Väldi igavaid inimesi ja olukordi. Jüri Allik

täiesti talutav, kuid me kibelesime elus edasi keskkonda, mis meile paremini sobiks. Uskusime naiivselt, et sotsiaalne valik toimib edukalt ja et kusagil päris tipus on toa- või kohviku­täis inimesi, kes kõik on kui mitte geeniused, siis vähemalt piisavalt arukad. Üks meie esimesi olulisi avastusi oli aga rumaluse jäävuse seadus. Oma suureks kurvastuseks saime üsna peagi aru, et ühiskonnas toimib vääramatu seadus, mille järgi rumalate inimeste arv jääb igas alampopulatsioonis muutumatuks. Ükskõik kas võtta 7. keskkooli õpetajate tuba, ainult medaliga ülikooli pääsenud, ülikooli professorid või Teaduste Akadeemia akadeemikud, kelleks me mõlemad Andrusega saime, on rumalate suhtarv neis kõigis kogudes ligilähedaselt võrdne. Sellele lohutamatule järeldusele jõudsime alles ülikooli teisel kursusel. Enne seda elasime aga veel naiivses ootuses, et varsti pääseme imede maale, kus kõik on uskumatult taibukad või vähemalt vaimukad. Muidugi polnud mul sel ajal seda tarkust, mille Ain Kaalep ükskord Elva raudteejaama perroonil välja ütles: „Kuradi Nietzsche, andis meid välja!”

      Kuidas käis psühholoogia õppimine Tartu Riiklikus Ülikoolis?

      Endel Tulving ütles kunagi, et eestlast määratleda on väga lihtne: tuleb küsida, kas inimene oskab laulda „Mutionu” ja tunneb ära sellised laused nagu näiteks „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud”. Kui mina 1. septembril 1968. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli jõudsin, ei olnud tunnid veel alanud. Isa mul ka kaasas ei olnud, kui selleks mitte pidada tema igakuist stipendiumi, mis võimaldas mul õppimise ajal päris hästi toime tulla.

      See oli väike ime, et ma kohe esimesel korral psühholoogiat õppima sain, seda tänu sellele, et mind eesti keele suulisel eksamil kontrollinud Heljo Rajando halastas mu peale. Pärast määruse defineerimist ei osanud ma ühtegi määrust näitetekstis õigesti ära tunda ega määrata. Küllap jätsin aga piisavalt hea mulje sellega, et rääkisin Shakespeare’i sonettidest, mida olin äsja lugenud ja mõne neist isegi meelde jätnud. Vähemalt osaliselt. Kokku sain ma sisseastumis­eksamitel kaks viit ja kaks nelja, millega olingi vast avatud psühholoogiaerialale vastu võetud. Võimalus õppida psühholoogiat oli näide Eesti isepäisusest, sest kogu Nõukogude Liidus oli psühholoogia õpetamine doseeritud ja range kontrolli all. Selles, et Moskvast anti Tartule luba avada psühholoogia õppekava, oli peamine teene psühholoogia­kateedri tollasel vanemõpetajal Uno Siimannil ja ilmselt ka Ülo Vooglaiul. Enne statsionaarse õppe avamist oli psühholoogiat võimalik õppida kaugõppes mingi teise kõrghariduse järel ning see oli samuti suur erand kogu Nõukogude Liidus.

      Ma olen pidanud korduvalt vastama iseenda või teiste esitatud küsimusele: miks ma valisin psühholoogia eriala? Ma olen sellele eri kordadel andnud mitu erinevat vastust, mis ei pruugi tingimata üksteisele vastu rääkida. Ausalt öeldes ma ei teagi nüüd, milline neist tõele kõige lähemal on. Ilmselt langesid mitme vektori suunad kokku ja see andis tulemuseks valiku, mida ma seniajani väga pole pidanud kahetsema. Psühholoogia oli kõige lähemal kunstile ja esteetikale – teooriale selle kohta, mida kunst endast kujutab –, millega ma tahtsin edasi tegelda pärast seda, kui olin jõudnud arusaamale, et ma ei taha kunstnikuks saada. Võib kõlada naljakalt, kuid ajaloo osakond, kus oleks saanud keskenduda kunstiajaloole, jäi mu valikutest kõrvale sellepärast, et seal oleks tulnud teha inglise keele sisseastumiseksam, mida ma tollal väga kartsin. Ilmselt pidas mu valik silmas veel ka kasu, sest arvasin ilmselt ekslikult, et ehk on 1968. aastal avatavale erialale väiksem tung.

      Paljude teadlaste elulugudes torkab silma, et nad oskavad osutada ainult ühele raamatule, mis mõjutas nende otsust. Näiteks võib mitme bioloogi eluloo kohta lugeda, et nende õppima minemise otsust mõjutas Sinclair Lewise 1925. aastal ilmunud romaan „Arrowsmith”, mis kõneleb paeluvalt teadlaste elust. Ma lugesin seda teost alles mõni aasta tagasi ja pole üldse kindel, kas see oleks mind innustanud teadlaseks hakkama. Väljapaistev arengupsühholoog Jerome Kagan (snd 1929) kirjutab autobiograafilises essees „Argument mõistuse kasuks” (Kagan, 2006), et tema valik langes psühholoogiale pärast Kanada suure psühholoogi Donald Hebbi (1904–1985) raamatu „Käitumise organisatsioon” (1949) lugemist. Kagan lisab, et oma rõõmuks on ta sõbra ja kolleegi Lewis P. Lipsitti käest kuulnud, et tollegi valik oli langenud psühholoogia kasuks just pärast sellesama raamatu lugemist. Minu üks kõige esimesi artikleid, mille me koos Jaan Valsineriga kirjutasime, ilmus 1980. aastal raamatuteseerias „Advances in child development and behavior”. Seda seeriat toimetas seesama Lewis P. Lipsitt, kellel jätkus julgust tellida ülevaade kahelt tundmatult koomikult, keda ta polnud kunagi näinud, sest meid varjas raudne eesriie.

      Tartu Ülikooli astudes polnud ma ühtegi korralikku psühholoogia­raamatut või isegi -õpikut lugenud. Osalt oli põhjus selles, et ingliskeelne trükisõna oli raskesti kättesaadav ja vene keeles ilmus sellise pealkirja all põhiliselt pahna. Mõnekümne kopika eest müüdi raamatuid, mis jutustasid Salavat Julajevi (ma ei tea seniajani, kes ta on) või narodnikute psühholoogilistest vaadetest. Võib arvata, et asjaosalised ise polnud psühholoogiast isegi midagi kuulnud. Ma polnud siis veel isegi lugenud Konstantin Ramuli psühholoogiaõpikut gümnaasiumile (1938), mis oli ehk isegi hea, sest vaevalt et see teos oleks mu indu psühholoogia enda suhtes kuigi palju suurendanud. Populaarse tühja-tähja kõrval oli ilmselt esimene tõsine psühholoogiaraamat, mis minu kätte sattus, Lev Võgotski (1896–1934) „Kunsti psühholoogia” teine trükk, mis ilmus 1968. aastal (esimene oli ilmunud kolm aastat varem). Erinevalt esimesest trükist olid selles ka kirjandusviited, mida mõni aasta varem oli ilmselt veel peetud nõukogudevastaseks propagandaks. See on noore Võgotski töö, mis valmis umbes 1925. aasta paiku ja jäi pikaks ajaks ilmumist ootama. Minu ettevalmistamata mõistus oli aga sellest sõnasalatist täiesti uimane. Selle põhjal kirjutasin oma esimese artikli „Kunst ja psühholoogia”, mis ilmus 1970. aastal ajakirjas Looming. Kirjatöö oli vaba referaat Võgotski teosest. Kõigi totruste kõrval, mida kunstist ja psühholoogiast on kirjutatud, pole Võgotski raamatul viga midagi, kui noore vihase mehe veidi teatraalne kõrkus välja arvata. Nüüd aastate möödudes tagasi vaadates on Võgotski raamat ja minu artikkel sellest muidugi paras tööõnnetus. Venemaal ja isegi väljaspool seda tekkis Võgotski kultus ja paljud peavad teda geeniuseks. Näiteks räägiti lugu, kuidas ta kirjutas ajalehtedele arvustusi klassikalise muusika kontsertidest, kus ta isegi ei olnud käinud. Kõik lugesid ja imetlesid, kui täpselt on tabatud kontserdil valitsenud õhustikku. Ühesõnaga, ta oli selline talent, kes asja nägemata oskas teiste öeldud mõtete ja lausete põhjal kokku panna igati usutava loo, mis võis olla palju veenvam nendest fragmentidest, mille põhjal ta seda tegi. Kuna mul endal oli ja on praeguseni samasugune kalduvus, siis oleks see esimene kokkupuude võinud lõppeda raskete tagajärgedega. Minu õnneks ei langenud ma aga ka hilisema Võgotski lummusesse, kelle mõtted keele ja psüühika arengu kohta on tõeliselt teravmeelsed. Mitte keegi pole Karl Marxi ühiskonda puudutavaid ideid nii osavalt ja vaimukalt psühholoogia keelde tõlkinud. Näiteks, kuidas kanda inimeste vahel valitsevaid sotsiaalseid suhteid üle psühholoogilisteks protsessideks, mis toimuvad inimese peas? Võgotski tuli kohe selle peale, et uurida, kuidas keel ja teised kultuuris toimivad märgisüsteemid võtavad endale juhirolli lapse psüühika arengus.

      Konstantin Ramul (1879–1975)

      Pole mingit kahtlust, et Võgotski ideed ja isiksus mõjutasid paljusid tema ümber koondunud inimesi, kellest hiljem said nõukogude psühholoogia korüfeed. Poleks vist väga hea olnud, kui ma oleksin omaks võtnud filosoofia, et olulisi probleeme saab lahendada, analüüsides vaid seda, mida teised on selle kohta arvanud. Ma tean inimesi, kes Võgotskist on saanud raske ja eluaegse mürgituse: iga sõna, mis ta on öelnud, muutub talmuditõeks.

      Loogika ja psühholoogia kateeder asus ülikooli peahoone kõrval Marksu6 (nüüd Von Bocki) majas, kus 1. septembril 1968. aastal toimus ka meie esimene loeng ja peeti hiljem enamik järgnevatestki. Esimese loengu luges Konstantin Ramul (1879–1975), kes oli sel ajal juba 89-aastane. Vaevalt suutsin ma tol korral seda ajaloolist hetke aduda ja aru saada, et meile kõneleb mees, kes on sündinud samal aastal, mil Wilhelm Wundt rajas Leipzigis esimese psühholoogialaboratooriumi. Kogu