Brežnev. Leonid Mletšin

Švernik oli koguni Hruštšovist vanem. Poljanski oli, otse vastupidi, liiga noor. Kirilenkot polnud kunagi nii kõrgelt koteeritud, et ta oleks võinud pretendeerida kõige tähtsamatesse ametitesse.

      Keda siis oleks võinud esimeseks sekretäriks välja pakkuda?

      Podgornõid? Suslovit? Kossõginit?

      Nikolai Podgornõi oli tol hetkel Brežneviga võrdne, mõlemad olid ulatuslike volitustega Keskkomitee sekretärid, esimese sekretäri äraolekul juhatasid nad vaheldumisi Presiidiumi ja Sekretariaadi istungeid.

      Grišin ja Šelest kinnitasid hiljem, et kui otsustati, kellest saab Keskkomitee esimene sekretär, oli Brežnev välja pakkunud Podgornõi kandidatuuri, kuid too keeldus:

      „Ei, Ljonja, võta see töö enda peale.”

      Kui see episood tõepoolest ka aset leidis, siis oli sel rituaalne iseloom. Brežnev demonstreeris parteilase tagasihoidlikkust, mõistes, et Podgornõi taandab end ise. Podgornõil oli selja taga maa kõige suurema, Ukraina parteiorganisatsiooni juhtimine. Ta ihaldas ilmselgelt võimu ja lootis saada tähtsat ametit. Kuid tal oli kasinalt keskuses töötamise kogemusi, 1964. aastal peeti teda alles provintslaseks, Ukraina parteitöötajaks. Nii et ta jäi ilmselgelt alla Brežnevile, kes oli juba pikka aega töötanud tähtsatel ametikohtadel pealinnas.

      Erinevalt Podgornõist oli Suslov tuntud kogu maa parteiaparaadile. Temasse suhtuti juba siis lugupidamisega ja isegi mõneti pelglikult. Kuid ta oli sõjajärgsetest aastatest peale tegutsenud ideoloogia valdkonnas. Aga „ideolooge” esimesteks sekretärideks ei valitud. Oldi seisukohal, et esimesel isikul peab olema tööstuse või põllumajanduse juhtimise kogemusi.

      Niisugused kogemused olid muidugi Kossõginil. Kuid temal oli teine puudus – kogu oma elu jooksul oli ta parteitööl olnud kõigest mõne kuu, 1938. aastal, mil Oktjabrskaja vabriku noor direktor pandi juhtima Leningradi oblastikomitee tööstus- ja transpordiosakonda. Kuid samal 1938. aastal kinnitati Kossõgin Leningradi linna täitevkomitee esimeheks, järgmisel aastal toodi ta üle Moskvasse tekstiilitööstuse rahvakomissariks ja sellest ajast peale töötas ta valitsuses. Provintsis, vabariikides nähti teda harva.

      Oblastikomiteede esimesed sekretärid, kes moodustasid Keskkomitees enamuse, arvasid, et partei eesotsas peab olema samasugune elukutseline parteitöötaja, nagu on nemad. Kossõgin meeldis paljudele, kuid kõrgeim koht tema jaoks arvati olevat valitsusjuhi amet.

      Muidugi, kõik need vormilised kaalutlused oleks võidud unustada, kui kellelgi kandidaatidest oleks olnud Presiidiumi liikmete enamuse toetus. Kuid sellist ühtset gruppi Presiidiumis ei olnud.

      Olemasolevast koosseisust oli just Brežnev kõige tõenäolisem kandidaat Keskkomitee esimese sekretäri kohale. Tal oli selja taga rikkalik töökogemus: rindemees, mitme oblastikomitee esimene sekretär, esimene sekretär Moldovas ja Kasahstanis, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, Keskkomitee sekretär, kes tegeles kosmose ning raske- ja sõjatööstusega.

      Ka inimesena sobis ta liidri kohale teistest paremini. Nägus, naeratav, heatahtlik Brežnev oli kõige sümpaatsem – mitte alailma sünge Kossõgin, mitte kitsahuuleline Suslov oma inkvisiitorinäoga, mitte robustne Podgornõi. Brežnev oli imposantne, artistlik, oskas käituda, teadis, kuidas ühe või teise inimesega rääkida, oli alati suure seltskonna hing ja jättis väga soodsa mulje.

      Nii et 1964. aasta oktoobris hääletati Brežnevi poolt kerge südamega.

      Tema valimisse suhtuti riigis heakskiiduga. Saanud kätte ajalehe, vaatasid nõukogude inimesed rahulolevalt veel noort ja meeldivat nägu. Vähesed erandid välja arvatud, kujutas partei vana juhtkond endast küllaltki ebameeldivat seltskonda. Boriss Pasternak kirjutas tollal:

      И каждый день приносят тупо,

      Так что и вправду невтерпеж,

      Фотографические группы

      Сплошны… свиноподобны… рож.2

      Inimesed olid rahul, et Hruštšov, kes oli viimastel aastatel esile kutsunud vaid pilkeid, oli erru saadetud. Inimesed ihkasid rahu, korda, stabiilsust ja elu paremaks muutumist.

      Muuseas, haritlaste ringkondades (ja mitte ainult liberaalsetes) kahetseti Hruštšovi lahkumist, sest tema nimega olid seotud soodsad muutused ühiskonna elus.

      Väljapaistev partetöötajas, Gorbatšovi tulevane abi Georgi Smirnov on meenutanud, kuidas ta oli tulnud pleenumile järgnenud päeval ajakirja „Kommunist” toimetusse, kus ta tollal töötas.

      Kõik kutsuti peatoimetaja Vassili Stepanovi kabinetti ja too ütles, et Keskkomitee pleenum vabastas ametist Hruštšovi „tervisliku seisundi tõttu ja tema enda palvel”. Kõik vaikisid. Ainult üks inimene tervitas vaimustunult pleenumi otsust ja kritiseeris Hruštšovi otsust jagada partei tööstuslikuks ja põllumajanduslikuks.

      „Ei maksa kiirustada,” katkestas teda Stepanov. „Eriti teil. Kohalolijad mäletavad, kuidas te nõudsite oma artikli avaldamist, milles kiitsite põllumajandusliku partei organiseerimise kogemusi. Toimetuskolleegiumi teised liikmed olid vastu.”

      Vähene entusiasm suhtumises riigis toimunud muudatustesse läks „Kommunisti” toimetajale maksma tema töökoha…

      Iseasi on see, et hiljem, kui algas stagnatsioon ja Brežnev kutsus esile vaid ärritust, tekkis küsimus: miks on meil nii halvasti vedanud ja riigi etteotsa sattus nimelt niisugune inimene?

      Valikut põhimõtteliselt eriti polnud. Riigi peremeheks võis saada ainult keegi kõrgema juhtkonna ladvikust. Kõik nad olid inimesed, kes polnud jõudnud kõrgetele ametikohtadele mitte tänu oma väärtustele, vaid sellepärast, et olid meeltmööda juhtide eelmisele põlvkonnale.

      Pärast 1917. aastat toimus riigis omamoodi selektsioon ja selle tagajärjed ilmnesid kõige selgemalt kõrgemas võimuladvikus. See ei tähenda, et riigi juhtkond koosnes inimestest, kes oleksid olnud ebaväärikad. Nad jõudsid üles välja, sest teadsid, kuidas võistlejatest mööda saada. Kuid isegi need, kellele loodus oli kaasa andnud liidriomadused, kel oli teadmisi ja avar silmaring, olid sandistatud võitluses võimu eest, mis neil oli tulnud läbi teha…

      Oktoobripleenumile järgnenud päeval toimus rahvusvabariikide keskkomiteede esimeste sekretäride ning krai- ja oblastikomiteede esimeste sekretäride nõupidamine. Neile tehti ülesandeks kutsuda kohapeal kokku aktiivi koosolek ja rääkida Moskvas toimunud kaadrialaste muutuste põhjustest.

      19. oktoobril korraldas Brežnev Hruštšovi loodud traditsiooni kohaselt piduliku vastuvõtu kolmele kosmonaudile, kes olid sooritanud lennu kosmoselaeval „Voshod”.

      Teel kosmodroomilt Moskvasse soovitasid kosmonaudid laeva komandörile Vladimir Komarovile, kes pidi Brežnevile ette kandma:

      „Volodja, ette kandma peab nii: „Me oleme valmis täitma iga uue valitsuse iga ülesande.””

      Vormiliselt oli Nikita Hruštšov veel partei ja valitsuse juht, aga juba 14. oktoobril vahetati välja peamiste massiteabevahendite juhid, kes kuulusid mitteametlikku „Hruštšovi pressigruppi”.

      Riiklikus Televisiooni- ja Raadiokomitees esitles Keskkomitee ideoloogiasekretär Leonid Iljitšov kolleegiumi liikmetele uut ülemust Nikolai Mesjatsevi, kes Stalini ajal oli töötanud julgeolekus, oli töötanud kommunistlikus noorsooühingus ja oli viimased kaks aastat olnud Andropovi asetäitja Keskkomitee osakonnas, mille ülesandeks oli sidepidamine sotsialismimaade kommunistlike ja töölisparteidega.

      Kolm päeva, mille jooksul otsustati Hruštšovi saatust, viibis Nikolai Mesjatsev Riiklikus Televisiooni- ja Raadiokomitees, ei käinud koduski mitte.

      Enne Mesjatsevi oli NSV Liidu Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee esimeheks Mihhail Harlamov. 1950. aastate alguses töötas ta „Pravdas”, pärast Stalini surma oli Välisministeeriumi pressiosakonna juhataja. 1962. aasta detsembris pandi ta juhtima televisiooni ja raadiot. Nüüd määrati ta Poliitilise Kirjanduse Kirjastuse peatoimetaja asetäitjaks – väga

2

Ja iga päev tuuakse tüütult, see on tõega talumatu, fotosid inimgruppidest, kes kõik on põrsa tõugu. Tlk.