Brežnev. Leonid Mletšin

ja mina istun teie kohale.”

      „Ärge ärrituge,” jäi Dmitri Poljanski endale kindlaks, arg ta ei olnud, ”rahandusministeerium ja plaanikomitee on arvudega näidanud, et kolhooside toodang on odavam.”

      Hruštšov pöördus kõigi Presiidiumi liikmete poole:

      „Ma püstitasin selle küsimuse teravalt, seltsimehed. Ma ei pea Poljanskit täiesti objektiivseks. Meil oli väga terav jutuajamine pensionide küsimuses. Kas õigus oli teil või minul?”

      „Miks peab igaüks meist tegema ilmtingimata ideaalse ettepaneku?” ei andnud Poljanski alla. „Sellele kirjutasid peale Keskkomitee sekretäride alla viis Presiidiumi liiget. Miks te arvate, et selle ettepaneku tegi seltsimees Poljanski üksinda?”

      „Sest teie valmistasite seda ette.”

      „Teil on ainult selle ühe fakti alusel ilmaaegu niisugune arvamus tekkinud,” vastas Poljanski teravalt.

      „Mitte ainult ühe fakti alusel,” vastas Hruštšov ähvardavalt. „Võib-olla tuleb see minu vanusest, kuid ma ärritun, närveerin, reageerin. Nähtavasti reageerin ma oma surmatunnini välja. Ma ei saa endast võitu. Näib, et mis mul sellega asja. Ma olen seitsekümmend aastat vana, kurat teiega, tehke, mida tahate. Kuid ma olen kommunist. Kuni ma elan, kuni ma hingan, võitlen ma partei ürituse eest…”

      Veidi hiljem lisas Hruštšov:

      „Nähtavasti on mul aeg pensionile minna. Ei suuda oma iseloomu talitseda. Olen kole äge.”

      Siis tungis ta kallale oma teisele asetäitjale Aleksei Kossõginile:

      „Kossõginit siin ei ole. Kuid siin lõhnab Kossõgini järele. Niidid viivad Kossõginini. Tema vaated on vananenud…”

      Hruštšov saavutas selle, et partei XXII kongressil 1961. aasta oktoobris võeti vastu uus põhikiri, mis nõudis juhtivate parteiorganite pidevat uuendamist. Oli ette nähtud uuendada rajoonikomiteesid valimistel iga kord poole võrra, oblastikomiteesid kolmandiku võrra, NLKP Keskkomiteed neljandiku võrra. Just sellepärast vihkasidki ametnikud Hruštšovi ja toetasid Brežnevit, kes lubas neil istuda oma tugitoolis viisteist aastat järjest.

      Hruštšovi lähikondlased ei kiitnud heaks tema liberaalseid aktsioone, Stalini kritiseerimist, Solženitsõni ja Tvardovski soosimist, katseid leida ühist keelt Läänega, vähendada sõjaväge ja sõjatööstust.

      27. veebruaril 1964 kirjutas tuntud luuletaja, ajakirja „Novõi Mir” peatoimetaja Aleksandr Tvardovski oma päevikusse:

      „Mulle on selle kaadri seisukoht selge. Nad on järjekindlad ja vankumatud, hoolimata sellest, mis kõlas viimasel kongressil ja koguni Keskkomitee viimasel pleenumil, nad seisavad surmkindlalt endiste aegade kirjatähe ja vaimu eest.

      Nad on distsiplineeritud, nad ei kritiseeri kongresside otsuseid, Nikita Sergejevitši juhtnööre, nad vaikivad, kuid hinges imetlevad oma „mehisust”, usuvad, et „segadus”, „segane aeg”, „voluntarism” – see kõik möödub, aga see vaim ja kirjatäht jäävad alles. See on nende põhihuvi, see on nende enesesäilitamise instinkt ja kogu nende elu õigustus…

      Neist võib aru saada, nad ei kiirusta sellesse pimedasse auku, kuhu nad varem või hiljem paratamatult läkitatakse – parimal juhul unustuse auku. Ja kui palju neid on!

      Nad on ustavad kultusele – kõik muu näib neile heitlik, ebakindel, on tulvil äraarvamatuid tagajärgi, ähvardab neid privileegide kadumisega, ja see hirmutab neid kõige rohkem. Ja veel: nad aimavad vaistlikult, aga aastad on vaistu arendanud ja selle teravaks lihvinud, et seda nende usinust ei karistata mitte mingil juhul, sest kõrgemal pool ei piisa lõplikku otsustavust, et nende teenetest loobuda.”

      17. aprillil 1964, Hruštšovi seitsmekümnendal sünnipäeval, tulid kõik Keskkomitee Presiidiumi liikmed ja liikmekandidaadid teda tervitama villasse Lenini mägedel. Stalini ajal elasid Poliitbüroo liikmed Kremlis. Hruštšov tegi kõigile ettepaneku kolida uutesse villadesse Moskva ülikooli kõrghoone naabruses.

      Juubilar oli ergas, reibas ja heas tujus. Külalised jõid pitsi konjakit, vestlesid natuke aega ja kiirustasid lahkuma ettekäändel, et Hruštšovi ei tohi „väsitada”. Kõiki kiirustas tagant Brežnev, teda toetas Podgornõi, kuigi Hruštšov oleks ilmselt meelsasti edasi pidutsenud.

      Ettevalmistused Hruštšovi tagandamiseks olid juba alanud. Pjotr Šelest kirjutab, et mõned Presiidiumi liikmed pidasid end ülal üsna närviliselt ja koguni võdisev-arglikult: äkki Hruštšov aimab midagi?

      Kes mängis esimest viiulit?

      Ajaloolased püüavad juba pikka aega välja selgitada, kes oli selle vandenõu liikumapanev vedru, kuigi sõna „vandenõu” paljudele ei meeldi.

      On kaks versiooni. Ühe järgi mängisid esimest viiulit Brežnev ja Podgornõi. Teise järgi Šelepin ja tema sõber, KGB esimees Vladimir Semitšastnõi. Kui perestroika-aastatel tekkis võimalus avameelselt arutada meie minevikku, ei saanud ei Brežnev ega Podgornõi oma arvamust enam avaldada. Šelepin ja Semitšastnõi rääkisid oma intervjuudes, et võtmeroll kuulus Brežnevile, kuigi nende jutu järgi käitus ta ebajärjekindlalt ja koguni argpükslikult.

      Šelepini ja Semitšastnõi versioon näib mõnelegi ajaloolasele ebaveenev. Nad arvavad, et just äsjased komnoored, kes olid otsusekindlamad ja visamad, organiseerisidki Hruštšovi kukutamise, sest nad olid huvitatud sellest, et võimu kõrgemas ladvikus tekiksid vabad kohad. Nad pürgisid esimestele kohtadele…

      Tõelisi asjaolusid selle kohta, kuidas nimelt küpsesid Hruštšovi-vastased meeleolud, kuidas otsustasid tema kaasvõitlejad minna sellele jutuajamisele ja kuidas nad selle vandenõu organisatsiooniliselt kujundasid, me enam teada ei saa.

      Kuid see, mis teada, annab tunnistust sellest, et aktiivselt astusid Hruštšovi vastu välja kaks gruppi.

      Esimene: Presiidiumi liikmed Brežnev, Podgornõi, Poljanski, keda Hruštšov tihtilugu kõvasti läbi võttis. Nad olid väsinud pidevast pingest, mille all Hruštšov neid hoidis.

      Teine: kommunistliku noorsooühingu kasvandikud, kes koondusid Šelepini ja Semitšastnõi ümber. Ilma KGB esimehe Semitšastnõi osavõtuta oli väljaastumine Keskkomitee esimese sekretäri vastu põhimõtteliselt mõeldamatu. Šelepin oli eeskujuks tervele noorte parteitöötajate põlvkonnale, kes olid läbi teinud kommunistliku noorsooühingu kooli.

      Kuid kõrgema võimuladvikuga Šelepin ja Semitšastnõi läbi rääkida ei saanud: takistuseks olid nii nende noorus kui ka ametikoht. Semitšastnõi oli kõigest Keskkomitee liikmekandidaat. Vabariikide ja oblastite juhtidega rääkisid peamiselt Brežnev ja Podgornõi.

      Sõjaajaloolane kindralpolkovnik Dmitri Volkogonov, kes esimesena Brežnevi isiklikule arhiivile ligi pääses, pööras tähelepanu sellele, et alates 1964. aasta keskpaigast loobus Brežnev pidamast päevikut, mida ta oli teinud kakskümmend aastat. Ta pani endiselt kirja Hruštšovi juhtnöörid, kuid ei märkinud üles, kellega ta oli kohtunud ja millest oli räägitud.

      Brežnev sai aru, et ta osaleb tõelises vandenõus ega tahtnud sellest jälgi jätta. Alles pärast Hruštšovi errusaatmist hakkas ta uuesti lühidalt kirja panema seda, millega oli päeva jooksul tegelenud.

      Tolleaegne Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu esimees Viktor Grišin on meenutanud, et Brežnev palus teda toetada ettepanekut saata Hruštšov pensionile. Seejärel kutsus Grišini enda juurde Keskkomitee sekretär Pjotr Demitšev, kes ütles, et mitmed seltsimehed kavatsevad tõstatada küsimuse Hruštšovi vabastamisest tema ametikohtadelt. Grišin vastas, et Brežnev oli temaga juba rääkinud. Demitšev oli rahul:

      „Mul on hea meel, et me oleme ühel meelel.”

      Demitšev palus oma kabinetti tulla ka Nikolai Jegorõtševil, kes oli saanud tema asemel pealinna parteikomitee esimeseks sekretäriks. Demitšev viis Jegorõtševi akna alla – telefoniaparaatidest kaugemale – ja ütles:

      „Kas tead, Nikolai Grigorjevitš, Hruštšov käitub valesti.”

      Lisaks osalesid vandenõus need keskastme parteiametnikud,