Brežnev. Leonid Mletšin

Ainult Anastass Mikojan tegi ettepaneku jätta Hruštšovile mingi ametikoht, kasutada tema kogemusi ühises töös. Ta sai selle ettepaneku eest võtta.

      Taas võttis sõna Brežnev. Selle esinemise teksti andis ta pärast istungit oma abi Andrei Aleksandrov-Agentovi kätte.

      „Teie, Nikita Sergejevitš,” ütles Brežnev, „teate, kuidas ma teisse suhtun. Teile raskel hetkel võitlesin ma ausalt, julgelt ja veendunult teie eest, leninliku joone eest. Mul oli tookord müokardi infarkt, kuid ka raskelt haigena leidsin ma endas jõudu teie eest võidelda. Täna ei saa ma astuda tehingusse oma südametunnistusega ja tahan oma seisukoha parteilase kombel välja öelda… Kui teil, Nikita Sergejevitš, ei oleks niisuguseid pahesid nagu on võimuiha, eneseimetlus, usk oma eksimatusesse, kui te oleksite natukenegi tagasihoidlikum, siis ei oleks te lasknud tekkida oma isiku kultusel. Te olete pannud raadio, kino, televisiooni oma isiku teenistusse. Teile on hakanud meeldima anda juhtnööre kõigile ja kõikides küsimustes, kuid on teada, et ükski inimene ei suuda niisuguse ülesandega toime tulla – see on kõigi vigade põhjus…”

      Kõigist Brežnevi kõnedest on see vist kõige parem. Ja kõige siiram. Kuigi ta kirjutas selle ise, ilma et teda oleksid aidanud need kirjaseadjad, kes edaspidi hakkasid tema kõnesid ette valmistama. Kõne on hea selle poolest, et see on arukas. Aga kui kiiresti unustas Leonid Brežnev ise Hruštšovi kabinetti asudes kõik selle, mida ta heitis ette oma eelkäijale!

      Küsiti Keskkomitee sekretäride Leonid Iljitšovi (ideoloogia), Aleksandr Rudakovi (tööstus), Vitali Titovi (parteikaadrid), Pjotr Demitševi (rahvamajanduse kemiseerimine), Juri Andropovi (sotsialismimaad) ja Parteikontrolli Komitee esimehe Nikolai Šverniku käest, kas nad on nõus ettepanekuga kutsuda kokku pleenum ja soovitada vabastada Hruštšov tema ametikohustustest. Kõik olid nõus.

      Seejärel anti sõna Hruštšovile. Ta oli masenduses.

      ”Mul on hea meel Presiidiumi üle, et see on nii küps,” ütles Hruštšov. „Kõik, mis praegu tehakse, on meie partei võit. Ma lahkun ega hakka teiega kaklema – meil teiega on üks ideoloogia ja ühed põhialused. Ma saan aru, et see on minu viimane poliitiline kõne – luigelaul. Pleenumil ma ei esine, kuid tahaksin pöörduda pleenumi poole palvega.”

      Sellest keelduti. Hruštšovi silmi tõusid pisarad.

      „Kirjutage avaldus minu lahkumise kohta, minu tagandamise kohta, ma kirjutan sellele alla. Ma loodan selles küsimuses teie peale. Öelge, kus ma peaksin elama. Kui on vaja, sõidan ma Moskvast ära.”

      Keegi hüüatas vastuseks:

      „Milleks seda teha? Ei ole vaja.”

      „Kui teil läheb hästi,” ütles Hruštšov, „olen ma ainult rõõmus ja hakkan jälgima ajalehtede teateid. Tänan teid ühise töö eest, kriitika eest.”

      Avalduse Hruštšovi nimel koostasid Grišin ja Iljitšov:

      „NLKP Keskkomiteele

      Seltsimehed NLKP Keskkomitee liikmed ja liikmekandidaadid, NLKP Keskrevisjonikomisjoni liikmed!

      Seoses kõrge eaga ja võttes arvesse minu tervislikku seisundit, palun NLKP Keskkomiteed rahulda minu palve vabastada mind NLKP Keskkomitee esimese sekretäri, NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikme ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe kohustest.

      Eespool nimetatud põhjustel ei saa ma praegu täita mulle pandud kohustusi.

      Luban NLKP Keskkomiteele pühendada oma ülejäänud elu ja jõu tööle partei, nõukogude rahva hüvanguks, kommunismi ehitamise heaks.”

      Nikita Sergejevitš Hruštšov kirjutas alla.

      Kohe võeti vastu ka Keskkomitee Presiidiumi otsus:

      „Tunnistada, et sm. Hruštšovi vigade ja ebaõige tegevuse tagajärjel, mis rikuvad kollektiivse juhtimise leninlikke põhimõtteid, on Keskkomitee Presiidiumis viimasel ajal kujunenud täiesti ebanormaalne olukord, mis raskendab Keskkomitee Presiidiumi liikmetel täita vastutusrikkaid kohustusi partei ja riigi juhtimisel.

      NLKP Keskkomitee esimese sekretäri ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe ametikohal töötades oli sm. Hruštšov koondanud enda kätte suure võimu ja väljus mitmetel juhtudel NLKP Keskkomitee kontrolli alt, ta loobus arvesse võtmast NLKP Keskkomitee Presiidiumi ja Keskkomitee liikmete seisukohti, otsustades väga tähtsaid küsimusi ilma vajaliku kollektiivse aruteluta.

      Käitudes oma seltsimeestega Presiidiumis ja Keskkomitees kärsitult ja jõhkralt ning suhtudes nende arvamustesse hoolimatult, tegi sm. Hruštšov mitmeid suuri vigu NLKP XX, XXI ja XXII kongressi otsustes kavandatud joone praktilisel elluviimisel.

      NLKP Keskkomitee Presiidium on seisukohal, et negatiivsete isiklike omaduste, kõrge ea ja tervisliku seisundi halvenemise tõttu ei ole sm. Hruštšov kujunenud olukorras võimeline kui töötaja parandama tema tehtud vigu ja mitteparteilisi töömeetodeid.

      Võttes samuti arvesse sm. Hruštšovi esitatud avaldust, NLKP Keskkomitee Presiidium otsustab:

      1. Rahuldada sm. Hruštšovi palve vabastada ta Keskkomitee esimese sekretäri ja Presiidiumi liikme ning NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe kohustustest seoses kõrge eaga ja tervisliku seisundi halvenemisega.

      2. Tunnistada edaspidi ebaotstarbekohaseks panna ühele isikule Keskkomitee esimese sekretäri ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe kohustused.

      3. Pidada vajalikuks kutsuda NLKP Keskkomitee pleenum kokku 14. oktoobril 1964.

      Pleenumi avamine teha ülesandeks sm. L. I. Brežnevile.

      Keskkomitee Presiidiumi ja Keskkomitee Sekretariaadi nimel informatsiooniga esinemine teha ülesandeks sm. M. A. Suslovile.”

      Pleenumil otsustati piirduda kahe sõnavõtuga. Arutelu mitte avada, muuhulgas selleks, et mitte anda sõna Hruštšovile. Ja kutsuda mõne aja pärast kokku teine pleenum ja seal arutada kogunenud organisatsioonilisi küsimusi.

      Keskkomitee esimese sekretäri kohale esitati Brežnevi kandidatuur. Ministrite Nõukogu esimeheks soovitati Aleksei Kossõginit, kes oli valitsuses üks Hruštšovi kahest esimesest asetäitjast.

      Istungi ajal näitas murelik Šelepin Šelestile Ukraina Keskkomitee sekretäri Olga Ivaštšenko tagant näpatud kirja. Selles oli öeldud:

      „Presiidium istub koos, midagi on toimumas. Ma olen nõus, et puudustest on vaja rääkida, kuid ei tohi rakendada äärmuslikke abinõusid. Ameerikas kasvab fašismioht. See tuleb talle kasuks.

      Brežnev on auahne, ihkab võimu. Šelesti toon on lobe, nad hoiavad ühte. Võib kritiseerida, kuid see ei tähenda, et peaks ära koristama. Venelastel ja ukrainlastel on vaja juhti, kõik on tema poolt…”

      Kirja näidati Podgornõile ja Brežnevile. Presiidiumi liikmed muutusid valvsaks. Äkki on Hruštšovil teisigi liitlasi? Otsustati rakendada täiendavaid ettevaatusabinõusid, see tähendab, mitte anda pleenumil võimalust esineda ühelgi neist, kes on Hruštšovi lahkumise vastu. Šelest lahkus istungisaalist, helistas oma teisele sekretärile Sobolile ning käskis Ivaštšenko kontrolli alla võtta.

      Pärast Presiidiumi istungit võeti Moskvasse saabunud Keskkomitee liikmed gruppide kaupa kokku, et teatada neile Hruštšovi tagandamisest ja neid pleenumiks ette valmistada.

      Pjotr Šelest jutustas, kuidas ta täitis oma osa selles ülesandes. Kell neli päeval koguti Ukraina alalisse esindusse NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures kõik pleenumist osavõtjad, kes olid Kiievist kohale lennanud. Šelest informeeris neid vastuvõetud otsustest. Vabariigi Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Ivan Senin palus täpsustada:

      „Kas Nikita Sergejevitš esitas ise avalduse või teda sunniti seda tegema?”

      Šelestil tuli „selgitada”. Ta ise tunnistas hiljem, et polnud just ülemäära veenvalt rääkinud.

      Ivaštšenko tundis huvi:

      „Miks mitte jätta Nikita Sergejevitš ühele ametikohale? Ja kuidas võib Hruštšovi vabastamine kajastuda rahvusvahelistes suhetes?”

      Šelest vastas, et Hruštšov esitas avalduse ja läheb