Väldi igavaid inimesi ja olukordi. Jüri Allik

vasakus ja pliiatsit paremas käes hoida, et sellega tulemusi üles kirjutada. Suure osa ajast rääkis Ramul silmad kinni ja väga monotoonse häälega. Vahepeal ta väsis, istus paar minutit ja puhkas, silmad ikka kinni. Kui tukastamine välja arvata, oli Ramul nooremast peast ilmselt õpetanud samas stiilis. Akadeemik Ülo Lepik meenutab oma mälestusteraamatus „Tartu Ülikool minu elus” (1998), et isegi matemaatikutele õpetati psühholoogiat, mis küll väga vähe erines psühholoogia gümnaasiumiõpikus kirja pandust.7 Ramul, kes seda kursust luges, rõhutas eriliselt määratluste täpsust. Tema eksameid tehti stopperi järgi ning kui aeg täis sai, tuli kirjutamine sekundi pealt lõpetada. Ramuli esinemine oli mulle aga suur elamus ja tagantjärele tundub mulle, et tekkis ajalooline sild psühholoogia rajaja Wilhelm Wundti armastatud õpilase ja eksperimentaalpsühholoogia Tartusse toonud Emil Kraepelini (1856–1926) ning kaasaja vahel, millesse ma püüdsin hakata sisse elama.

      Loogika ja psühholoogia kateeder korraldas samal päeval äsja ülikooli vastu võetud psühholoogidele tutvumisõhtu ülikooli kohviku kaminasaalis. Kenasti kaetud laua taga juhtis vestlust Uno Siimann, kes oli määratud meie kursuse juhendajaks. Ümber laua istusid koos õppejõud ja uued üliõpilased. Igaüks pidi ennast tutvustama. Ma ei mäleta, mida ma seal ise rääkisin, kuid on meeles, et Jaak Tamm, kes sai hiljem Tallinna linnapeaks, ütles, et tema muusikaõpetajatest perekond leidis, et klaverimänguks ei ole tal küllaldaselt annet ja seepärast peab ta psühholoogiat õppima. See oli esimene kord, kus tema siirus, mida mõned ebaadekvaatsuseks pidasid, välja lõi. Talle endale ei tundunud selles mitte midagi naljakat. Selle laua ümber oli veel teisigi huvitavaid inimesi, nagu Aleksander Müller ehk Mülleri Sass, kes peagi kursuselt välja langes, et jätkata oma rasket boheemlase ja lauliku elu. Mare Pork ja Aavo Luuk läksid aasta pärast Moskvasse õppima. Teised, nagu Mati Heidmets, Jaak Tamm, Kalle Mälberg, Maie Kreegipuu, Anne Tikko, Kersti Luuk ja Tiina Kompus, lõpetasid koos minuga 1973. aasta kevadel. Paljudel meist olid lõpetamise ajaks juba lapsed, keda sai lõpupildi tegemise ajal süles hoida.

      Loogika ja psühholoogia kateeder 1970. aastal. Esireas (vasakult): Kalju Toim, Enn Koemets, Andres Pärl, Konstantin Ramul, Aino Lunge ja Uno Siimann. Teises seas: Ljudmilla Izjumova, Ülo Vooglaid, Aino Pratka, Elve Pung, Mihhail Kotik, Ülle Papp, Aime Käämbre ja Henno Kaidro.

      Psühholoogia kateedri kõige meeldivam joon oli seal valitsenud ebaametlik õhkkond ning kõrgete barjääride puudumine õppejõudude ja üliõpilaste vahel. Ega ma selle üle väga ei imestanud, sest see tunduski olevat normaalne ja ainuvõimalik olukord. Selline liberaalne õhkkond oli suuresti Aino Lunge (1928–1994) teene: ta hoolitses meie eest emalikult ning hoidis ka oma koduukse üliõpilastele lahti. Aino Lunge õpetas lapse­psühholoogiat ja tegi seda targalt, jutustades peamiselt sellest, mida tema enda lapsed Toomas ja Andres kodus teevad. 1980. aastal avaldas Aino Lunge raamatu „Emotsioonide psühholoogia”, mis on üsna traditsiooniline käsitlus koos kõigi nõukogude psühholoogia hädade ja puudustega. Väga huvitavad tema loengud siiski ei olnud ja lihtsam oli seda kõike õppida raamatutest, mida ta ise polnud lugenud.

      Aino Lunge (1928–1994)

      Kateedri juhataja oli sel ajal Andres Pärl (1903–1991), kelle tõttu kateeder kandiski oma nime teist poolt. Klassikaline loogika oli paljude õppekavade kohustuslik osa ja see kindlustas kateedri olemasolu isegi siis, kui oma üliõpilasi poleks olnud. Pärl oli suurt kasvu ja kogukas mees, kes oli aga sotsiaalselt kohutavalt arg. Isegi mõne olukorra kogu poliitilise tõsiduse juures oli naljakas näha, kuidas selline suur mees hirmust lausa värises. Ilmselt tundis ta endal lasuvat süüd 1935. aastal avaldatud raamatu „Jüri Vilms: Eesti iseseisvuse märter” või ka näiteks Eesti Vabariigi haridusministeeriumi sekretärina töötamise pärast. Lisaks oli ta Eesti iseseisvuse ajal avaldanud raamatu „Esteetika: Sissejuhatus kunstiküsimusisse” (1935), mis mul õnnestus antikvariaadist osta. Tegelikult õpetas Pärl loogikat üsna kohutavalt, sest tal endal ei olnud selle mõistmisega kõik päris korras. Võimalik, et sellegi aluseks oli tema üldine ebaadekvaatsus, mille tõttu see, mis elus juhtus, ei jõudnud talle hästi pärale. Seetõttu oli ta paljude toredate lugude kangelane. Näiteks üritas ta mitu korda saada endale juhiluba, kuid kukkus ikka ja jälle sõidueksamil läbi. Pärast järjekordset läbikukkumist öelnud sõiduõpetaja talle: „Kulla mees, katsuge sellest nüüd aru saada, see nõuab vaid natukene loogikat!”

      Uno Siimann (1927–1987) oli väsimatu sehkendaja. Psühholoogiast teadis ta üsna vähe, kuid oskas seda varjata peamiselt jutuga sellest, millised suhted on tal psühholoogia võimukoridorides Moskvas. Kuigi ta vene keel oli üsna kehv, suutis ta sealt leida neid, kes olid alati valmis tulema siia suvitama või muidu läänelikult aega veetma. Ilmselt Ramuli mõjul kujutas ta ennast ette eksperimentaatorina ja me õppisime usinalt mingeid katseid läbi viima. Seejuures oli põhirõhk katse korraldusel, mitte probleemil, mida katse võiks näidata või millisele küsimusele vastuse anda. Valitses siiras usk, et kui meetod on korras, siis pole väga oluline, mida sellega mõõta. Mõnes mõttes sarnanes ta tegelasega, keda armastas meenutada Leonid Stolovitš (1929–2013), üks Nõukogude Liidu tuntumaid esteetika­uurijaid. Kui Leonid Naumovitš oli veel Leningradis õppimise ajal seal kellegi parteiliste teenete eest professoriks tõusnud tegelase juurde mingite küsimustega läinud, siis see tegelane suutis ainult öelda: „Teie mõelge sellele ja mina mõtlen sellele!” Ilmselt austusest Wundti ja Ramuli vastu oli Siimannil kesksel kohal reaktsiooni aja mõõtmine, tavaliselt ilma ühegi hea põhjenduseta, miks seda üldse oleks vaja mõõta või mida see õigupoolest näitab. Kõike seda korvas ta erakordse oskusega täita loenguaega tühja jutuga, mis näis lõputult keerlevat mingi nähtamatu keskme ümber. Pärast tunniajalist loengut olin tõsises hämmingus, kui ei suutnud äsja kuuldut paari lausega kokku võtta. Sisuliselt ei õppinud me temalt suurt midagi, kuid peame olema tänulikud, et ta psühholoogia õpetamisele Tartus taas aluse pani.

      Ühel hetkel läks aga Uno Siimann lihtsalt hulluks. Kui ta parema kandidaadi puudumisel 1977. aastal kateedri juhatajaks sai, hakkas ta ellu viima mingit kummalist haldusutoopiat. Ma ei mäleta, kas hommikune rivistus ja lipu heiskamine kuulusid sellesse või mitte, kuid üsna üksik­asjalike tobedustega oli see elu ümberkorraldamise kava täidetud küll. Vähe ei puudunud, et tualeti kasutamine oleks sõltunud sellest, kas sa oled professor, dotsent või lihtne õpetaja. Loomulikult protestis kogu kateeder nende kavade vastu. Ma ei tea nõu­kogude ajast kuigi palju kordi, et kateedri juhataja tagandatakse inimeste tungival nõudmisel lihtsalt ebapädevuse pärast ja asendatakse veidi arukama juhiga. Kuid see juhtus juba aastaid hiljem, kui ma ise kateedris töötasin.

      Kalju Toim (1925–1996) oli kindlasti kõige mõtlevam inimene, kes meile psühholoogiatarkusi jagas. Peale psühhodiagnostika ja individuaalsete erinevuste, mida ta ise armastas, luges ta meile olulisemaid psühholoogiakursusi, mis tavaliselt kandsid üldpsühholoogia nime. On ainult väga väike liialdus väita, et Kalju Toim oli ainus õppejõud, kelle loengutest ma midagi õppisin. Tal oli hea ülevaade Saksa diferentsiaalpsühholoogiast, mis uuris inimeste psüühilisi erinevusi. Ta sai väga hästi aru, kuidas teste koostada ja kuidas tulemusi tõlgendada. Seepärast oli ta paljudele, kuid eelkõige pedagoogikauurijaile, väga kasulik õppejõud. Kõik nad, nagu näiteks ka professor Inge Unt, kasutasid Kalju Toime koostatud teste oma väitekirja kokkupanemisel. Ma arvan, et tänu Toimele oli testide koostamine, kasutamine ja vähemal määral ka tõlgendamine Eestis tervikuna päris heal tasemel. Tundub, et see olukord oli vastuvõetav isegi Konstantin Ramulile, kuigi ta ilmselt pidas testimist eksperimenteerimise kõrval teisejärguliseks. Ühes asjas sarnanes Kalju Toim oma õpetaja Ramuliga küll: mõnikord kippus testimine muutuma omaette ees­märgiks. Ka Ramul võis andunult kõneleda ja kirjutada terveid raamatuid eksperimendi korraldamisest, mis oli natuke tähtsam sellest, mida mõne eksperimendiga saavutada taheti. Võimalik, et mul jäi Kalju Toimest vale mulje, sest käsitööoskuse rõhutamine on õpetades ilmselt paratamatu.