Väldi igavaid inimesi ja olukordi. Jüri Allik

enne kui Ülle ta oma hoole alla võttis. Ilmselt suutis ta õpetada midagi rohkemat kui korralikku inglise keelt ning ­Pittsist sai edukas ajakirjanik. Arvatavasti ei olnud isa veel sõja ajal maha matnud saada mõtet kirjanikuks ning kirjutas romaani, mis ilmus lõpuks 2001. aastal pealkirja all „Nürid südamed”. Tegelikult mitte päris raamatuna, vaid sellise rotaprindil trükitud vihikuna. Pean tunnistama, et ma ei ole suutnud seda kunagi lõpuni läbi lugeda ega oska seepärast hinnata, kas seal peale naiivsuse on ka andekuse jälgi. Miski ütleb, et isegi õnnelike juhuste kokkulangemisel ei oleks sellest väga suurt menukit saanud.

      Sõja lõpu poole kohtus isa Niina Raudsepaga ja selle tagajärjel sündis 2. detsembril 1945. aastal mu vanem vend Kaarel Allik, kes lõpetas Tartu Ülikooli matemaatikuna ja on suurema osa elust õpetanud Tallinnas programmeerimist. Pärast sõda lõpetas isa Tallinna Polütehnilise Instituudi ja hakkas seal matemaatikat õpetama. Üks mu lapsepõlve lemmikmänguasju oli Viljandi linna elektrivõrgu plaan, mis oli tema diplomitöö sisuks. Mäletan ka, et ühe mulle kingitud lennukikonstruktori osad tuli ohverdada teadusele, sest isa oli lõpetamas kandidaaditööd ja selle tarbeks tuli joonistada graafikuid. Töö teema oli välja pakkunud tema juhendaja akadeemik Arnold Humal ja see puudutas diofantiliste võrrandite lahendust, mis väidetavasti pidi olema oluline nende pingete kirjeldamisel, mis tekivad vooluvõrgu sisse- ja väljalülitamisel. Alles aastaid hiljem sain aru, et tegemist on samalaadse asjaga nagu Fermat’ viimane teoreem ja see käsitleb diofantiliste võrrandite an + bn = cn lahendamist, milleks analüütilised meetodid puudusid. Seda tuligi teha graafiliste ja muude võtete abil, milleks ka mu lennukikonstruktor sobis. Kunagi hiljem tõdes isa mitte väga kurvalt, et see, milleks tal kulus mitu aastat, on lahendatav ka kõige algelisema arvutiga mõne sekundi jooksul. Sellest hoolimata sai ta pärast väikest sekeldamist Kõrgemast Atestatsiooni­komisjonist kandidaadi­töö tõendi ja tema väitekirja mainiti USA-s ühes matemaatika referatiiv­ajakirjas. Päris mõttetu see küsimus ilmselt ei olnud, kuigi on jäänud täielikku unustusse.

      Ma ei tea kedagi, kes oleks suutnud matemaatikat isast paremini seletada. Ta oskas kõik asjad lihtsaks teha ja vältida takerdumist pisiasjadesse, hoides kogu aeg silma ees sisu, mida sai kas näppudel või mõnel muul viisil näidata. Ma arvan, et suuresti tänu temale saaksin ma ehk isegi praegu hakkama mõne integraali leidmisega. Isa oli ilmselt päris hea administraator, sest ta oli kaua aega kateedri juhataja ja ka teaduskonna dekaan, mille dekanaat asus mõnda aega praeguse Soome saatkonna ruumides Toompeal. Ta suutis peale õpetamise neid ameteid pidada hoolimata sellest, et tal tuli ette joomahoogusid, mille ajal ta võis terve nädala või kaks kadunud olla. Temas oli sarmi, mis pani ümbritsevaid inimesi teda kaitsma ja tema eest hoolitsema. Lõpuks jäi ta pensionile, veetes suved Nõval asuvas suvekodus, kus ta aju treenimiseks iga päev ristsõnu ja ülikooli matemaatika sisseastumisülesandeid lahendas.

      On naljakas, kui elulookirjutajad või nende hardunud biograafid väidavad, et nimikangelane päris töökuse isalt ja emalt näiteks huvi sipelgate vastu. Võimalik, et mõnel juhul on selles vähemalt terake tõtt. Vahel harva võib mõne isiku eluloost tõepoolest leida mingi kindla sündmuse, mis muutis ta hilisemat elukäiku. Enamasti on see aga lihtsalt täringu­viskamine või biograafiakirjutuse traditsiooni järgimine. Juhuse tõttu sattusin ma tegelema valdkonnaga, mis peaks teadma vastuseid sellele, kuidas isiksuse omadusi päritakse. Kindel on see, et iseloomult sarnanevad lapsed rohkem oma vanematega kui kahe juhuslikult valitud võhivõõra inimesega. Samamoodi on lugu pikkusega: pikkadel vanematel on suurem tõenäosus saada keskmisest pikemaid lapsi. Kui mõlemad vanemad on jutukad, siis on kindlasti samasugune keskmisest suurem tõenäosus, et ka teie ise olete hea jutuga ja on seda ka teie õed-vennad. Midagi kindlat pole aga võimalik ütelda kindlate harjumuste ja harrastuste kohta. Mitte kõigi filatelistide lapsed ei korjanud marke. Suureks pianistiks võib saada inimene, kelle kodus pole kunagi olnud akordioni ega kitarri, klaverist kõnelemata. Tõsi, kui sünnid perekonda, mis kannab nime Bach või Strauss, on suur eelis luua head muusikat, võrreldes näiteks perekondadega, kelle geene pidi levib toonikurtus. Kui nüüd lugeja tahab tõesti teada mõnda intiimset üksikasja minu kohta, siis võin ütelda, et ma olen peaaegu täielikult toonikurt. Ma ei saa aru, kas meloodia liigub üles või alla. Ma tean seda väga hästi, sest kunagi ma genereerisin juhusliku akordide järgnevuse, mida enamik inimesi kuulis alaneva või üleneva „meloodia” lõputu liikumisena. Mõnikord mulle tundus, et ka mina kuulen seda, kuid kui ma ise katsealuseks hakkasin ja pidin nupule vajutama, olid mu vastused täiesti juhuslikud. Arvestades, et ma ei suuda isegi kahte nooti järele laulda, on üsna tõenäoline, et ma olen toonikurt. See on seltskond, kuhu kuuluda pole aga üldse paha. Väidetavasti olid toonikurdid ka Charles Darwin, Lawrence Bragg ja Theodore Roosevelt.

      Minu pere ja muud loomad

      Veider, et ükski minu inglise keelt emakeelena kõnelevatest tuttavatest, kellega ma sellest olen rääkinud, pole midagi isegi kuulnud Gerald Durrellist (1925–1995). Muidugi kõneleb see midagi nende tuttavate endi kohta, kuid samas kinnitab ka seda, et Durrell pole Inglismaal ega mõnes muus kohas esimene valik kooli kohustuslikus lugemisvaras. Eestis on Durrell peaaegu ja täie õigusega kultuskirjanik, kes oma eneseiroonia ja huumoriga kehastab inglise vaimulaadi parimaid omadusi. Paljude eestlaste ettekujutused elust Korful pärinevad just sellistest raamatutest nagu „Minu pere ja muud loomad” või „Linnud, loomad ja sugulased”. Minu peres (täpsemalt peredes) on Durrelli raamatud ja tema lõbus maailma nägemise viis olnud sama asendamatud kui omal ajal Benjamin Spocki soovitused laste kasvatamiseks. Ühesõnaga: taevased väed õnnistagu Gerry Durrellit ja tema toredaid raamatuid!3

      Maailmakirjandus ei paku aga lapsepõlvest alati just kõige muretumat pilti. Lugedes Dickensit, pole kahtlustki, et David Copperfieldi lapsepõlv oli raske ja tema noorukiaeg täis jõledusi. Kõnelemata manufaktuuri­koledustest, peab rahvastiku arengu seaduspärasusi järgides tema isa surema varakult ja emal ei jää muud üle, kui abielluda mehega, kes kannab niivõrd morbiidset perenime nagu Murdstone. Keegi pole öelnud, et elulisi valikuid tuleb tingimata teha mingitel romantilistel ajenditel. Eestiski oli üsna tavaline, et kui mõnes koguduses hingehoidja suri, sai uus pastor koos kogudusega endale ka eelmise õpetaja lese. Kui kuulata, kuidas inimesed, kes on elanud Dante järgi totalitaarses põrgus, kirjeldavad oma elulugu, siis on see enamasti täis lihtsaid inimlikke rõõme, ükskõik kui kohutav oli ümbritsev sotsiaalne tegelikkus. Nagu enamik inimesi, nii tunnistasin ka mina ümbritseva tegelikkuse vastuvõetavaks ega muretsenud kuigi palju selle pärast, mis mõistuslikult hinnates oli mõrvarlik.

      Ülikooli viimasel kursusel abiellusin Elvast pärit filoloogi Aino Laagusega (1944–2004). Veel enne, kui jõudsin ülikooli lõpetada, sündis 28. jaanuaril 1972. aastal meie tütar Mari. Kui teda esimest korda nägin, ei kahelnud ma hetkegi, et ta nimi on Mari. Nägin teda alles mitme nädala pärast, kui ta elustamiskambrist välja võeti. Paar nädalat hiljem viisime ta lastehaiglasse, mille ruumides mu vanaisa Samuel Raudsepp oli olnud rinnalastekodu juhataja. Leida Keres, kellega mu ema oli koos ülikoolis õppinud, tegi meile teatavaks, et Maril on kaasasündinud raske südame­rike, mida kutsutakse Fallot’ tetraadiks. Ilma kirurgilise sekkumiseta olevat elulootus väga väike, kuid Eestis selliseid operatsioone ei tehta. Ainus võimalus oli minna operatsioonile Moskvasse, sest teised ja ehk paremad paigad olid meile suletud. Midagi tuli aga kiiresti ette võtta, sest rohtudest hoolimata võis Maril päeva jooksul tekkida kuni kümme hapnikupuudusest tingitud hoogu, mis kõik lõppesid teadvuse­kaotusega. Pisike armas keha lõtvus pärast kohutavat hingeldamist ja meil ei olnud mitte midagi muud teha, kui seda kõike abituna pealt vaadata. Käies mööda Moskva ministeeriume ja muid asutusi, õnnestus meil üsnagi hõlpsasti lõikusluba hankida. Kui Mari sai kaheksa kuud vanaks, viisime ta Moskvasse, kus talle tehti kompenseeriv operatsioon. Aordi ja kopsuarteri vahele tehti verevoolu kõrvaltee, šunt, mis lubas kopsudesse rohkem verd. Sellise südamega kasvas ta suureks, lõpetas keskkooli ja ülikooli. Joosta ja pikkadest treppidest üles ronida Mari ei jaksanud, muidu aga elas ta täisväärtuslikku elu. Isegi enne lifti valmimist käis ta ära ka Suure Munamäe tornis, kuhu ta sõbrad teda kätel kandsid. Aino pühendas ennast Mari eest hoolitsemisele, võttes ta endaga kaasa Lundi ja Helsingisse, kus ta õpetas eesti keelt ja kirjandust.

      Teadmine, et selline asi võib juhtuda,