Väldi igavaid inimesi ja olukordi. Jüri Allik

raamatuid, nagu „Demonstratsioonkatsed psühholoogias” („Демонстрационные опыты по психологии”) või „Loomapsühholoogia”. Esimene neist ilmus ka saksa keeles pealkirja all „Psychologische Demonstrationsversuche” (Leipzig, 1961) ja oli kuulduste järgi Ida-Saksamaal küllaltki populaarne. Parim, mida see ehk andis, on mõned elementaarsed käsitööoskused selleks, kuidas korraldada eksperimenti (mõtlemata, mis on selle eesmärk) ja kuidas mingit skaalat kokku panna. Kõrvalainete õppimine, nagu füsioloogia, antropoloogia, matemaatiline loogika ja isegi filosoofia, oli tulevikku silmas pidades kindlasti palju tulusam. Ka olid nende erialade õppejõud psühholoogidest palju säravamad. Professor Elise Käer-Kingisepp (1901–1989) õpetas meile füsioloogiat. Seda, kuidas ta ennast unustades tantsis ümber mensuuri, millesse oli paigutatud merisea peensool ja paar tilka atropiini, korrates „Milline sooltemäng!”, on võimatu unustada. Ühed parimad olid Ivar Kulli (1928–1989) matemaatilise loogika loengud. Tühja hulga määratlemiseks joonistas ta tahvlile tühja kasti, mida ta seejärel umbes minut aega andunult vaatas, keeldudes midagi rohkemat selle kohta ütlemast: põhieeldused peavad olema intuitiivselt mõistetavad, mitte pikalt ümberjutustatavad. Tal oli hämmastav julgus mitte ainult loengus näiteks tuua Gödeli teoreemi tõestust, vaid nõuda seda ka eksamil. Kõige viimistletumad olid muidugi nii vormilt kui ka sisult Juhan Auli (1897–1994) antropoloogialoengud. Ma arvan seniajani, et need olid kõige täiuslikumad loengud, mis viisid kuulajad kõige lähemale maailmateaduse tegelikule olukorrale sel ajal. Psühholoogid panid aluse kombele külastada kõiki õppejõude siis, kui õpingud on jõudnud täpselt poole peale. Kui kell kümme õhtul ette teatamata Auli juurde mindi, avas ta ise ukse, vestiga ülikond seljas ja lips ees! Samuti oli teada, et Auli eksamile ei maksa minna ilma ülikonna ja lipsuta. Vastasel korral saatis ta üliõpilase koju lipsu järele ja neljast paremat hinnet polnud lootustki saada.

      Kõige tugevama mulje jättis mulle ülikooli ajal aga Juri Lotman (1922–1993). Tema loengud polnud psühholoogidele kohustuslikud, kuid ma käisin neid korduvalt kuulamas. Kaalusin koguni, kas mitte hakata ise semiootikaga tegelema, otsides head ettekäänet, kuidas Lotmanile läheneda. Kuna semiootikal pole oma iseseisvat ainest, siis oleks tulnud sinna minna oma materjaliga. Noorest peast polnud mul aga vajalikku kapitali: ei olnud ühtegi valdkonda, mida ma oleksin piisavalt hästi tundnud. Ainus, mida ma olin arhiivis istudes natuke näppinud, olid rahva­usund, mis tunduski rahvaluules kõige põnevam. Koos Aino Laagusega, kelle kandidaaditöö teema oli Eesti metshaldjas, me isegi kirjutasime loo küpse ja toore vastandusest eestlaste vaimumaailmas ning kandsime selle ühel Lotmani konverentsil ka ette. (Vältimaks segadusi peab meenutama, et me olime Ainoga abielus ja minu ülikooli lõpetamise ajaks 1973. aastal olid meie lapsed Mari ja Alo juba sündinud.) Natuke peletas mind semiootikast eemale ka andetute epigoonide hulk, kes muutsid semiootika paroodiaks. Lotmani puhul veetles mind tema tohutu eruditsioon koos omapärase maailmanägemise viisiga. Ta on vist ka ise öelnud seda, et tema maailmatunnetuses puudub lineaarne ajatelg, sest tema täielik lemmik Puškin elab tema mälus kõrvuti Lotmani enda vanematega ja kõigi elu jooksul kogutud tarkustega. Ma olen elus kohanud vaid paari lektorit, kes hoolitsevad selle eest, et kuulajal ei hakkaks hetkekski igav. Lotmani loengud tegi eriliseks see, et tal polnud kunagi nende täpset kava. Oli tunda, kuidas mõni üksikasi, mida ta ise loengu käigus märkas, tekitas temas ootamatu seose, mida ta kohe tõttas edasi arendama. Tal oli eriline anne detailide peale, mis said tema tõlgenduses erinevaid ja sügavaid tähendusi. Lotmani mõtlemine oli väga piltlik. Tegelikult on ju üldised semiootilised või kulturoloogilised mõõtmed või dimensioonid, nagu näiteks häbi ja au, üsna lihtsad. Mida kulturoloog saakski muud teha, kui märgata vastandpaare, mis end ise peale suruvad. Lotmani geniaalsus pani need vastandused aga tegelikult elama. Sageli olid tema lahendused tehtud justkui Agatha Christie põnevuslugude malli järgi: lahendus tundus nii loomulik ja endastmõistetav, et võis ainult imestada, miks seda ise varem ei märganud. Kuulajal tekkis alati tunne, et see ongi viis, kuidas asjad toimivad, ja et elu käibki tegelikult selliste kategooriate järgi, olgu nendeks kas või häbi ja au.

      Üldiselt olid psühholoogiaõpingud üsna lihtsad. Palju aastaid hiljem lugesin ühe 20. sajandi suurima psühholoogi Hans Jürgen Eysencki (1916–1997) mälestustest „Põhjusega mässamine” („Rebel with a Cause”), et ka temale tundus psühholoogia, eriti pärast matemaatikat ja füüsikat, peaaegu triviaalsena. Enamik asju sõltus keelest ja kuna ma suutsin väga kiiresti lugeda eesti, vene ja veidi hiljem ka inglise keeles (kolm-neli raamatut päevas polnud mingi küsimus), siis ei olnud üldse raske olla eksami ajaks sama tark nagu enamus õppejõude. Seepärast polnud mingit mõtet loengutes käia, välja arvatud nendes, kus peeti arvet kohal käimise üle. Ühel aastal jõudsin Tartusse koguni alles novembris. Peale „punaste” ainete oli üks selliseid aineid mingi testimisega seotud seminar, mida andis rohkem pedagoogina tuntud dotsent Enn Koemets (1911–1973). Mul oli kindel kavatsus minna eksamile, kuigi olin osalenud vaid ühes seminaris, kuid siis teatas õppejõud, et ma pean ka kõik praktilised tööd järele tegema ja vastama. Need tööd olid vist dispersiooni ja korrelatsiooni käsitsi arvutamised. Seda pidin tegema tema kodus. Kui ma olin kõik need lihtsad liitmised ja korrutamised, mida testidega teha saab, valmis saanud, teatas Enn Koemets mulle, et puudumisega seminaridest olen ma teinud korvamatut kahju oma kursusekaaslastele, kes on ilma jäänud tarkadest mõtetest, mida oleksin neile võinud öelda. Minu avantüristlik ettepanek, et ma lähen ja suhtlen individuaalselt meie kursuse kõigi tüdrukutega, lõppes sellega, et koos saamata jäänud arvestusega jäin ilma ka stipendiumist.

      Ma ei mäleta, mille pärast, kuid üliõpilasena tuli mul paar korda vestelda Jaan Rebasega (1924–1993), kes meile marksistlikku filosoofiat õpetas. Oma parima sõbra Andrus Pargiga, kes oli mu kooliaegne pingi­naaber ja hilisem akadeemik, rääkisime Rebasest tihti, sest ta oli Pargi juhendaja ja hiljem ülemus. Tänapäeval ei olda Jaan Rebasest ilmselt kuigi heal arvamusel. Nooruses paistis ta silma sellega, et töötas EKP Keskkomitee propagandaosakonna ilukirjanduse ja kunsti sektori juhatajana ja seejärel Partei Ajaloo Instituudi toimetaja ja vanemteadurina, kus ta põhitegevus oli tõlkida Lenini teoseid eesti keelde. Tartus sai temast aga veidi enne (1971) doktorikraadi kaitsmist (1972) filosoofia kateedri juhataja. Hiljem Tallinnasse tagasi kolides sai temast Ajaloo Instituudi filosoofia sektori juhataja, kellena tal tuli täita ülalt tulnud otsuseid selle kohta, kuidas karistada „40 kirjale” allakirjutanuid. Näiteks Rein Ruut­sool pole mingit põhjust Jaan Rebast eriti armastada. Filosoofina, nii palju kui seda tema raamatutest „Tunnetuse ühiskondlikust iseloomust” (1967) ja „Tunnetus­teooria põhiprobleemid” (1986) välja paistab, polnud ta kindlasti eriti originaalne. Kõik see, mida ta kirjutas peale kohustuslike truudusevannete marksismile, oli võimaluste piires mõistlik, kuigi mitte väga teravmeelne. Nagu kõik targemad nõukogude filosoofid, püüdis Rebane kaasaegse teaduse avastusi ja mõisteid marksistlikku filosoofiasse tõlkida. Hoolimata oma ideoloogilisest asendist ei olnud ta kunagi nii mõjuvõimas nagu tema füüsikust vend Karl Rebane (1926–2007), kes oli aastail 1973–1990 Eesti (NSV) Teaduste Akadeemia president. Internetis leidub tema proviisorist õe Miina Rebase vastus raadioajakirjanik Ene Hioni küsimusele selle kohta, kes tema kolmest vennast on kõige targem: „Sellele küsimusele minul vastust ei ole, kuid kui küsitaks seda, kes vendadest oskab kõige paremini naela seina lüüa, siis – Jaan.”

      Esimestel aastatel ülikoolis polnud mul muidugi aimu, kui hea või halb naela seina lööja Jaan Rebane on. Ükskord jäime pärast tema loengut Toomele jalutama ning selle jalutuskäigu ajal võtsin ma endale vabatahtlikult Juri Lotmani kaitsja rolli. Lotman oli kusagil kirjutanud, et süsteemis kirjandusteos-lugeja tekib kogu aeg informatsiooni juurde. Tegelikult on see hästi lihtne mõte, mis kirjeldab seda, et tulevikulugejal võib olla selliseid teadmisi, mida ajas varasemal lugejal lihtsalt ei ole. Jaan Rebane oli aga sellest lihtsast mõttest väga häiritud ja kordas kogu aeg, et suletud süsteemis ei saa informatsiooni hulk kasvada. Püüdsin tähelepanu juhtida sellele, et Lotman pole mitte kusagil ütelnud, et süsteem teos-lugeja oleks suletud süsteem, kuid millegipärast ei tahtnud see Rebasele kuidagi pärale jõuda. Tüüpilise eestlasena oli ta lihtsalt kade, et keegi on temast andekam ja edukam. Kõik, mida Lotman rääkis, tundus olevat imelihtne ja igaüks võinuks seda järele teha. Arvan, et Rebasele tundus, et tema võib rääkida targalt palju keerulisematest asjadest, nagu informatsioon, entroopia ja Marx teab mis veel,