Väldi igavaid inimesi ja olukordi. Jüri Allik

maailma vahel. Ainult hull või masohhist võib mõelda, et tegutsemine maailma kõige ebatõhusamas teadussüsteemis võis midagi positiivset anda. Kuna minu teadlaseks kujunemise ajal oli puudus kõigest – rahast, seadmetest ja informatsioonist –, siis tuli seda korvata leidlikkuse ja mõtlemisega. Mõne kadunud aasta annab see kindlasti tagasi.

      Minu vanemad

      Minu päritolus pole midagi eksootilist. Emaliini pidi kuulun haplo­rühma J*, mis on kõige tavalisem näiteks ka Briti saartel või Saksamaal. Euroopas kuulub 17% inimesi sellesse esiajaloolisesse klanni. Kuigi minu emapoolne vanaema on pärit Siberist, näitavad mitokondri geenid, et tema esiemad kuulusid primitiivsesse teutooni hõimu. Bryan Sykes on raamatus „Eeva seitse tütart” pannud mu esiemale nimeks Jasmine. Isa poolt näitab marker R1a1, et kuulun samasse hõimu viikingite, baltlaste ja slaavlastega. Praeguste teadmiste järgi lahknes selle mutatsiooniga rühm teistest kas Põhja-Indias või siis kusagil Ukraina kandis. Brian Sykes pani selle klanni patriarhile nimeks Sigurd. Seega olen ma, nagu väga paljud teised eurooplased, Jasmini ja Sigurdi järeltulija (Sykes, 2001).

      Minu ema Niina Raudsepp sündis 7. veebruaril 1919. aastal Mtsenskis, mis asub Venemaal praeguses Orjoli oblastis. Kirjanik Nikolai Leskov kirjutas 1865. aastal romaani „Leedi Macbeth Mtsenski kubermangust”. Dmitri Šostakovitš kirjutas selle põhjal 1934. aastal samanimelise ooperi, mis tunnistati modernistlikuks ja mida mõisteti hukka ajalehes Pravda. Muudetud kujul on ooper tuntud „Katarina Izmailova” nime all, mis kindlasti kahandas Mtsenski võimalusi muutuda turismimagnetiks. Minu ema vanemad Samuel ja Jevgenia Raudsepp (sündinud Šešukova) ei olnud Mtsenskis huvireisil, vaid seal tegutses väli­hospidal, mida juhatas mu vanaisa, kellel olid Tartu Ülikoolis jäänud arstiõpingud lõpetamata. Seal kohtas ta halastajaõeks õppinud Jevgeniat. Vjatkamaalt pärit vanaema oli tollal temperamentne pruunisilmne kaunitar. Tema möldrist isa Dmitri oli ostnud Saksamaalt generaatori ja rajanud kohaliku elektrivõrgu palju varem ajast, mil seltsimees Lenin esitas oma kuulsa kommunismimääratluse: kommunism – see on nõukogude võim koos kogu maa elektrifitseerimisega. Pool kommunismist oli ühes Orjoli külas seega juba rajatud. Pärimuse järgi oli vanaema käinud samas külakoolis Vjatšeslav Skrjabiniga, keda tuntakse eelkõige Molotovi nime all. Kange tüdrukuna lõpetas ta halastaja­õdede kursuse ja läks vanemate keelust hoolimata vabatahtlikult rindele, et puruks lastud kehasid kokku lappida.

      Minu vanaisa Samuel Raudsepp 1918. aastal sõjaväearstina. Vasakult esimene on minu vanaema Jevgenia.

      Raudseppade suguvõsa saab alguse Põlvamaa Soodla külas elanud Jaan Raud­sepast, kellel oli kaks poega: talu pärinud Juhan (1852–1924) ja Oravale Päevakese külla kolinud Jaan (1854–1920). Soodla Juhanil oli omakorda kuus last, kellest üks oli minu vanaisa Samuel Raudsepp (1884–1941). Ühest vennast sai tuntud raamatupoe ja sporditarvete tehase omanik Jaan Raudsepp, kelle tütar Nora on Jaan Kaplinski ema. Orava Jaani vanemast pojast Peetrist – me kõik teadsime teda Orava Peetrina – sai aga Päevakese küla naabertalust pärit Karl Ast-Rumori südamesõber, keda viimane oma mälestusteraamatus „Aegade sadestus” (1963–1965; 2010) soojalt meenutab. Minu vanaisal Samuel Raudsepal oli kaks last: minu ema Niina ja tema vend Jüri Raudsepp, kellel oli omakorda kaks tütart, Maaris ja Terje. Ka Maaris õppis psühholoogiat ja kaitses 2002. aastal doktoriväitekirja. Terje õppis Tartus bioloogiks, omandas Uppsalas doktorikraadi ja leidis endale lõpuks töökoha Texase A&M Ülikoolis. Ta on avaldanud üle saja artikli, millele on viidatud üle kolme tuhande korra. Terje on üks maailma parimaid hobuse geneetika asjatundjaid ja oli üks nendest, kes 2007. aastal hobuse genoomi sekveneerimise lõpule viisid.

      Pärast Tartu rahu tuli vanaisa Samuel koos perega tagasi Eestisse, kus ta sai 1921. aastal Tartu rinnalaste ja emade kodu juhatajaks, mis asus enne Tartusse kolimist Kaagvere mõisas. Seal oligi minu ema ja hiljem kindraliks väljateeninud onu Jüri Raudsepa esimene kodu. Järgmine kodu oli juba Tartus katoliku kiriku vastas, majas, mis oli ehitatud rinna­laste ja emade kodu jaoks; sinna kolis rinnalaste kodu 1932. aastal. Seal asusid ka juhataja eluruumid. Maja Kassi­toome-poolses nurgas kasvasid üsna viimase ajani Jaapani sirelid, mille vanaisa oli oma kätega sinna istutanud. Oma isa eeskujul tahtis ka ema arstiks saada ja õppis Tartu Ülikoolis kaks aastat, kuni Teise maailmasõja algus õpingud katkestas. Evakuatsioonis Venemaal sattus ta kokku ühe oma ülikooli anatoomiaõppejõuga, kes püüdis hoolitseda ema haridus­tee jätkamise eest, lastes tal ehitustöödel õnnetult surma saanud sõdurit arstiriistade puudumisel lahata tavalise sae ja teiste puutööriistadega. Peagi pärast sõja lõppu ehk 2. detsembril 1945. aastal sündis mu vanem vend Kaarel. Ilmselt oli ema kavatsenud meditsiiniõpinguid jätkata: selle tunnistuseks oli meil kodus 1948. aastal välja antud tõlge Vladimir Tonkovi „Inimese anatoomiast”, mida mulle lapsepõlves kõige rohkem lehitseda meeldis. Nüüd oli aga majanduslikult kindlam ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe abi koht, mille ema võttis vastu mõni nädal enne seda, kui Johannes Vares-Barbarus endale kuuli pähe kihutas. Kunagi näitasin ma emale ka salaja levitatavat ja president Konstantin Pätsi kantseleiülema Elmar Tambeki paguluses ilmunud mälestustes kirja pandud vandenõuteooriat, mille järgi see ei olnud enesetapp, vaid riikliku julgeoleku organite korraldatud mõrv. Ema meelest polnud aga see kuigi tõenäoline. Ükskord sõitsin ma Moskva-Tallinna rongi ühes kupees koos erakordselt intelligentse mehega, kes töötas kusagil Kasahstani uudismaa­kolhoosis pearaamatupidajana. Ta oli lugenud Eesti luule antoloogiat ja küsis minu käest kinnituse saamiseks, kas Vares suri loomulikku surma, kuigi ta ise oli üsna kindel, et nii see küll olla ei saanud. Ta teadis vaid ametlikku versiooni, mille järgi oli Varesel olnud probleeme südamega. Ülekantud tähenduses see ilmelt nii oligi, ja erakordselt läbinägelik reisikaaslane suutis seda aimata. Kuigi Nõukogude julgeolekuasutused pole kunagi silma paistnud eriti suure loomingulisusega, oleksid nad kasutuks või segavaks muutunud tegelase ära koristamisega ka muul viisil hakkama saanud.

      Pärast minu sündi 3. märtsil 1949. aastal oli lõplikult selge, et ema arstikarjäär on täielikult läbi. Ta jäigi kogu ülejäänud eluks seotuks Ülemnõukogu Presiidiumiga, tõustes selle esimehe abist kantselei ülemaks. Ta elas üle pika rea esimehi (teiste hulgas kuulus lõssenkist Johan Eichfeld, NSVL välisministri Vjatšeslav Molotovi Ameerikasse lennutanud Endel Puusepp, alkohoolik Artur Vader ja viimasena parteimajast Kadriorgu pagendusse saadetud Arnold Rüütel) ning suri vere- ja kopsuvähki mõni päev pärast seda, kui Tšernobõli radio­aktiivne tolmupilv oli 1986. aastal üle Eesti liikunud.

      Minu ema Niina Raudsepp oli üks kõige intelligentsemaid ja delikaatsemaid inimesi, keda ma eales olen kohanud. Kodus nägin ma peamiselt tema leebust ja headust, mis minu ettekujutuses ei läinud kuidagi kokku range riietuse ja näoga, mis tal olid töö juures. Nõukoguliku asutuse jaoks oli ta liiga hästi haritud ja aus. Kui mõni parteikohale seatud presiidiumi­esimees oli lausa kirjaoskamatu, siis ema luges peaaegu vabalt ilukirjandust saksa, prantsuse ja inglise keeles. Koos isaga tõlkisid nad eesti keelde Viktor Nekrassovi jutustuse „Stalingradi kaevikuis” (tõlge ilmus 1948. aastal Karl Alliku tõlkijanime all), mis on vist ainus Stalini preemia pälvinud raamat, milles geniaalset proletariaadi juhti ja laste parimat sõpra kordagi ei mainita. Kui nõukogude eliidi jaoks olid endast­mõistetavad erikauplused defitsiitse kodumaise või import­kaubaga, millega tasuti nende lojaalsuse eest, siis ema kasutas harva eeliseid, mida riigi­aparaadis töötamine võimaldas. Ma arvan, et üks oluline jõud, mis lubas tal seal vastu pidada, oli väike töökaaslaste sõpruskond, kes meil tihti külas käis. Ma tundsin neid üsna hästi, sest see oli aeg, mil ma käisin kas vennaga või siis üksi Kadrioru presidendilossis lõunat söömas. See oli väga praktiline, sest esimesed kümmekond aastat elasime kohe lossi kõrval majas, kus praegu asub KUMU koosseisu kuuluv Mikkeli muuseum. Mulle tundub, et emal, ja tema kaudu ka minul, oli eriline suhe Nadja Roosega. Koolipõlves kirjutasin ma naiivseid ja närvilisi lugusid – millele panin paljutähenduslikke pealkirju, nagu „Müüt” –, mida Nadja Roose aitas mul kirjutusmasinal kenasti ümber trükkida. Lühikest aega tiirlesin ma ka noorte autorite ringkonnas ja üks lugu (ilmselt seesama „Müüt”) paigutati ühte masinakirjas väljaandesse, kus ta kogu numbri