.

Lomov ja Vladimir Zintšenko Käärikul, tõenäoliselt 1969. aastal.

      Sel ajal oli ülikoolis väga moodne taotleda endale individuaalset õppekava, kuid sellega ei viitsinud ma jantida. Mulle sobis igati, et olin sotsiaalpsühholoogia harus, mis tundus eriti lihtne. Kui juhukülalised välja jätta, siis oli selle suuna kandev õppejõud Ülo Vooglaid (snd 1935), kes oli ülikooli sisse ehitamas teist ülikooli – sotsioloogia laboratooriumit, mis kippus kohati Tartu Ülikoolist suurem tulema. Muidugi ei saanud see meeldida rektor Arnold Koobile, kes haaras kinni esimesest võimalusest, et koos Vooglaiu laboriga hävitada ülikoolis ka tõeline sotsioloogia. Kui teised ainult rääkisid, siis Ülo Vooglaid pakkus üliõpilastele uurimisteemasid ja palka. Teoreetilise teadmise poolest ei pakkunud ta loengud siiski väga palju uut. Seda polnud ilmselt vajagi, sest ta suutis Tartusse meelitada kogu Nõukogude Liidu sotsioloogiaeliidi eesotsas Juri Levada (1930–2006) ja Vladimir Jadoviga (1929–2015), kes jagasid lahkelt oma teadmisi ja impeeriumivastaseid tundmusi. Palju oli õppida aga muult seltskonnalt, nagu Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja teised, kes pidasid sotsioloogia laborit oma teiseks koduks. Mulle tundus, et Vooglaid vaatas kogu elule veidi mänguri pilguga ja seepärast julgustas ka teisi igasuguseid eksperimente korraldama. Kui ajalehes Edasi ilmus artikkel aspiriini kasulikkusest, siis jälgis ta hoolega, kuidas apteekides muutub aspiriini läbimüük paari järgmise nädala jooksul. Ta suutis teha isegi seda, et ühte lehenumbrit trükiti eri moodi, saamaks teada, kuidas lehe kujundus mõjutab sisu vastuvõtmist. Kõnelemata üliõpilaste tänavale ajamisest, et saada kinnitust oletusele, et olulisemaid sõnumeid kuulsid inimesed Ameerika Häälest, mitte aga ei lugenud kommunistliku partei ametlikust häälekandjast Rahva Hääl.

      Aleksandr Luria (1902–1977)

      Meie kursuse jaoks oli üks kõige mälestus­väärsem ettevõtmine Kihnu saarel toimunud praktika, mille Vooglaid korraldas. Pidime kõik kohtuma Pärnu sadamas, kuhu Vooglaid oli lubanud kohale purjetada, kuid sinna ta ei jõudnudki. Omal käel Kihnu saare ellu sulandumine oli aga parim kogemus, mille me üldse võisime saada. Meist oli Kihnule omakorda kasu: kuna seal olid kõik kohalikud hõivatud pulmade ja muude olulisemate ettevõtmistega, jäi meie ülesandeks kolhoosi hein põllult kokku korjata. Mul õnnestus selle käigus ühe veoauto sidur lõplikult ära rikkuda. Tahtsin autolt heina mahaviskajate tööd kergendada ja viskasin tühja kasti köie lootusega, et kui olen selle aampalgi külge kinnitanud, õnnestub mul kogu koorem ühekorraga kastist maha tõmmata. Ilmselt ei olnud Gorki autotehase konstruktorid seda auto loomisel aga arvestanud. Igal juhul ei pidanud Kihnu kolhoosi lahjad lehmad sel talvel nälga kannatama, muidugi juhul kui see hein ikka neile oli mõeldud.

      Vähemal määral tegelesid meiega ka teised õppejõud. Kahtlemata paistis neist kõige rohkem silma just Moskva Ülikooli lõpetanud ja kohe seejärel 1969. aastal Tartus tööstuspsühholoogia labori insenerina tööle hakanud Peeter Tulviste (1945–2017). Tema puhul oli kohe tunda – suuresti tänu juhendajale Aleksandr Luriale (1902–1977) –, et ta oli kõige lähemal ka psühholoogia kui teaduse loomisele, mitte ainult olemasoleva paljundamisele. Luria on kahtlemata 20. sajandi üks kõige värvikamaid ja tuntumaid psühholooge. Tema „Väike raamat suurest mälust” (1972), mis on ka eesti keeles ilmunud, on klassika, mille väärtus aja jooksul vaid kasvab. Meile luges Peeter Tulviste psühholoogia ajalugu, mis oli tulvil vaimukaid tähelepanekuid. Paraku jäi see kõik pooleli, sest ta võeti peagi aastaks sõjaväkke. Teda asendas meist vaid paar aastat vanem ning samal 1970. aastal Leningradi Ülikooli lõpetanud Henn Mikkin (1947–2004), kes asetas põhirõhu elulugudele ja aastaarvudele. Tänu oma juhendatava Jaan Valsineri distsiplineerivale algele õnnestus Mikkinil kaitsta 1977. aastal Moskvas kandidaaditöö sotsiaal­psühholoogias.

      Moskva pisaraid ei usu

      Üldiselt oli selge, et peale suure vabaduse ja liberaalse suhtumise ei pakkunud psühholoogia kateeder vaimselt mitte just kõige virgutavamat keskkonda. Kurjuse impeeriumi väline piir oli vähemalt minu jaoks kinni. Teiseks võimaluseks oli ainult Moskva Ülikooli psühholoogia­teaduskond. Sinna oli kogunenud vaieldamatult parim ja ka huvitavam osa Nõukogude psühholooge. Nagu ikka rivaalitsesid Moskva ja Leningradi koolkond, kuid sisu poolest oli Leningradil väga vähe vastu panna pealinna koondunud vaimsele jõu­varule. Moskva psühholoogia­teaduskonna dekaan oli Aleksei Leontjev (1903–1979), kes oli sellele ihaldatud kohale tõusnud tegevusteooria loomisega. Teooria ise jätkas äsja põlu alt vabaks lastud Lev Võgotski katseid tõlkida marksism psühholoogia mõistetesse, millega kaasnes lakkamatu võitlus kõikvõimalike idealistlike tõlgenduste vastu. Kui Soome välja arvata, siis tegevusteooria ei olnud maailmas kuigi populaarne. Leontjev oli kahtlemata sarmikas inimene, kes loovis väga osavalt poliitiliste karide vahel, kuid ei põlanud ka alatuid võtteid, kui oli tarvis vabaneda võistlejatest, isegi kui nad olid tema lähedased sõbrad. Kindlasti aitas sellele kaasa 1963. aastal saadud Lenini preemia, mis pani tema töödele kvaliteedi- ja poliitilise usaldatavuse märgi. Ometi jäi tema kõrgeim unistus täitumata: ta ei saanud suure teaduste akadeemia liikmeks. Väikse ehk pedagoogika akadeemia liige Leontjev muidugi oli, kuid iga endast lugupidava teadus­bürokraadi unistus oli saada „päris” akadeemikuks. Kuna akadeemia president Mstislav Keldõš ei suhtunud temasse kuigi tõsiselt, ei olnud tal selleks isegi lootust. Seevastu Aleksandr Luria, Peeter Tulviste juhendaja, oleks võinud vabalt ja igati teenitult akadeemikuks saada, kuid ta ise loobus sellest, sest kujutas hästi ette, milline löök see oleks Leontjevile olnud, ning püüdis seetõttu niisuguseid hukatuslikke tagajärgi lihtsalt vältida.

      Aleksei Leontjev (1903–1979)

      Oma nooruses oli Leontjev kirjutanud doktoritöö teemal, mis meenutab väga Lõssenko julgeid looduse ümberkujundamise projekte. Nimelt oli Leontjev harjutanud inimesi kätega värve eristama ka juhul, kui soojusest tingitud erinevused olid välistatud. Katse mõte oli ilmselt võimaluses luua n-ö uus inimene: kui panna inimene keskkonna tingimuste surve alla, siis arenevad tal põhimõtteliselt välja uued võimed. Leontjev ei pidanud maagiliseks mitte üksnes oma uurijavõimeid, vaid ka oma mehelikku võlu naiste hulgas. Aastaid hiljem rääkis Julia Gippenreiter (snd 1930), kuidas ta pidi üles näitama suurt diplomaatilist osavust, et kõrvale põigelda Leontjevi ettepanekust sõita Moskvast Leningradi (ühele konverentsile) kahekohalises kupees koos Leontjevi ja äsja avatud Armeenia konjaki pudeliga.