Brežnev. Leonid Mletšin

ei ole.”

      Ettevalmistused Hruštšovi mahavõtmiseks olid jõudnud otsustavasse järku.

      12. oktoobri hommikul lendas Šelest Moskvasse. Ukraina kompartei Keskkomitee teisele sekretärile Nikolai Sobolile oli ta midagi seletamata teinud korralduse koguda Kiievisse kõik NLKP Keskkomitee liikmed ja liikmekandidaadid ning Keskrevisjonikomisjoni liikmed, kes töötasid Ukrainas, ja neid seal mingil ettekäändel kinni pidada. Samasuguseid ettevalmistusi tehti ka teistes vabariikides ja oblastites.

      Kasahstani Ministrite Nõukogu esimehele Dinmuhhamed Kunajevile helistas Dmitri Poljanski ja hoiatas:

      „On oodata tähtsaid muudatusi. Kui on vaja, kutsume Presiidiumi istungile. Kui ei, siis saad tulemustest teada. Oota telefonikõnet.”

      Kunajevit kavatseti kasutada juhul, kui Hruštšov oleks vastu hakanud.

      13. oktoobril 1964 saabus Hruštšov lennukil Moskvasse Presiidiumi istungile. Valitsuse lennujaamas Vnukovo-2 oli Keskkomitee esimest sekretäri ja Ministrite Nõukogu esimeest vastu võtmas ainult üks inimene: KGB esimees Vladimir Semitšastnõi.

      Asi polnud mitte ainult selles, et Semitšastnõi pidi välja vahetama Hruštšovi valvemeeskonna ja jälgima, et temperamentne Hruštšov ei võtaks ette midagi ootamatut. Mitte igaüks poleks julgenud sellisel hetkel temaga kahekesi jääda. Hruštšov oli ikkagi veel riigi esimene mees ja teda kardeti.

      Aastaid hiljem jutustas Semitšastnõi, et Brežnev olevat koguni teinud ettepaneku Hruštšov füüsiliselt kõrvaldada – ta ei uskunud, et neil õnnestub sundida Hruštšovi erru minema. Ei tahaks Semitšastnõi sõnades kahelda, kuid inimesed, kes Brežnevit tundsid, ei uskunud eriti, et ta oleks võinud sellise ettepaneku teha – see ei läinud tema iseloomuga kokku.

      Teiste juttude järgi olevat Brežnevi närvid mingil hetkel üles öelnud, ta oli nutma puhkenud ja hirmunult korranud:

      „Nikita tapab meid kõiki ära.”

      Semitšastnõi Hruštšovi ei kartnud. Kuidas ka polnud, aga tahtejõust, otsustavusest ja võimukusest Semitšastnõil puudu ei tulnud.

      Tollane KGB valitsusside valitsuse ülema asetäitja kindralleitnant Nikolai Brusnitsõn meenutas, kuidas Semitšastnõi oli ta nende sündmuste eelõhtul välja kutsunud. Hruštšov puhkas veel Pitsundas. Semitšastnõi ütles võimukalt, et tal on vaja teada, kes ja mis asjus Hruštšovile helistab.

      „Vladimir Jefimovitš,” vastas Brusnitsõn kindlalt, „mitte ainult minul, vaid ka teil pole õigust seda teada.”

      Semitšastnõi valis kohe Brežnevi telefoninumbri:

      „Leonid Iljitš, valitsusside ülem ütleb, et see on võimatu.”

      Kuulanud Brežnevi vastuse ära, esitas Semitšastnõi valitsusside valitsuse ülema asetäitjale uue küsimuse:

      „Aga mida võib?”

      „Mida on konkreetselt vaja?” täpsustas Brusnitsõn.

      „On vaja teada, kes Hruštšovile helistab.”

      „Seda võib,” noogutas Brusnitsõn, ”erikommutaatoris peab see informatsioon olema.”

      „Väga hea. Kandke mulle iga tunni järel ette, kes on Nikita Sergejevitšile helistanud.”

      Riiklikku suvilasse Pitsundas läks valitsuse kaugekõnede kõrgsagedussideliin läbi Thbilisi. See lülitati välja, viidates aparatuuri rikkele. Hruštšovi ühendati Moskvas asuva erikommutaatori kaudu ja KGB esimehele kanti kõigist Hruštšovi telefonikõnedest viivitamatult ette.

      Tulnud lennukitrepist alla, küsis Hruštšov Semitšastnõilt:

      „Kus teised on?”

      „Kremlis.”

      „On nad juba lõunat söönud?”

      „Vist mitte. Oodatakse teid.”

      Hruštšov sõitis lennujaamast otse Kremlisse ja läks oma kabinetti. Presiidiumi istung algas kell kolm päeval. Hruštšov tuli tuppa, teretas ja küsis:

      „Noh, mis siis lahti on?”

      Ta istus eesistuja tugitooli ja kordas:

      „Kes siis alustab? Milles asi?”

      13. oktoobri istungile oli kutsutud ka Keskkomitee Presiidiumi liige Mikojan, kes saabus Pitsundast Hruštšoviga samas lennukis, ning Presiidiumi liikmekandidaadid: Gruusia kompartei Keskkomitee esimene sekretär Vassili Mžavanadze, Valgevenemaa kompartei Keskkomitee esimene sekretär Kirill Mazurov, Usbeki kompartei Keskkomitee esimene sekretär Šaraf Rašidov ja Ukraina kompartei Keskkomitee esimene sekretär Pjotr Šelest.

      Neist asus Hruštšovi poolele, ja sedagi tinglikult, ainult Anastass Mikojan. Ülejäänud ründasid Hruštšovi raevukalt. Niisuguseid süüdistusi ei olnud ta oma elus varem kuulnud.

      Esimesena võttis sõna Brežnev. Hruštšov ei osanud arvatagi, et Keskkomitee Presiidiumi istung võtab sellise pöörde. Brežnev ütles, et Presiidiumis puudub kollegiaalsus. Juurutatakse Hruštšovi isikukultust, kes suhtub seltsimeestesse lugupidamatult. Seetõttu võetakse vastu läbimõtlemata otsuseid. Oblastikomiteede jaotamine tööstuslikeks ja põllumajanduslikeks on viga, rahvas ei toeta seda.

      Hruštšov vaidles vastu:

      „Kõike seda, mida Brežnev siin ütles, ei ole ma oma kurvastuseks võib-olla märganud. Kuid mitte keegi ei ole mulle sellest mitte kunagi rääkinud. Kui see on nii, siis ma olen kõigest inimene. Peale selle olete te kõik mind kõiges toetanud, öelnud, et kõike tehakse õigesti. Ma olen teid pidanud mõttekaaslasteks ja mitte vastasteks. Mis puutub siin püstitatud küsimustesse, sealhulgas ka oblastikomiteede jaotamisse, siis seda ei otsustanud ma ju üksinda. Presiidiumil ja seejärel pleenumil arutasime kõike seda ühiselt. Ma olen ustav parteile ja rahvale. Nagu igaühel, võivad ka mul olla mingid puudused. Ma küsin, miks keegi ei ole mulle neist varem rääkinud? Kas see on siis aus? Mis puutub ette tulnud jämedasse käitumisse mõnede seltsimeestega, siis ma palun vabandust. Te ju teate, et ma olen parteile ustav.”

      Hruštšov ei taibanud veel, et teda kavatsetakse erru saata ja oli valmis töötama „kogu jõust”. Nagu oli kokku lepitud, võttis sõna Šelest. Hruštšov sekkus repliikidega tema esinemisse. Šelest vastas Hruštšovile mitu korda üsna järsult. Tema kunagisest lugupidamisest ei olnud jälgegi järel, lõpetuseks katkestas ta esimest sekretäri ebaviisakalt:

      „Nikita Sergejevitš, me oleme teid palju kordi kuulanud, kuulake nüüd üks kord ka meid.”

      Üksteise järel esinesid kõik partei kõrgema juhtkonna liikmed.

      Räägiti kõrgendatud toonil. Presiidiumi liikmed nõudsid, et Hruštšov läheks vabatahtlikult erru, kuid ta ei olnud sellega nõus. Tema lahkumisavaldust oli vaja selleks, et vältida läbirääkimisi Keskkomitee pleenumil. Kui Hruštšov oleks endale kindlaks jäänud, siis oleks tal olnud teoreetiline võimalus pleenumil sõna saada.

      Mõistagi ei oleks see midagi muutunud. Nähes, kelle poolt on enamus, oleksid

      Keskkomitee liikmed hääletanud tema mahavõtmise poolt. Kuid võib-olla oleks leidunud paar-kolm Hruštšovi vana sõpra, kes oleksid tema kaitseks välja astunud. Ent eesmärk oli vältida poleemikat pleenumil, saavutada üksmeelne heakskiitmine Hruštšovi tagandamise asjus, näidata, et see on kogu partei tahe.

      Keskkomitee Presiidiumi istung lõppes hilisõhtul. Otsustati järgmisel päeval jätkata.

      Hruštšov sõitis oma elukohta Lenini (Vorobjovi1) mägedel. Ta oli veel esimene sekretär ja valitsusjuht. Kuid tegelikult oli ta välisilmast ära lõigatud. Selle eest oli hoolt kandnud Semitšastnõi. Hruštšov ei saanud helistada ei oma naisele, kes oli ravil Tšehhoslovakkias Karlovy Vary kuurordis, ega tütrele Juliale Kiievisse.

      Esimese sekretäri ihukaitse oli Semitšastnõi välja vahetanud. KGB üheksanda valitsuse ülem alampolkovnik Vladimir Tšekalov kuuletus Semitšastnõile kõhklematult.

      Nikita Hruštšov ei pidanud

1

Vorobjovi mäed – aastatel 1935–1991 Lenini mäed.