Brežnev. Leonid Mletšin

puhkusel. Siiski tuli ta kohale ja astus saali sõnadega, mis ei tõotanud midagi head:

      „No nii, mulle enam kohta ei olegi?”

      Mõistagi leiti koht kohe. Hruštšov andis Podgornõile märku:

      „Jätka juhtimist.”

      Kuid lõunasöögi lõpu eel, kui protokollilised kõned olid peetud, ütles Hruštšov:

      „Huvitav asi. Ma tulin hiljuti puhkuselt tagasi, kuid kõik püüavad mulle selgeks teha, et ma olen haige, et ma peaksin minema ennast ravima. Seda räägivad arstid ja ka kõik teised. Olgu, ma lähen. Ja kui tagasi tulen, löön selle „punnkorgi” minema.” Ning osutas käega Keskkomitee Presiidiumi liikmete suunas, kes istusid sealsamas. „Nad arvavad, et suudavad kõike ka ilma minuta otsustada…”

      Nähtavasti Hruštšov midagi ikka tunnetas. Loodus oli talle kaasa andnud hästi arenenud intuitsiooni. Muidu poleks ta poliitilises võitluses ellu jäänud.

      Võib-olla on sellega seletatav tema ootamatu telefonikõne Georgi Žukovile. 1957. aasta oktoobris oli Hruštšov Žukovi kaitseministri kohalt osavasti kõrvaldanud – puhtpoliitilistel kaalutlustel, kuna ei soovinud näha enda kõrval populaarset, enesekindlat ja ambitsioonikat marssalit. Nad polnud seitse aastat omavahel rääkinud. Erru saadetud Žukovit jälgis pidevalt KGB.

      Ja äkki helistas Hruštšov Žukovile. Ütles lepitavalt:

      „Sind on laimatud. Me peaksime kohtuma.”

      Hruštšovi abi on kirja pannud: pärast puhkus Pitsundas kavandada kohtumine marssaliga. Kui pea kohale hakkasid kogunema pilved, otsustas Hruštšov, kes tunnetas, et kaotab toetust, leida tuge rahvuskangelaselt. Kõige järgi otsustades tahtis ta tuua marssal Žukovi tagasi poliitikasse, täpsemalt öeldes kutsuda ta endale appi. Kui Žukov oleks 1964. aastal olnud kaitseminister, ei oleks Hruštšovi vaenlased saanud arvestada sõjaväe toetusega.

      Hruštšovi lubadus Presiidium laiali peksta ainult koondas tema vastaste ridu. Enesekindlus vedas Hruštšovi alt. Ta saadeti pensionile enne, kui ta jõudis võistlejad ära koristada.

      29. septembril helistas Podgornõi Šelestile Tšerkassõsse ja käskis kiiresti Krimmi lennata, et võtta vastu Hruštšov, kes sõitis puhkusele. Ning palus hiljem detailselt jutustada, millest oli räägitud. Tahtis, et ustav inimene oleks Hruštšovi kõrval ja jälgiks tema meeleolu.

      1. oktoobril võttis Šelest Simferoopolis Hruštšovi vastu. Too küsis naljatamisi:

      „Miks teie siin olete? Mina olen ju puhkusel, aga teie peate töötama.”

      „Nikita Sergejevitš, minu kohus on teid vastu võtta. Te saabusite ju vabariigi territooriumile. Võib-olla on teil mingeid küsimusi.”

      Hruštšov võttis ta enda autosse ja kutsus pärast lõunat sööma.

      Šelestile tundus, et Hruštšov oleks nagu tahtnud millestki rääkida.

      Ta siunas ideoloogiarinde töötajaid, nimetas Keskkomitee sekretäri Suslovit, „inimeseks vutlaris”, Brežnevit jutumeheks. Kurtis, et oli võtnud Podgornõi Moskvasse kui hea ja väljaõpetatud töötaja, kuid erilisi tulemusi ei näe, ta oli oodanud rohkemat.

      „Meie Presiidiumis on vanameeste seltskond,” jätkas Hruštšov. „Nende seas on palju inimesi, kes armastavad rääkida, aga mitte tööd teha. Ka mina olen juba üle seitsmekümne aasta vana, pole enam seda reipust ja energiat, tuleb mõelda väärikale vahetusele. Juhtivale tööle on vaja edutada noori, neljakümne-neljakümne viie aastaseid väljaõpetatud inimesi. Me ei ole ju igavesed, paari aasta pärast tuleb paljudel meist minna vanaduspuhkusele.”

      See ei olnud Hruštšovi esimene avameelne jutuajamine Šelestiga.

      Mõned kuud enne neid sündmusi, 1964. aasta märtsis, oli Hruštšov võtnud Šelesti kaasa Ungarisse. Peaaegu igal õhtul jalutasid nad kahekesi Nõukogude liidri käsutusse antud residentsi territooriumil. Hruštšov rääkis halvakspanevalt oma seltsimeestest partei juhtkonnas, muuhulgas Brežnevist ja Suslovist, peaideoloogist.

      Šelest kuulas ja vaikis. Tema tähelepanekute järgi oli Hruštšov väga erutatud. Tema kannul kõndis kogu aeg KGB üheksanda valitsuse (kõrgemate võimuorganite kaitse) töötaja. Mingil hetkel oli ihukaitsja sattunud Hruštšovile liiga lähedale. Viimane lausa sattus raevu:

      „Mis teil vaja on?! Miks te kuulate pealt, spioneerite minu järel? Tegelge oma asjadega!”

      Šelest oli püüdnud Hruštšovi rahustada:

      „Nikita Sergejevitš, ta on ju oma ametipostil.”

      Hruštšov oli ikka veel ärritunult vastanud:

      „Kui ta on ametipostil, siis tegelgu oma ametiga, mitte pealtkuulamisega. Küll ma neid tean.”

      Hruštšov tunnetas, et oht lähtub KGB-st, kuid kahtlustas valesid inimesi. Ta pidas KGB esimeest Vladimir Semitšastnõid ja tolle eelkäijat sel ametikohal Aleksandr Šelepinit talle ustavateks inimesteks. Ta ise oli pannud need noored mehed kõrgetele ametikohtadele, kuid eksis rängalt nende meeleolude ja kavatsuste hindamisel…

      Järgmisel päeval sõitis Hruštšov mägedesse jahile – mufloneid küttima. Õhtu eel tuli jahisaagiga tagasi ja läks faasaneid laskma. Hruštšov oli hea laskur. Kuid 3. oktoobril ütles Hruštšov, et Krimmis on ilmad halvaks läinud ja ta sõidab Pitsundasse. Seda enam, et seal puhkas Mikojan.

      Kui Hruštšov oli ära sõitnud, võttis Šelest kõrgsagedusside kaudu ühendust Podgornõi ja Brežneviga. Brežnev andis Šelestile edasi tähendusrikkad tervitused Poljanskilt ja Dmitri Ustinovilt, kellest oli hiljuti saanud valitsusjuhi esimene asetäitja ja Kõrgema Rahvamajandusnõukogu esimees. See tähendas, et ka nemad on „asjas sees”.

      Brežnev ütles, et püüdis ühisesse asja kaasa tõmmata kaitseministri esimest asetäitjat Andrei Gretškot. Kuid too lõi kartma ja hoidus jutuajamisest kõrvale.

      Kaitseministri marssal Malinovskiga vestles korduvalt Šelepin. Malinovski ütles, et sõjavägi ei hakka sisepoliitiliste küsimuste otsustamisest osa võtma, see tähendab, ei hakka Hruštšovi kaitsma. 10. oktoobril kinnitas ta, et astub koos kõigi teistega Hruštšovi vastu välja.

      Marssal Malinovski oli Hruštšovile tänu võlgu kõrge ametikoha ja võib-olla koguni ellujäämise eest. 1942. aastal kavatses Stalin, saanud informatsiooni Malinovski armee halvast olukorrast, anda ta tšekistide kätte. Kuid Hruštšov astus Malinovski eest välja, soosis teda terve aasta ja päästis tulevase kaitseministri.

      Kuidas marssal talle selle eest tasus? Juba pärast Hruštšovi errusaatmist ütles Malinovski 7. novembri vastuvõtul käreda Ameerika-vastase toosti. Tema juurde astus Hiina delegatsiooni juht Zhou Enlai, kes oli tulnud vaatama, mis Moskvas pärast juhtkonna vahetumist toimub, ja õnnitles hea imperialismivastase toosti puhul.

      Malinovski, kes oli ehk ülemäära joonud, ütles Zhoule:

      „Joome Nõukogude–Hiina sõpruse terviseks. Me lõime oma Nikita-lollikese minema, teie tehke oma Mao Zedongiga samuti, siis hakkavad meil asjad kenasti edenema.”

      Nördinud Zhou Enlai lahkus vastuvõtult. Puhkes skandaal. Kuid see Malinovski lause ütleb kõige rohkem tema enda kohta. Hruštšov oleks võinud inimeselt, kelle ta päästis, vähemalt elementaarset tänulikkust loota…

      Käsk kaitsemeeskonna ülemale

      Oktoobris käskis KGB esimees Semitšastnõi sõjalise vastuluure valitsusel ja eeskätt Moskva sõjaväeringkonna eriteenistuse töötajatel viivitamatult teatada talle ka kõige tühisematest vägede ümberpaigutustest.

      Kolme päeva jooksul, mil Hruštšovi maha võeti, oli KGB mõnede allüksuste isikkoosseis ja eelkõige üheksanda valitsuse hästi ettevalmistatud ohvitserkond kasarmutes täies lahinguvalmiduses…

      Šelest helistas Hruštšovile Pitsundasse ja jõudis järeldusele, et Nikita Sergejevitš ei aima midagi ning on heas tujus. Šelest rääkis esimese sekretäri abide Grigori Šuiski ja Andrei Ševtšenkoga (kes tegeles põllumajandusega ja oli Üleliidulise