Brežnev. Leonid Mletšin

kirjutatud täheke:

      „1. Pension 5000 (500 rub. uue kursi järgi).

      2. Kremli söökla.

      3. IV peavalit. polikliinik.

      4. Suvila – Perovo-Dalnajas (Istra).

      5. Leida linnas korter.

      6. Sõiduauto.”

      Auto kohta ütles ta abidele: „…mitte uus”. Hruštšovile eraldati väike suvila ja paluti linnas mitte käia.

      Viidates sellele, et tal on suur perekond, palus Hruštšov jätta talle sada rubla ravitoitlustuse söökla dotatsiooni (nagu oli ministritel), talle anti seitsekümmend, nii palju sai keskastme ametnik.

      Aastaid hiljem avaldas „Vetšernjaja Moskva” intervjuu Hruštšovi isikliku kokaga. Naisele oli hästi meelde jäänud päev, mil Hruštšov maha võeti.

      „14. oktoobril 1964. aastal läks minu mees, kes töötas Hruštšovi kaitsemeeskonnas, nagu tavaliselt hommikul tööle, kuid tuli peagi tagasi: „Midagi on juhtunud! Ma jõudsin just kohale, kui meid kõiki pandi bussi ja sõidutati kodudesse laiali!” Mina ehmusin ja kiirustasin suvilasse! Jõudsingi kohale. Ukse avas tundmatu meesterahvas, kes ütles: „Teie peremees võeti ametist maha.” Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Semitšastnõi ütles mulle lahke häälega: „Mine ja tööta rahulikult edasi, see kõik ei puutu sinusse…” Aga kuidas ma sain töötada? Nina Petrovnat ei olnud kohal, ta puhkas Karlovy Varys…”

      Hruštšov naasis Lenini mägedel asuvasse villasse hilja õhtul. Teda ootasid tütar Rada ja poeg Sergei. Tuli Sergo Mikojan, üks naabervillas elava Anastass Mikojani poegadest. Hruštšov astus autost välja ja läks sõnagi lausumata üles oma tuppa. Samal ajal saabunud Mikojan ütles noortele õpetlikult:

      „Hruštšov unustas, et ka sotsialismi ajal tuleb ette sellist asja nagu võitlus võimu pärast.”

      Rada Adžubei rääkis mulle, et tol hetkel tal polnudki nii väga kahju, et isa pensionile jäi:

      „Nii oli parem. Hruštšovi programm oli end ammendanud, seejärel pidi tulema noor meeskond ja minema edasi…”

      Kogu riigis kõrvaldati Hruštšovi portreesid. Ta tõmmati riigi ajaloost maha, otsekui ei oleks Nõukogude riigil niisugust juhti olnudki.

      Öösel kell kaks helistas Moskva Frunze rajooni täitevkomitee esimehe asetäitjale Dmitri Kvokile rajoonikomitee esimene sekretär ja käskis otsekohe tema juurde sõita.

      „Mis lahti?”

      „See ei ole telefonijutt. Kui käsk on antud, siis täida.”

      Kui Kvok kohale jõudis, ütles rajoonikomitee sekretär usalduslikult:

      „Äsja lõppes Keskkomitee pleenum – Hruštšov võeti maha. Said aru?”

      „Sain.”

      „Siis lähme sõidame rajoonis ringi.”

      „Rajoon magab, keegi ei tea mitte midagi. Mida me praegu näha saame?”

      „Nähtavasti ei ole sa asjast aru saanud. Sõidame!”

      Nad sõitsid kogu rajooni läbi – kõikjal oli vaikne. Peatusid Frunzenskaja metroojaama juures.

      Hruštšov sõitis tööle mööda Komsomolski prospekti. Frunzenskaja metroojaama juures seisis kahekümne viie meetri kõrgune konstruktsioon – pannool oli kujutatud naeratav Nikita Hruštšov, kõik autasud rinnas.

      „Portree tuleb otsekohe maha võtta, aga nii, et keegi seda ei teaks,” tegi rajoonikomitee sekretär korralduse.

      „Kuidas seda nii maha võtta, et keegi ei teaks? On vaja kraanat, on vaja töölisi.”

      Rajoonikomitee sekretäril tuli idee:

      „Kutsu kunstnik välja. Ütle, et portreed on vaja kohendada seoses sellega, et Vladimir Komarovi juhitud kosmosemeeskond sooritas eduka lennu.”

      Dmitri Kvok naasis täitevkomiteesse umbes kell neli hommikul ja helistas remondi- ja ehitusvalitsuse ülemale Miron Tkatšukile, endisele rindemehele:

      „Miron Petrovitš, sa pead kiiresti rajooni täitevkomiteesse tulema.”

      Too ei hakanud küsimusi esitama ja vastas:

      „Kuulen.”

      Rajooni täitevkomiteesse tuli tal minna jala. Selle aja sees oli rajoonikomitee esimene sekretär jõudnud veel kord Kvokile helistada.

      „Tead, ma pidasin nõu linnakomiteega. Soovitati enne pleenumi otsuse avaldamist portreed mitte maha võtta. Seda, mis ma sulle rääkisin, pea esialgu saladuses.”

      Sõjaväemundris Tkatšuk jõudis kohale ja raporteeris:

      „Teie käsul saabus erualampolkovnik Tkatšuk.”

      Mida teha? Kvok rääkis tõtt:

      „Saa aru, Miron, Hruštšov vabastati täna öösel ametitest ja ma kutsusin su välja selleks, et organiseerida tema portree asendamine Frunzenskaja metroojaama juures. Aga kuni sa siia tulid, muudeti käsk ära.”

      „Aga mina mõtlesin, et jälle on sõda lahti,” ütles Tkatšuk kergendustundega.

      Pärast seda, kui Hruštšov oli kõikidest ametitest ilma jäänud, tõstatas Brežnev, kes oli pleenumil eesistuja, Keskkomitee esimese sekretäri valimise küsimuse.

      Stenogramm tunnistab, et kohe kostsid saalist hüüded:

      „Teeme ettepaneku valida meie partei Keskkomitee esimeseks sekretäriks seltsimees Brežnev!”

      Kõik plaksutasid.

      Podgornõi istus eesistuja tugitooli, et hääletamine läbi viia:

      „On tehtud ettepanek valida Keskkomitee esimeseks sekretäriks seltsimees Brežnev. Teisi ettepanekuid ei ole? Ei ole. Hääletame. Kes on selle poolt, et valida seltsimees Brežnev meie partei Keskkomitee esimeseks sekretäriks? Palun Keskkomitee liikmetel tõsta käsi. Palun alla lasta; kes on vastu, erapooletu? Ettepanek on ühehäälselt vastu võetud.”

      Saalis puhkesid jälle kiiduavaldused.

      Otsustav hääleõigus oli ainult Keskkomitee liikmetel. Kuid Podgornõi otsustas demonstreerida partei juhtkonna täielikku üksmeelt.

      „Seltsimehed, teeme nii, et hääletame koos liikmekandidaatide ja revisjonikomisjoni liikmetega,” tegi ta ettepaneku. „Kes on selle poolt, et valida seltsimees Brežnev NLKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks, palun tõsta käsi. Palun alla lasta. Kes on vastu? Kes on erapooletu? Seltsimees Brežnev on valitud ühel häälel.”

      Jälle kõlasid kiiduavaldused. Kõik tõusid püsti.

      Leonid Iljitš Brežnev valiti nii NLKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks kui ka Keskkomitee Vene NFSV Büroo esimeheks (poolteist aastat hiljem kaotati Hruštšovi loodud büroo parteikongressil ära).

      Brežnev tuli tagasi eesistuja kohale.

      Ta ütles mõned sellisel puhul ettenähtud sõnad, mis stenogrammis said õilsa ja täiusliku kuju:

      „Ma tänan Keskkomitee liikmeid ja liikmekandidaate, revisjonikomisjoni liikmeid, teid kõiki, seltsimehed, mulle osutatud suure usalduse eest. Ma mõistan mulle täna usaldatud töö kogu raskust ja vastutusrikkust ja püüan anda kogu oma jõu, kõik kogemused ja teadmised selleks, et – ilmtingimata teie toetusel – õigustada seda suurt usaldust ja au, mida te mulle olete osutanud.”

      Ja taas kuulis ta kiiduavaldusi, mis sellest päevast alates saatsid iga tema ilmumist publiku ette.

      Lõplik valik

      Perestroika-aastatel esitasid ajaloolased ja poliitikud endale küsimuse: kas 1964. aasta oktoobris oleks võinud olla teisi kandidaate peale Brežnevi?

      Tolleaegses juhtkonnas oleks võinud leida nooremaid, haritumaid ja dünaamilisemaid poliitikuid, kuid reaalselt piirdus valik Keskkomitee Presiidiumi liikmetega. Ülejäänutel oli madalam parteiline järk ja kandidaatidena nad