Brežnev. Leonid Mletšin

Iljitšov ise, kes oli juba Stalini ajal olnud „Pravda” toimetaja.

      Järgmisel päeval pärast Hruštšovi mahavõtmist ilmus ka „Izvestijasse” tagandatud Aleksei Adžubei asemele uus toimetaja – Vladimir Stepakov. Tema elulugu oli kirju. Stalini eluaja viimasel aastal oli ta jõudnud töötada Riikliku Julgeoleku Ministeeriumis, seejärel töötas Moskva parteiaparaadis. Enne „Izvestijat” aga juhtis üht Keskkomitee ideoloogiaosakonda. Toimetuses kutsus ta kokku parteiaktiivi koosoleku ja küsis valvsalt:

      „Agitatsiooni- ja propagandaosakonnas hoiatati mind, et mind saadetakse kodanlikku ajalehte. On see nii?”

      Arved õiendati Hruštšovi abiga ideoloogia ja kultuuri küsimustes Vladimir Lebedeviga, kes käitus liiga iseseisvalt. Ta koristati ära Keskkomitee aparaadist, kus ta oli töötanud kakskümmend aastat.

      See-eest ei puudutatud Hruštsovi abi rahvusvahelistes küsimustes Oleg Trojanovskit. Kossõgin võttis ta enda juurde. Põlisel diplomaadil Trojanovskil oli muude annete kõrval haruldane oskus meeldida ülemustele. Kellelgi ei olnud talle ühtegi etteheidet.

      Paljude üllatuseks käituti leebelt Hruštšovi kõige tähtsama abi Grigori Šuiskiga, keda Hruštšov oli eriti esile tõstnud ja „bojaariks” hüüdnud. Nad olid alates 1950. aastast koos töötanud. Sellest hoolimata ei löödud Šuiskit aparaadist välja. Ta viidi üle Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna konsultandiks, kus ta töötas kuni 1976. aastani, mil saadeti vanaduspensionile. Muidugi teda jälgiti, tema jutuajamisi kuulati pealt. Kuid erinevalt Vladimir Lebedevist säilitas Šuiski need kõrge nõukogude ametniku atribuudid, mis võimaldasid tal mugavalt elada.

      Hruštšovi poeg Sergei oletab, et see oli uue juhtkonna tänu selle eest, et Šuiski orienteerus õigeaegselt ümber ega hoiatanud Nikita Hruštšovi kavandatavast vandenõust. Väga võimalik. Viimastel nädalatel enne oktoobripleenumit käisid ettevalmistused Hruštšovi kukutamiseks täie hooga, Keskkomitee aparaadist oli saanud vandenõu staap. Selles töös osales väga palju inimesi. Kas tõesti ükski Hruštšovi isiklikest abidest seda ei märganud?

      Pärast Hruštšovi mahavõtmist käis NLKP Keskkomitee hoones Vanal väljakul võimujagamine ja uutesse kabinettidesse kolimine. Kuid mõned Keskkomitee liikmed ei olnud rahul – nad ei saanud soovitud ametikohta. Need olid endised Keskkomitee sekretärid Nikolai Ignatov, Jekaterina Furtseva ja Averki Aristov, kellele Hruštsov oli liiga teinud. Kunagi olid nad olnud Brežneviga võrdsed, hüüdsid teda omamehelikult Ljonjaks ega pidanud suuremat tema väärtustest ja võimetest. Pärast Hruštšovi mahavõtmist lootsid nad oma kõrged kohad tagasi saada. Kuid nende lootused ei täitunud.

      Aasta pärast Hruštšovi tagandamist tuli Thbilisist Moskvasse Gruusia kompartei Keskkomitee teine sekretär Pjotr Rodionov ning helistas Vene NFSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Nikolai Ignatovile.

      Too oli tõre:

      „Sina, kulla mees, oled kuidagi uhkeks läinud. Käid Moskvas, aga minu poolt läbi ei astu.”

      Rodionov püüdis end naljatades vabandada:

      „Ei taha Venemaa Föderatsiooni presidendilt tema väärtuslikku aega röövida.”

      Nad leppisid kokku kohtumise. Rodionov sõitis Delegatskaja tänavale, kus tol ajal asusid Vene NFSV Ülemnõukogu Presiidium ja Venemaa valitsus.

      Nad läksid puhketuppa. Igantov siunas Brežnevit:

      „Me olime lollid, et andsime võimu selle kavala rebase kätte. Sa vaata, kuidas ta kaadrit paigutab! Teeb panuse hallidele, kuid mugavatele, aga neid, kes on targemad ja tugevamad, hoiab eemal. Oota siis temast midagi asjalikku…”

      Moskvas asusid nomenklatuursetele ametikohtadele uued inimesed. Need, keda Brežnev hästi tundis, kellega ta oli koos töötanud ja keda ta usaldas. See oli tema kaadripoliitika peamine põhimõte.

      Brežnevit ei saa nimetada andekamaks ja säravamaks poliitikuks, kui seda oli Hruštšov. Kuid Hruštšov saatis elulõpu mööda mitte kellelegi vajaliku pensionärina, kelle igat sammu jälgisid tšekistid. Brežnev jäi maa peremeheks kuni oma surmatunnini. Kui NSV Liidu Tervishoiuministeeriumi Neljanda Peavalitsuse arstid oleksid teadnud surematuse saladust, siis poleks üldsegi võimatu, et Leonid Brežnev oleks meie üle valitsenud tänase päevani.

      TEINE OSA

      TEEKOND TIPPU

      Leonid Iljitš Brežnev sündis 19. detsembril (vana kalendri järgi 6. detsembril) 1906. aastal Jekaterinoslavi kubermangu Kamenskoje asulas. 1936. aastal nimetati Kamenskoje Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni asutaja mälestuseks ümber Dneprodzeržinskiks. Ja Jekaterinoslavist sai ukraina revolutsionääri Grigori Petrovski auks Dnepropetrovsk.

      20. sajandi algul elas asulas ligikaudu kakskümmend viis tuhat inimest. Enamik täiskasvanutest töötas Lõuna-Venemaa Metallurgiaühingu Dnepri vabrikus. See oli kõige suurem ettevõte Lõuna-Venemaal. Brežnevi isa Ilja Brežnev töötas vabrikus lihttöölisena ja seejärel valtsijaabina. Sellest vabrikust käis läbi kogu Brežnevite perekond.

      Ilja Brežnev pärines Kurski oblasti Streletski maakonna Brežnevka külast. Ta kolis linna ja abiellus. Ilja ja Natalia Brežnevite perre sündis tütar, kuid see suri. 1906. aastal tuli ilmale Leonid, 1909. aastal tütar Vera, viimasena sündis teine poeg Jakov, kes sai isapoolse vanaisa auks tema nime. Kogu pere elas ühes toas, mida üüriti tehasemeistri majas.

      Perekonnapea suri 1935. aastal, Ilja Brežnev ei elanud isegi kuuekümneaastaseks. Ema Natalia oli mehest kaheksa aastat noorem Ta elas selle ajani, mil tema pojast oli saanud maa peremees. 1966. aastal kolis ta Moskvasse ning elas vaikselt ja tagasihoidlikult poja riigisuvilas. Natalia Brežneva suri 1975. aastal.

      Perekondlikku

      Leonid Brežnev oli juba üheksa aastane, kui astus Kamenskoje klassikalise poisslastegümnaasiumi ettevalmistusklassi, pärast revolutsiooni muudeti gümnaasium Esimeseks Töökooliks. Ta ei õppinud seal kaua. Viieteistkümneaastasena läks ta vabrikusse kütjaks, hiljem sai tast lukksepp.

      „Kuid selles õhkkonnas ma kasvasin, tööliste mõtted ja lootused olid mulle algusest peale südamelähedased, ma võtsin need omaks, kuulates täiskasvanute jutte ja nähes neid rasketel streigipäevadel.” Need on read olukirjeldusest „Elu tehasevile järgi”, mis kuulus Brežnevi nimel kirjutatud suurde autobiograafilisse epopöasse.

      Leonid Brežnev meenutas oma isa suure lugupidamisega, isa oli talitsetud ja range, kuid lapsi ei karistanud. Ta hindas isa arukust ja ausameelsust. Jutustas, kuidas kodusõja aastatel oli isa juurde tulnud valtsija Tšernjak, rahvuselt juut. Tal oli neli last, asulale aga lähenes järjekordne jõuk, kardeti pogrommi.

      „Kui vaja, too lapsed meie juurde,” tegi vanem Brežnev ettepaneku.

      Neli juudipoissi varjasid end nende juures. Mõningad iseloomujooned ja ettekujutused elust oli Leonid Brežnev pärinud isalt. Igatahes rahvuslikke eelarvamusi tal ei olnud. Ta sõbrustas erinevatest vabariikidest pärit inimestega ega jaotanud inimesi etniliste tunnuste järgi.

      Kui vabrik suleti, hakkasid töölisasula elanikud lahkuma. Seal ei olnud enam võimalik ülalpidamist teenida. „Elamine Kamenskojes kaotas igasuguse mõtte,” on öeldud olukirjelduses „Kodumaatunne”, mis on samuti avaldatud Leonid Brežnevi nime all.

      Brežnevite pere sõitis Kurski oblastisse, kust isa pärit oli. 1932. aastal astus Leonid Brežnev Kurski maakorralduse ja melioratsiooni tehnikumi. Tehnikumis võeti ta vastu kommunistlikku noorsooühingusse. Ta teenis lisa võitööstuses, laadis maha puid ja teravilja.

      Tehnikumis õpiti tõsiseid aineid: geodeesiat, geoloogiat, mullateadust, põllumajandusstatistikat. Brežnev läbis edukalt ühe kursuse teise järel. Kuid väga suurt huvi õppimise vastu tal ei olnud, tema haridus jäi üsna kasinaks.

      „Oma lõbuks, sisemisest vajadusest, luges ta väga harva ja vähe,” on meenutanud tema abi Aleksandrov-Agentov, „ta piirdus ajalehtedega ja „populaarsete” ajakirjadega nagu „Ogonjok”, „Krokodil”, „Znanie – sila”.

      Oli peaaegu võimatu veenda Leonid Iljitši lugema