Brežnev. Leonid Mletšin

silmapaistva filmirežissööri Sergei Paradžanoviga, kes oli tuntud oma mittetraditsioonilise orientatsiooni poolest. Paradžanovit kiusati taga, teda taheti istuma panna. Mihhail Senin kutsuti välja KGB-sse. Tulnud koju tagasi, kirjutas ta hüvastijätukirja, läks vanni ja lõikas veenid läbi. See enesetapp oli Paradžanovi arreteerimise ajendiks, ta anti kohtu alla ja talle mõisteti viis aastat vanglakaristust.

      Nikita Hruštšov helistas tütrele Radale koju ja ütles:

      „Täna toimub pleenum ja mind vabastatakse ametist. Hoiata Aljošat.”

      Rada oli abielus Aleksei Adžubeiga, ajalehe „Izvestija” peatoimetajaga.

      14. oktoobri hommikul saabus lennukil Moskvasse Kuuba president Osvaldo Dorticós. Sel hetkel polnud kellelgi temaga asja.

      Vnukovos, kus veel rippus Hruštšovi hiigelportree, võtsid Kuuba külalist vastu riigi juhid. Lennujaama tuli ka Hruštšovi väimees Adžubei, keda oli juba varem kutsutud, kes oli veel Keskkomitee liige ja „Izvestija” toimetaja. Kuid ametnikud, kes veel eile olid otsinud Adžubei poolehoidu, tegid näo, et nad ei märka teda. Adžubei seisis ja oli segaduses. Ainult Anastass Mikojan surus tal kätt.

      Tol päeval jäi esimest korda ilmumata „Izvestija” õhtune väljaanne. Järgmisel hommikul avaldas ajaleht nagu ka kõik ülejäänudki teadaande Keskkomitee pleenumist ja riigi uute juhtide portreed. Öösel olid toimetuste valvebrigaadid hoolikalt ajaleheveerge lugenud ja Hruštšovi nime maha tõmmanud.

      Keskkomitee pleenum toimus kell kuus õhtul Kremli Sverdlovi saalis. Kohad saalis ei olnud kinnistatud, kuid kõik teadsid, kus keegi pidi istuma.

      Esimesena võttis koha presiidiumis sisse Brežnev. Oli selge, et temast saab partei juht. Hruštšov istus presiidiumis, pea norus.

      Brežnev avas pleenumi. Ta ütles, et 12. oktoobril olid Keskkomitee Presiidiumi liikmed arutanud põhimõttelise tähtsusega küsimusi. Arutelu käigus oli jutt paratamatult läinud ebanormaalsele olukorrale Keskkomitee Presiidiumis. Oli vastu võetud otsus arutada neid küsimusi Hruštšovi juuresolekul.

      „Kõik sõnavõtjad,” ütles Brežnev, „olid ühel meelel, et Keskkomitee Presiidiumi tööõhkkond pole hea, et on kujunenud ebanormaalne olukord ja süüdi on selles eeskätt seltsimees Hruštšov, kes on asunud partei ja riigi elu kollektiivse juhtimise leninlike põhimõtete rikkumise teele ja tõstab seega esiplaanile oma isiku kultuse. Keskkomitee Presiidium jõudis täielikus üksmeeles järeldusele, et seltsimees Hruštšovi kiirustades avaldatud seisukohad, tema läbimõtlematult voluntaristlik tegutsemine riigi rahvamajanduse juhtimisel on kaasa toonud suure segaduse ja tõsised möödalaskmised, mida varjatakse lõpmatute ümberkorraldamiste ja reorganiseerimistega. Keskkomitee Presiidium peab kujunenud olukorda lubamatuks ja tunnistas üksmeelselt, et viivitamatult on vaja kokku kutsuda partei Keskkomitee pleenum, et arutada seda küsimust ja võtta vastu pleenumi otsus…”

      Neid Brežnevi sõnu ei lülitatud kohtadele saadetud stenogrammi. Kui uskuda pleenumi parandatud stenogrammi, siis andis Brežnev peaaegu otsekohe sõna Keskkomitee sekretärile Mihhail Suslovile, kes luges ette varem koostatud süüdistusakti Hruštšovi küsimuses.

      Miks usaldati ettekande tegemine Suslovile? Podgornõi keeldus esinemast, Brežnev tribüünile ei kippunud. Suslov oli partei ametlik ideoloog ja seega sobiv kuju, kuigi teda oli vandenõusse haaratud viimases järjekorras.

      Kui temaga alustati juttu Hruštšovi mahavõtmisest, jäi ta ettevaatlikule ja äraootavale seisukohale, kuigi pidi tundma, et Hruštšov suhtub temasse üleolevalt. Loomult tähenärija, otsis Suslov pretsedenti partei ajaloost, kuid ei leidnud: kommunistliku partei juhti ei olnud mitte kunagi kukutatud. Suslov arutles murelikult:

      „Kas see ei kutsu esile partei lõhenemist või koguni kodusõda?”

      Kuid hinnanud jõudude vahekorda, orienteerus ta kiiresti.

      „Hruštšovi mahavõtmises ei etendanud Suslov mingit osa,” ütles mulle tolleaegne Moskva linnakomitee esimene sekretär Nikolai Jegorõtšev. „Teda lihtsalt ei usaldatud.”

      11. juulil 1964 suri Prantsusmaa Kommunistliku Partei peasekretär Maurice Thorez, Suslov ja Jegorõtšev käisid koos Pariisis matustel.

      Jegorõtševi paluti, et ta sõidu ajal Suslovi põhjalikult läbi kombiks – kuidas ta suhtub Hruštšovi mahavõtmisesse? Nõukogude saatkonna ees Pariisis oli väike aed. Nad läksid kahekesi jalutama. Ning juhust kasutades – võõraid kõrvu polnud pealt kuulamas – püüdis Jegorõtšev Susloviga juttu alustada:

      „Mihhail Andrejevitš, Hruštšov ütles, et Teaduste Akadeemia tuleb laiali kihutada. Kas see on Keskkomitee Presiidiumi seisukoht? See on ju arutu tegu! Hruštšov ütles nii, ja kõik vaikivad. Kas seega võib teha järelduse, et see on üldine arvamus?”

      Hakkas vihma tibutama.

      „Seltsimees Jegorõtšev, sadama hakkas, lähme sisse tagasi,” pani Suslov ette.

      Ettevaatlik Suslov ei riskinud kahtlasel teemal isegi nelja silma all rääkida.

      Kui lõppes oktoobripleenum, millel Hruštšov pensionile saadeti, küsis Suslov, vaadates saali, kus istusid Keskkomitee liikmed:

      „Kas seltsimees Jegorõtšev on siin?”

      Ta nägemine oli vilets.

      Jegorõtšev vastas:

      „Ma olen siin!”

      Suslov noogutas talle rahulolevalt:

      „Kas mäletate meie jutuajamist Pariisis?”

      Oli märgata, et Keskkomitee liikmetega oli tublisti tööd tehtud: kui pleenumil esines Suslov, hüüdsid nad vajalikel kohtadel: „Õige!” Alles hiljaaegu olid nad Hruštšovile täpselt samuti takka kiitnud.

      Suslov rääkis Hruštšovi suurusehullustusest, tema meelevaldsusest, üleolevast suhtumisest seltsimeestesse, sellest, et esimese sekretäri sõitudel oli paraadlik iseloom:

      „Seejuures käis iga sõiduga kaasas hiigelpikk aruanne, mis avaldati kõigis häälekandjates ning mida anti edasi raadios ja televisioonis. Nendes aruannetes oli fikseeritud sõna otseses mõttes Hruštšovi iga aevastus ja peapööre. Usutavasti on need aruanded kõiki meie inimesi ära tüüdanud…”

      Ei möödu kuigi palju aega, kui Suslov hakkab jälgima seda, et ajalehed ja televisioon kajastaksid võimalikult suurejooneliselt „seltsimees Leonid Iljitš Brežnevi ajaloolisi visiite”.

      Suslov loetles Hruštšovi „tõsiseid vigu”, eriti põllumajanduses, süüdistades teda pidevas reorganiseerimises ja ümberkorraldamises, rahvusvaheliste probleemide lahendamise „tõtakuses ja pealiskaudsuses”. Mihhail Suslov luges oma ettekannet peaaegu kaks tundi. Ta lõpetas jesuiitlikult:

      „Tunnistades õigeks kriitika enda aadressil, palus seltsimees Hruštšov lubada tal pleenumil mitte esineda.”

      Ükski Keskkomitee liige sõna ei palunud. Üksmeelselt vabastati Hruštšov kõigist tema kõrgetest ametitest. Keegi tegi ettepaneku arvata ta välja Keskkomitee koosseisust. Kuid see oleks nõudnud salajast hääletamist. Millega see oleks võinud lõppeda? Organiseerijaid oleks rahuldanud ainult üksmeelne hääletamine, aga see ei pruukinud nii minna. Nikita Hruštšov, kes oli jäänud kuni partei järjekordse kongressini Keskkomitee liikmeks, sõitis koju.

      Samuti otsustati „tunnistada ebaotstarbekaks panna edaspidi ühele isikule Keskkomitee esimese sekretäri ja Ministrite Nõukogu esimehe kohustused”.

      Ettekannet, mille Suslov ette luges, peavad ajaloolased „leebeks”. Sest oli olemas veel üks, hoopis rängem variant, mille oli ette valmistanud Dmitri Poljanski. Tema oli viimastel aastatel Hruštšovi käest kõige rohkem nahutada saanud ja temasse oli tublisti vimma kogunenud. Ta lootis pidada kõige tähtsama kõne. Kuid vanemad seltsimehed ei andnud talle seda võimalust. Poljanski oli noor ja ambitsioonikas. Milleks tema positsiooni tugevdada?

      Tema ettekande seitsmekümne lehekülje pikkune lõppvariant kirjutati ümber neljas eksemplaris. Ühe eksemplari tagastas Poljanski Keskkomitee üldosakonda ja palus see lisada oktoobripleenumi