Brežnev. Leonid Mletšin

parteitööle, temast sai Kirovogradi oblastikomitee sekretär. 1951. aastal, kui Stalin oli käskinud järjekordse komando tšekiste istuma panna ja Lubjankal tekkisid vakantsed kohad, korraldati parteilaste värbamise kampaania ning Mironov võeti riikliku julgeoleku ministeeriumisse otse kindrali ametikohale – sõjalise vastuluure peavalitsuse ülema asetäitjaks.

      Kui Lavrenti Beria oli saanud siseministriks, kihutas ta 1953. aasta märtsis parteitöölt tulnud uued inimesed minema. Neilt võeti ära autod ja kõigil paluti vabastada kabinet. Ühel ööl kutsus Beria välja mõned inimesed, kes olid organitesse suunatud parteitöölt. Ning ütles neile toorelt:

      „No nii, sitapead, tšekistitööd te ei tunne. Peab teile midagi lihtsamat leidma.”

      Mironovi viis ta üle palju madalamale ametikohale – Kiievi sõjaväeringkonna eriosakonna ülema asetäitjaks. Pärast Beria arreteerimist toodi Mironov tagasi endisele kohale keskaparaati. Seejärel juhtis ta riikliku julgeoleku valitsust Leningradis. 1959. aastal usaldas Hruštšov tema kätte Keskkomitee administratiivorganite osakonna.

      Enne Mironovit oli see osakond juhtinud ka meditsiini ja sporti. Ning temalgi tuli lahendada jalgpallimeeskondade omavahelisi tülisid. Mironov saavutas, et tema alluvusse jäid ainult jõustruktuurid.

      Tolleaegne KGB esimehe asetäitja Sergei Beltšenko jutustas oma biograafile Aleksei Popovile:

      „Mironov püüdis mind Brežnevi ringkonda kaasa haarata. Tegi mulle ettepaneku minna mingile õhtule, sisuliselt kõrgete parteiametnike joomapeole. Ma keeldusin, ta solvus rängalt.”

      Kindralpolkovnik Beltšenko oli ettevaatlik inimene. Kuid Mironov sidus oma karjääri Brežneviga, tegi panuse õigele hobusele.

      „Mironov äratas väga kiiresti tähelepanu,” on meenutanud kindral Filipp Bobkov, kes jõudis KGB esimehe esimese asetäitja ametikohale, „ta hoolitses väga oma välimuse eest. Mironov pidas end julgeolekuorganites profülaktika isaks. Kui ta ei oleks varakult surnud, oleks ta jõudnud kõrgetele kohtadele mitte ainult KGB süsteemis, vaid ka parteis.”

      Mironov hukkus lennuõnnetuses 1964. aasta oktoobris, mõni päev enne Hruštšovi errusaatmist. Lennuk, millega Nõukogude delegatsioon eesotsas Kindralstaabi uue ülema marssal Sergei Birjuzoviga lendas Jugoslaaviasse Belgradi vabastamise kahekümnenda aastapäeva tähistamisele, põrkas halva nähtavuse tõttu vastu mäge.

      Hiljem selgus, et sünoptikud olid soovitanud reis ära jätta. Kuid marssal Birjuzov käskis lennata. Ta ei kartnud midagi. Ta oli sõjas viiel korral pihta saanud. 1941. aasta oktoobris oli ta diviisikomandörina sattunud piiramisrõngasse ja saanud mõlemast jalast haavata. Sõdurid olid ta välja toonud. Hruštšov määras Birjuzovi strateegiliste raketivägede ülemaks ja 1963. aastal Kindralstaabi ülemaks marssal Matvei Zahharovi asemel, kelle ta saatis juhtima Kindralstaabi Akadeemiat. Hruštšov ei sallinud Zahharovit:

      „Ei saa jätta Kindralstaabi ülemaks inimest, kes viis minutit pärast koosoleku algust juba tukub või lihtsalt magab. Kas võib siis usaldada riigi kaitsmist inimestele, kes on füüsiliselt kurnatud?”

      Räägiti, et Hruštšov kavatses teha marssal Rodion Malinovski asemel kaitseministriks Birjuzovi. Kui Birjuzov hukkus, siis levis muidugi kuulujutt, et Kindralstaabi ülem kõrvaldati, et ta ei segaks Hruštšovi ärakoristamist. Kuid need olid kõigest kuuldused: Hruštšov usaldas Malinovskit viimase päevani täielikult. Ta ei teadnud, et Brežnev oli juba kaitseministriga kokku leppinud…

      Keskkomitee Presiidiumi liige ja Vene NFSV valitsuse esimees Gennadi Voronov on samuti öelnud, et teda värbas nimelt Brežnev. Kutsus Zavidovosse jahile. Tagasiteel tegi ettepaneku istuda tema Tšaikasse. Kolmandana oli valitsuse avaras autos Keskkomitee sekretär Juri Andropov, kes vastutas sidemete eest sotsialismimaadega.

      Keeranud üles klaasi, mis eraldas sõitjaid autojuhist, ütles Brežnev, et on idee Hruštšov vastutusele võtta. Voronovi sõnul oli Brežnevil olnud käes partei kõrgema juhtkonna liikmete nimekiri ja ta teinud märke nimede juurde, kellega oli juba kokku lepitud ja kellega oli veel vaja vestelda.

      Vandenõu salavedrud

      Tolleaegne Ukraina Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Pjotr Šelest on väga üksikasjalikult rääkinud sellest, kuidas Hruštšovi kukutamist ette valmistati.

      1964. aasta juulis puhkas ta Krimmis, riiklikus suvilas nr. 5 nimega Tšair. Valve hoiatas, et talle tuleb külla Brežnev. Šelest oli hämmingus: ta ei olnud Brežneviga lähedane. Šelest ootas Podgornõid, kes puhkas naabruses, Muhholatkas, ja kellega tal oli sõbralik vahekord. Enne üleviimist Moskvasse oli Podgornõi olnud Ukraina juht. Ta vedas ka Šelestit ülespoole. Saanud NLKP Keskkomitee sekretäriks, soosis ta endiselt Šelestit.

      Saabus Brežnev. Nad võtsid pingil istet. Nende juurde tuli Šelesti lapselaps, samuti Pjotr.

      „Mis su nimi on?” küsis Brežnev poisilt lahkesti.

      Poiss vastas ja tundis omakorda huvi:

      „Ja mis sinu nimi on?”

      „Mina olen onu Ljonja.”

      Pjotr vaikis ja ütles siis:

      „Ahaa, ma tean. Sa oled onu Ljonja kinoputkast.”

      Brežnev kohmetus mõnevõrra, kuid selgus, et ta sarnanes veidi oma nimekaimust kinomehhaanikuga, kes käis riiklikus suvilas Ukraina Keskkomitee sekretäri perele filme näitamas.

      Sellest ajast peale palus Brežnev Šelestiga rääkides alati:

      „Petro, tervita tingimata oma lapselast kinoputka onu Ljonja poolt.”

      Brežnev ja Šelest käisid suplemas ja istusid lehtlas. Brežnev päris Šelesti käest, kuidas arenevad asjad Ukrainas. Ja küsis otsekui möödaminnes:

      ”Kuidas Hruštšov sinusse suhtub?”

      „Minu meelest suhtub Nikita Sergejevitš minusse rahulikult, nagu suur juht nooremasse,” vastas Šelest distsiplineeritult. „Ta ei ole minu peale kunagi karjunud või minuga jämedalt käitunud.”

      „Selline on ta näost näkku, aga seljataga võib muudki öelda. Ja ütleb ka,” turtsatas Brežnev.

      Šelest sattus segadusse, ta mõtles, et Brežnev teab, kuidas Hruštšov temasse tegelikult suhtub. Kuid ütles igaks juhuks:

      „Hruštšovi positsioon on selline, et tal ei ole vaja öelda näost näkku ühte ja selja taga teist. Üldsegi on tema vastutus ja koormus selline, et me peame temast aru saama, kui ta ka ütleb midagi teraval toonil. Kuid loomult ei ole ta vihapidaja, otse vastupidi, ta on hea ja osavõtlik.”

      „Sa tunned teda halvasti,” vastas Brežnev rahulolematult, „oled oma provintsi asjadesse süvenenud, ei näe ega tunne midagi.”

      Šelest solvus:

      „Mida keegi tegema peab, seda ta ka teeb.”

      „Seda küll, kuid toimuvat tuleb näha avaramalt,” ütles Brežnev. „Kõik, mis toimub parteis ja meie maal, sõltub teist, Keskkomitee Presiidiumi liikmetest. Me näeme, et te kiidate Hruštšovile takka, plaksutate talle esimestena. Aga meil on raske Hruštšoviga koos töötada. Sellest ma tulingi sinuga avameelselt rääkima, Petro. Meie jutuajamisest ei tohi keegi teada.”

      Jõudis kätte lõunaaeg. Brežnev ei öelnud pitsikesest ära. Ta lõdvestus, luges luuletusi. Ütles Šelesti naisele vihjamisi mitu korda: „Petro ei mõista mind.” Šelesti poeg oli Aafrikas komandeeringus. Brežnev lubas Šelesti miniale, et too sõidab mehe juurde ja lisas:

      „Ja see ei lähe sulle mitte midagi maksma.”

      Lõuna venis pikale. Kui nad välja läksid, hakkas juba pimenema. Pärast joodud viina muutus jutt avameelsemaks.

      „Petro, sa pead meid aitama, meid toetama!” ütles Brežnev.

      Šelest ei tõtanud lõplikku vastust andma.

      „Ma ei saa aru, milles ja keda nimelt ma toetama pean? Seleta mulle ära.”

      „Hruštšov ei arvesta meiega, on jäme, annab meile hüüdnimesid