Brežnev. Leonid Mletšin

juuresolijad ei tahtnud ohtlikku poliitilisse vestlusse sekkuda:

      „Teie otsustasite partei-, nõukogude ja majandusorganite reorganiseerimise küsimused. Teie ka otsustage, mis edasi saab.”

      Tagasiteel küsis Brežnev Šelestilt, miks „rahvas vaikib”?

      „Ja miks teie keskuses vaikite, kui arvate, et midagi tehakse valesti?” vastas Šelest küsimusega.

      Ivaštšenko ja Senin puhkasid Aluštas. Brežnev, Podgornõi ja Šelest sõitsid nende juurde. Jalutasid kõik koos pargis. Brežnev püüdis jääda Ivaštsenkoga kahekesi, kuid see ei õnnestunud. Lõunaajaks aga saabus Hruštšovi tütar Julia koos mehega. Avameelne jutuajamine osutus võimatuks.

      Lõunalauas ütles Brežnev toosti Hruštšovi auks.

      Tagasiteel päris Podgornõi õelalt:

      „Noh, Ljonja, kas rääkisid Olgaga?”

      „Neetud eit,” turtsatas Brežnev.

      12. augustil kandis Šelest telefoni teel Hruštšovile ette asjade seisust vabariigis.

      14. augustil helistas talle Brežnev ja palus üksikasjalikult rääkida kõnelusest Hruštšoviga.

      21. augustil lendas Kiievisse Podgornõi. Nüüd muutus murelikuks juba Šelest – asi kippus venima. Aga viivitamine võis olla ohtlik. Selgus, et „ka Podgornõi ei olnud rahul Brežnevi tegevusetuse ja inertsusega ja oli üldse jõudnud järeldusele, et tema peale ei saa kindel olla”.

      „Peab otsustavamalt tegutsema, muidu võidakse meid reeta,” ütles Podgornõi.

      „Kes seda võiks teha?” küsis Šelest.

      Podgornõi muigas: tal ei olnud illusioone riigi parteilise juhtkonna osas.

      „Kui ma Moskvasse tagasi jõuan, hakkan Ljonjale peale käima. Ta on araks löönud,” vastas Podgornõi.

      Septembri keskel tegi delegatsioon, mida juhtis Brežnev ja mis lendas Bulgaariasse, paaritunnise peatuse Kiievis. Šelest oli delegatsioonile Borispoli lennujaama vastu tulnud. Võttis Brežnevi kaasa ja viis ta Keskkomitee hoonesse. Ning hakkas Brežnevit veenma:

      „Asjasse on pühendatud liiga palju inimesi ja viivitamine võib kaasa tuua suuri ebameeldivusi.”

      Brežnev vastas enesekindlalt:

      „Ära muretse, Petro. Me rakendame kõiki abinõusid, aga kuidas seda asja lahendada, seda me veel ei tea. Peame nõu.”

      Laupäeval, 26. septembril, kogunes Kremli Sverdlovi saali Keskkomitee Presiidiumi laiendatud istung, mida juhatas Hruštšov. Arutati rahvamajanduse arendamise seitsme aasta plaani küsimust. Paljud osavõtjad teadsid juba, et Hruštšov kavatsetakse ära koristada.

      „Kuid seni ei teadnud veel keegi ei tähtaega ega ka seda, kuidas kavandatu ellu viiakse,” meenutas Šelest. „Organisaatorid ise olid veel mingis rammestuse, ebakindluse ja ebaselguse seisundis.”

      Seepärast näitasid koosolijad Hruštšovi vastu üles täielikku ustavust ja lugupidamist. Pärast istungit kogunes riigi juhtkond kitsamas ringis Keskkomitee Presiidiumi tuppa. Hruštšov küsis:

      „No nii, seltsimehed, mida te arvate läbiviidud üritusest ja minu esinemisest?”

      Presiidiumi liikmed rääkisid üksteise võidu, et kõik läks väga hästi. Hruštšov tegi Keskkomitee sekretäridele ülesandeks valmistada ette järjekordne pleenum. Ütles, et sõidab puhkusele.

      Mõni päev hiljem tegi välismaalt naasev Podgornõi Kiievis halva ilma tõttu „sunnitud maandumise”. Ta vestles öö läbi Šelestiga, kes andis üksikasjalikult aru, kellega Keskkomitee liikmetest ta oli juba vestelnud. Paljudega oli ta kohe vastastikuse mõistmiseni jõudnud, kuid mõnedki kaotasid pea, jutuajamine nendega ei laabunud.

      Podgornõi hoiatas:

      „Ole ettevatlikum.”

      Nad kartsid endiselt Hruštšovi.

      „Üks tema sõna,” meenutas Šelest, „ja paljud meist oleks „kahjutuks tehtud”, isoleeritud või koguni hävitatud, sisuliselt ja vormiliselt oli ju tegemist vandenõuga valitsusjuhi vastu, aga millega need lõppevad, see on hästi teada…”

      Kuid sedapuhku oli Hruštšov ülemäära usaldav, laskis end lõdvaks ja kaotas valvsuse.

      Podgornõi rääkis Šelestile, kuidas arenevad asjad Moskvas. Mõned Presiidiumi liikmed kõhklevad. Mõnda tuli ähvardada, et nad vähemalt suu peaksid…

      Brežnev ja Podgornõi palusid tungivalt Šelestit, et ta räägiks Ukraina Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Demjan Korotšenkoga, kes oli palju aastaid töötanud koos Hruštšoviga ja oli 1930. aastatel olnud Moskva oblastikomitee sekretär. Massiliste repressioonide ajal oli Korotšenko kohta kokku pandud süüasi ja teda valmistuti arreteerima. Hruštšov oli Korotšenko päästnud, oli Stalini juures tema eest välja astunud.

      Šelest riskis ja lõi kaardid lauale. Korotšenko mõtles järele ja otsustas:

      „Ma tunnen Nikitat ammu. Ta on hea organiseerija, pühendunud kommunist, kuid nähtavasti on ta sel ametikohal liiale läinud – arvab, et ta on juht. Ta on teinud palju poliitilisi vigu. Nähtavasti oleks talle ja parteile parem, kui ta lahkuks sellelt kohalt, ka peab esimese sekretäri ja Ministrite Nõukogu esimehe kohad lahus hoidma. Seitsmekümneaastasena on raske juhtida sellist riiki, nagu on meie maa, pealegi veel Nikita vanainimesliku karakteriga.”

      „Demjan Sergejevitš, mida ma võin Brežnevile ja Podgornõile edasi öelda?” küsis Šelest.

      „Ütle edasi, et ma olen teiega, ja kui peaks vaja olema, siis võin selles küsimuses esineda kus tahes.”

      Veel üks Hruštšovi ustav võitluskaaslane, kes oli talle suuresti tänu võlgu, reetis Nikita Sergejevitši kergel käel… Kuid mitte kõik ei laabunud vandenõulastel nii kergesti. Podgornõi pihtis Šelestile, et otse enne Hruštšovi ärasõitu puhkusele oli neil toimunud ebameeldiv jutuajamine.

      Hruštšov oli kutsunud Podgornõi oma kabinetti ja küsinud otsesõnu:

      „Kas see on tõsi, seltsimees Podgornõi, et on mingi grupp, kes tahab mind ära koristada, ja teie osalete selles grupis?”

      („Kas sa kujutad ette minu seisundit ja olukorda?” ütles Podgornõi Šelestile.)

      „Nikita Sergejevitš, miks te seda arvate?” oli Podgornõi mananud näole üllatunud ilme.

      Ise aga oli mõelnud: kelle käest ta võis seda teada saada? Mõtles Brežnevi peale. Too oli mingil hetkel ära kohkunud: „Võib-olla jätame kogu selle asja katki?” Podgornõi oli talle peale hüpanud: „Kui tahad hukkuda – hukku, kuid ära mõtlegi seltsimehi reeta.”

      Kuid Hruštšov oli öelnud, et vandenõust oli tema pojale Sergeile rääkinud KGB töötaja Vassili Galjukov, Nikolai Ignatovi endine ihukaitseülem – Ignatov oli Keskkomitee sekretäri kohalt Vene NFSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe võimutühisele kohale tagandatud. Hruštšovi peale solvunud Nikolai Ignatov osales tõepoolest aktiivselt vandenõu ettevalmistamises. Ta sõitis mööda maad ringi ja veenis vanu sõpru Hruštšovi vastu esinema.

      Hruštšov oli koguni näidanud Podgornõile kirja, mille KGB töötaja oli Sergei Hruštšovi kätte toimetanud, ja küsinud:

      „Kas te teate sellest midagi?”

      Silmagi pilgutamata oli Podgornõi öelnud, et ta ei tea midagi ja soovitanud teha Riikliku Julgeoleku Komiteele ülesandeks kontrollida kõiki fakte. Ta oli kindel, et Semitšastnõi keerutab end välja. Kuid Hruštšov oli otsustanud KGB poole mitte pöörduda, vaid paluda Mikojanil sõbramehe poolest Ignatov välja kutsuda, temaga rääkida ja siis ette kanda.

      Gruusia kompartei Keskkomitee esimese sekretäri Vassili Mžavanadze kaudu õnnestus Ignatovit tema kohale kerkinud ohu eest hoiatada. Tal oli kästud jutuajamisel Mikojaniga kõike eitada… Ja ilmselt ei olnud ka ettevaatlik Mikojan esimese sekretäri ülesannet täites ülearu agar. Ta jäi ustavaks Hruštšovile, kuid ei tahtnud tülitseda