Brežnev. Leonid Mletšin

neli on täis.”

      „Siis oled ka sina Hruštšovi meelest vana.”

      „Hruštšov muretseb kaadri noorendamise pärast. See on hea, järjepidevus peab säilima,” jätkas Šelest mängu.

      „Sa said minust valesti aru,” ütles Brežnev. „Peab ju aru saama, et tegelikult tahab ta kogenud kaadri laiali peksta, et ise kõike otsustada…” Kortsutas kulmu ja lisas: „Kahju, et sa ei taha minust aru saada. Aga meie jutuajamine jäägu saladuseks.”

      Šelest ei pidanud vastu:

      „Kui te mind ei usalda, siis poleks pidanud minu juurde sõitma, aga konfidentsiaalsust pole vaja mulle ülearu meelde tuletada.”

      Brežnev jagas ära:

      „Petro, saa minust õigesti aru. Mul on raske kõike seda rääkida, kuid teist teed meil ei ole. Hruštšov mõnitab meid, eluisu on otsas.” Ta silmad läksid märjaks. „Ilma sinuta, ilma niisuguse suure organisatsioonita, nagu seda on Ukraina kompartei, ei saa me midagi ette võtta.”

      „Te peate kõik kokku tulema ja Nikita Sergejevitšiga puudustest avameelselt rääkima,” soovitas Šelest. „Ma arvan, ta saab aru.”

      „Sa räägid nii sellepärast, et sa ei tea asjade tõelist seisu,” katkestas teda Brežnev. „Kui me proovime seda teha, peksab ta meid kõiki laiali.”

      Nad läksid suvilasse tagasi, jõid ja sõid veel.

      Brežnev embas Šelestit, suudles teda ja ütles tähendusrikkalt:

      „Petro, me loodame väga sinu peale.”

      Brežnev sõitis ära ja Šelest jalutas peaaegu koidikuni kaldapealsel, vaagides, mida ta peaks tegema ja kelle poole hoidma. Ka tema pelgas ettearvamatut Hruštšovi, ka teda oli ära tüüdanud väsimatu esimese sekretäri alatine rahulolematus.

      Hruštšov käis meelsasti Kiievis, esines vabariigi Keskkomitee pleenumil ja siunas kohalikku juhtkonda:

      „Ukraina on oma positsioonid käest andnud, asjade seis teeb murelikuks… Olete halvasti töötama hakanud… Ma olen juba kritiseerinud Ukraina juhtkonda, kuid lõunalauas on kriitika neile nagu hane selga vesi, aga kui kritiseerida avalikult, siis näen – hakkavad kössi vajuma… Viimastel aastatel on nii, et nagu suvi kätte jõuab, püüavad kõik väikesed ja suured ülemused mitte mööda lasta kõige paremat Mustas meres suplemise aega. Seda enam, et nüüd on ka Krimm teie oma, on, kuhu sõita. Seltsimehed, kes töötasid Ukrainas koos minuga, teavad, et ma töötasin Ukrainas kolmteist aastat ja olin nende kolmeteistkümne aasta jooksul ainult üks kord puhkusel…”

      Alluvate juuresoleku tõttu ei jäänud Šelestil ja teistel Ukraina juhtidel muud üle kui hapult naeratades Hruštšovile aplodeerida.

      Hommikul helistas Šelest Podgornõile Muhholatkasse ja ütles, et eile oli tema juures käinud Brežnev. Podgornõi tundis huvi:

      „Mida sa teed?”

      „Elan eilset jutuajamist läbi.”

      „Kui saad, sõida siia, elame koos läbi.”

      Šelest rääkis Podgornõile üksikasjalikult jutuajamisest Brežneviga. Podgornõi kuulas teda tähelepanelikult ja ütles:

      „Seda kõike ma tean.”

      Selgus, et Brežnev oli juba käinud Podgornõi juures ja rääkinud talle jutuajamise sisust.

      Šelest oli üllatunud:

      „Milleks ma siis pidin kõike kordama?”

      Podgornõi tunnistas ausalt:

      „Ma ei teadnud, kas Brežnev rääkis mulle kõik ära.”

      Podgornõi ei usaldanud täielikult Brežnevit. Igaüks vandenõulastest võis viimasel hetkel kõik Hruštšovile ära rääkida ja teised hukutada.

      Šelest tahtis teada, miks oli tema juurde tulnud Brežnev ja mitte Podgornõi.

      „Nii oli vaja,” vastas Podgornõi salapäraselt. „Hiljem saad teada.”

      Šelest oleks võinud isegi taibata. Ka Brežnev ei usaldanud Podgornõid ega tahtnud mitte tema suust kuulda, vaid isiklikult veenduda, kelle poole Šelest hoiab.

      Podgornõi ütles, et olukord on tõsine.

      „Ma sain aru,” noogutas Šelest, ”minuga rääkides läksid Brežnevil koguni silmad märjaks.”

      „Kas tõesti?” küsis Podgornõi irooniliselt.

      „Tõesti,” kinnitas Šelest.

      „Sa ära seda nii väga usu,” täheldas Podgornõi. „Pea meeles ütlemist: Moskva pisaraid ei usu.”

      Teise korruse verandalt silmasid nad Brežnevit.

      „Ära ainult välja näita, et sa tead, et ta juba käis minu juures,” hoiatas Podgornõi Šelestit.

      Brežnev viis jälle jutu sellele, kui raske on koos Hruštšoviga töötada. Loetles tema tehtud vigu. On põllumajanduse oma monopoliks teinud. Reorganiseerib lõpmatult rahvamajandust. Jagas parteiorganisatsioonid linna- ja maaorganisatsioonideks. Ei pööra tähelepanu ideoloogiaküsimustele, ütleb, et see on tühi lobisemine, vaja on teha konkreetset tööd…

      Šelest kordas, et on vaja kõigil kokku tulla ja Hruštšovile oma arvamus välja öelda.

      „Ma ju ütlesin sulle,” ei pidanud Brežnev vastu, „et kes sellest esimesena iitsatab, see kihutatakse juhtkonnast minema.”

      Šelest vaatas tähendusrikkalt otsa Brežnevile, siis Podgornõile. Viimane lülitus mängu:

      „Aitab peitusemängimisest. Ma tean teie jutuajamisest Brežneviga. Petro, katsu kõigest, mida tehakse, õigesti aru saada. Sellega tuleb minna Keskkomitee pleenumile, aga ilma Ukraina ja Ukrainast valitud Keskkomitee liikmete seisukohata ei ole seda küsimust võimalik lahenda. Kõik teavad, et Ukraina parteiorganisatsiooni osakaal on suur ja et see on Hruštšovi peamine tugi. Seepärast pead sa olema valmis avameelselt, kuid ettevaatlikult rääkima kõigi oma seltsimeestega, kes kuuluvad NLKP Keskkomitee koosseisu, neid aga on Ukrainas palju – kolmkümmend kuus inimest. Võib-olla peaks korraldama vestluse usaldusväärse aktiiviga.”

      „Õige asja nimel võib rääkida küll,” vastas Šelest, „kuigi see on väga riskantne. Kuid on kolm inimest, keda ma ei saa usaldada. Need on Senin, Korneitšuk ja Ivaštšenko. Nemad võivad Hruštšovile kõik kohe eraviisiliselt ette kanda.”

      Olga Ivaštšenko oli Ukraina kompartei Keskkomitee sekretär (kureeris kaitsetööstust) ja Hruštšov meeldis talle väga.

      Ivan Senin oli alates 1953. aastast vabariigi valitsusjuhi esimene asetäitja. Hruštšov ja Senin olid nooruses õppinud töölisfakulteedi ühes rühmas ning sellest ajast peale sõbrad.

      Aleksandr Korneitšuk oli tuntud dramaturg, sotsialistliku töö kangelane ja akadeemik, mingit ametikohta tal ei olnud, kuid ta kuulus juba Stalini ajast peale NLKP Keskkomitee koosseisu.

      Brežnev ütles, et võtab Ivaštšenkoga rääkimise enda peale:

      „Ma tean, kuidas temasugustega rääkida.”

      „Ljonja, ära võta enda peale liiga palju,” soovitas Podgornõi, „võid kärinal läbi kukkuda.”

      Šelest ja Brežnev sõitsid Krimmi kolhoose vaatama. Käisid tollal kuulsas kolhoosis „Družba Narodov”. Kolhoosi esimees Ilja Jegudin korraldas neile lõunasöögi vabas õhus. Võeti napsi. Brežnev küsis, kuidas suhtuvad juuresolijad oblastikomiteede ja oblasti täitevkomiteede jagamisse linna ja maa omadeks.

      1962. aasta oktoobris oli Hruštšov saatnud Keskkomiteesse kirja „Tööstuse ja põllumajanduse parteilise juhtimise ümberkorraldamisest”. Ta oli teinud ettepaneku jagada parteiorganid tööstuslikeks ja põllumajanduslikeks. Nii tekkis igasse oblastisse ja kraisse partei ühe oblastikomitee asemel kaks – üks tegeles tööstusega ja teine põllumajandusega. Võimu jagamine läks valuliselt, tekitas intriige ja tülisid ning