogiat Washingtoni Ülikoolis Seattle’is ja lõpetas seejärel Haagi Kuningliku Konservatooriumi magistrikraadiga sonoloogias ehk helide teaduses. Paar aastat tagasi sai ta Inglismaal doktorikraadi, olles ilmselt ainus eestlane, kes selleni on sellel erialal kunagi jõudnud. Peale selle, et ta pani pojale Islandi saagadest leitud nime Thorfinn, esineb Alo oma audiovisuaalsete programmidega üle kogu maailma.
Ma hüppan üle mitmest lõigust oma elus naiivses usus, et see ei paku üldist ega avalikku huvi. Võin ainult öelda, et sel aastatuhandel ja eriti viimased 15 aastat on minu pere koosnenud kolmest inimesest: peale minu Anu Realost ja 2003. aastal meile sündinud Annamari Realost. Mul on kohutavalt vedanud, sest ühe parima sõbra asemel, kes mul kunagi on olnud, sain ma neid tervelt kaks. Ma ei ole kuigi ebausklik, kuid kindlasti on oluline see, et mõlema sünnipäevad on üksteise järel sõbrapäeval. Mulle meeldib väga Nils Bohri vastus ühe tema külalise küsimusele, kes uksele kinnitatud hobuserauda märgates küsis, kas Bohr tõesti usub, et see võib õnne tuua. Bohr vastas, et ta ise ei usu seda, kuid ta olevat kuulnud, et see toob õnne neile, kes seda ei usu. Kuigi meie kodu uksel ei ole ühtegi talismani, arvan ma, et nende kahe inimese olemasolu on üks kõige paremaid asju, mis minu elus on juhtunud. Ühes järgmistest osadest kavatsen ma kirjutada inimestest, kes mind elu jooksul on kõige rohkem mõjutanud. Muidugi peaksin ma seal kõnelema ka lähedastest inimestest ja eriti Anust, kes on mind muutnud leplikumaks, tasakaalukamaks ja paremaks inimeseks, kui ma kunagi varem ilmselt olnud olen. Seega minu jaoks mõjukate inimeste nimekiri, mille ma hiljem esitan, pole tähtsuse järjekorras. See pole ka intellektuaalsuse pingerida, sest just koos Anuga oleme jõudnud mitme tulemuseni, mis mul üksiküritajana oleksid ilmselt saavutamata jäänud. Edward O. Wilson (snd 1929), keda paljud peavad tänapäeva üheks kõige sügavamaks mõtlejaks üldse, on öelnud, et kuna inimene on sotsiaalne elukas, siis tunneb ta pidevalt huvi selle vastu, mis tema vahetus ümbruses toimub. Seepärast on kuulujutud ja teiste tagarääkimine kõige sagedasem vestlusteema nii jahimeeste-korilaste hõimus kui ka kuninga õukonnas. Kuna meil on Anuga (ja nüüd ka Annamariga) üsna sarnased arusaamad maailmast, heast ja kurjast, siis pole kuigi palju paremat sellest, kui kõik koos pidada aru selle üle, mis maailmas toimub ja miks inimesed teevad nii head kui ka halba. Kui mul on üldse kujuteldav lugejaskond, kellele ma neid ridu kirjutan, siis on selleks just nemad kaks, kes on mu elus kõige olulisemal ja ka kõige armsamal kohal.
Annamariga presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias 19. augustil 2011. aastal.
Kui me olime Annamari vankrit küllalt kaua Tartus mööda kodutänavaks olnud Rüütli tänavat lükanud ja mööda kitsast koridori kolmandale korrusele sikutanud, otsustasime kolida maale, kus oleks muude meeldivate asjade kõrval ka lihtsam metsas jooksmas käia. Selleks maakohaks osutus Elva, kuhu me 2004. aasta alul kolisime. Üsna valutult ja muude asjade kõrvalt õnnestus meil ehitada maja paika, kus ma olin elanud oma vanemate laste Mari ja Aloga pärast nende sündi ja hiljem suvekuudel. Meile Anuga hakkas Elva elu kohe algusest peale meeldima. Kõigepealt jäi aiale nõjatuma meile tundmatu mees, kellele torkasid silma meie nõutud näod, kui me seisime ehitajate poolt üsna lagastatud platsil, millest miski ei reetnud, et kunagi võis seal muru olla. Mees rääkis rohkem omaette, et vajaksime paar autokoormat mulda. Järgmisel päeval oli muld kohal, kuid me ei leidnudki pärast enam seda meest, keda tänada või kellele mulla eest maksta. Üsna samamoodi sugenes värava taha teine mees, kes järgmisel päeval mulla traktoriga laiali ajas. Kui selgus, et meil oleks siiski vaja ka teisele korrusele viivat treppi ja paari kappi, siis leidsime Elvast kohaliku puusepa, kes osutus lisaks veel ka väga haritud inimeseks, kes meil juhuslikult külas olnud külalistega laitmatus inglise keeles vestles. Ühel päeval koputas uksele kalamees, kes pakkus värsket kala. Rõõm oli vastastikune, kui selgus, et ma olin talle ülikoolis psühholoogiat õpetanud. Kõnelemata headest naabritest, kes endastmõistetavalt appi tõttavad, kui selleks vajadus peaks tekkima.
Mõnikord on teadusest kasu ka igapäevaelus. Üks asi, mida me Anuga oleme psühholoogidena uurinud, on sotsiaalne kapital. See on selline nähtamatu aine, mis paneb ühiskonnas erinevad osad omavahel ilma hõõrdumiseta liikuma. Näiteks selleks, et koduhoov korda teha, pole vaja joosta mööda asutusi, otsida töömehi, kirjutada avaldusi, maksta käsiraha jne. Kõik saab ruttu korda ja keegi ei karda näiteks seda, et tehtud töö eest ei maksta või lubadusest ei peeta kinni. Sotsiaalse kapitali peamine koostisosa on usaldus. Kui üks inimene usaldab teist, kellega ta ei pruugi varem kokku puutunud olla, toimuvad kõik protsessid ühiskonnas libedalt ja tõrgeteta. Meile tundus, et Elvas on peale männimetsa ja järvede palju rohkem sotsiaalset kapitali, kui näiteks Tartus või mõnes teises suuremas linnas.
Annamari sündis 2003. aasta sõbrapäeval majas, kus praegu asub Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekanaat. Ja me saimegi endale väga hea sõbra! Muidugi on tarkadel vanematel enamasti targad lapsed, kuid mõnikord üllatab ta meid siiski oma arukuse ja elutarkusega. Mõnes mõttes on ta meie jaoks projekt, kuidas Eestit paremaks muuta. 2011. aasta augustis möödus kakskümmend aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. Annamari oli mitu korda järjest läbi lugenud kõik Harry Potteri raamatud ja oma kaheksa eluaasta juures piisavalt tark, et aru saada, mis maailmas toimub. Otsustasime, et on paras aeg ta n-ö seltskonda viia. Hea võimalus avanes kutsega presidendi vastuvõtule Kadrioru roosiaeda. Mul on selle paigaga väga isiklikud mälestused. Nagu juba kirjutasin, on kohe selle aia taga maja, kus ma oma elu esimesed neliteist aastat elasin. Kadrioru lossi aed oli kaua aega meie jalgpalliplats ja presidendi residentsi aias olin ma palju kordi oma emaga lõunavaheaegadel jalutanud. Oma 11. eluaastaks oli Annamari külastanud 23 riiki (teiste seas USA-d ja Lõuna-Aafrikat) ning tal on maailma asjadest põhjalikum ja õiglasem arusaam, kui väga paljudel meie avaliku elu tegelastel ja mitmesuguste aadete eest võitlevatel propagandistidel. Tütar oli ka üks peamisi põhjuseid, miks me otsustasime 2014. aasta sügisel minna aastaks ajaks Hollandisse: selleks et ta saaks vähemalt aasta õppida ingliskeelses koolis. Kui istud klassis ühise laua taga omaealistega, kes veel eelmisel aastal käisid koolis Ameerikas, Dubais, Rumeenias või Uus-Guineas, ei ole sul enam kunagi võimalik mõelda Eestile kui jumalast mahajäetud paigale. 2016. aasta alguses sai Anu psühholoogia professori koha Warwicki Ülikoolis ja Annamari jätkas oma kooliteed hoopis Inglismaal.
Elamisel koos professoriga, kellel on sinuga sama eriala, on oma võlu ja valu. Anu Realo on olnud väga hea partner, kellega koos oleme WoS-i indekseeritud ajakirjades avaldanud üle 70 artikli alates 1996. aastast, mil ilmus meie esimene ühine töö. Huvi pärast vaatasin Google Scholarist järele, kui palju meie ühistele artiklitele on viidatud. Kokku tuli üle 4000 viite, mis on täitsa hea tulemus. Muidugi pole ühel alal koos töötavad paarid mingi erandnähtus. Näiteks kõigi psühholoogiaedetabelite kõige ülemises tipus on Avshalom Caspi (snd 1960) ja Terrie Moffitt (snd 1955), kes