Brežnev. Leonid Mletšin

ja nende eelseisva arutamise olulist tähtsust, pidada otstarbekaks kutsuda Moskvasse NLKP Keskkomitee liikmed, NLKP Keskkomitee liikmekandidaadid ning NLKP Keskrevisjonikomisjoni liikmed, et kanda pleenumile ette küsimuste NLKP Keskkomitee Presiidiumis arutamise tulemused.

      NLKP Keskkomitee pleenumi läbiviimise aeg otsustada sm. Hruštšovi juuresolekul.”

      Keskkomitee esimese sekretäri kirja, millesse tavaliselt suhtuti aukartusega, nimetati „segaseks”, kuigi Presiidiumi liikmetele oli kõik täiesti selge.

      Kolm kuud enne seda, 11. juulil, oli Hruštšov Keskkomitee pleenumil esitanud oma uue idee: põllumajanduse juhtimine põhjalikult ümber korraldada – luua iga tooteliigi jaoks omaette ametkond. Üks peavalitsus tegeleks teraviljaga, teine lihaga, kolmas karusnahkadega.

      Stalini kombel arvas ka Hruštšov, et majandusprobleemid on lahendatavad organisatsiooniliste ja kaadrialaste meetoditega: kui on ülesanne, siis loo ametkond, kes selle lahendab.

      Kuid Presiidiumi liikmeid ehmatas miski muu. Hruštšov oli juba likvideerinud maapiirkondade rajoonikomiteed, oli taandanud maakohtades töötava parteiaparaadi tootmisvalitsuste parteikomiteede teisejärgulisse rolli. Põllumajanduse juhtimise uues süsteemis ei jäänud parteiorganitele enam üldse kohta. Kuidas pidid sellele reageerima elukutselised parteisekretärid?

      Kutsunud Hruštšovi kirja tagasi, näitas Keskkomitee Presiidium kohalikule parteiaparaadile, et Hruštšov ei ole enam peremees.

      Seda, et Keskkomitee liikmed kutsutakse Moskvasse, Hruštšovile muidugi ei öeldud. Vastasel korral oleks ta kohe aru saanud, mis toimub. 1957. aasta suvel, kui teda oli püüdnud kohalt kangutada „vana kaardivägi” – Molotov, Malenkov ja Bulganin –, käskis ta Keskkomitee liikmed kokku kutsuda. Kui nood lennukil Moskvasse jõudsid, pühendasid Hruštšovile ustavad inimesed neid asja sisusse, tegid selgeks, milline on jõudude vahekord ja keda peab toetama. Hruštšov rääkis sageli ja nautides, kuidas ta oli tolle lahingu võitnud. Nüüd kasutasid tema kogemusi ära teised…

      Otsuses loetletud neli nime – Brežnev, Kossõgin, Suslov ja Podgornõi – annavad tunnistust sellest, kes nimelt sündmusi juhtisid. Brežnevi nimi oli esikohal, järelikult etendas peaosa tema.

      See otsus lõikas Presiidiumi liikmetel taganemistee ära. Nüüd ei saanud enam keegi neist Hruštšovi ees pattu kahetseda ja öelda, et esimese sekretäri puudumisel olid nad Presiidiumi istungil „lihtsalt juttu ajanud”. Nad pidid minema lõpuni.

      Palju aastaid hiljem oli mul võimalus küsitleda mõningaid inimesi, kes olid nendest sündmustest osa võtnud. Kõige tähtsam küsimus oli: miks nad astusid Hruštšovi vastu välja ja kas nad pole hiljem seda kahetsenud?

      Asjaosaliste sõnul ei kahetsenud seda keegi. Kuigi võimu tipus on teadupärast ruumi ainult ühele. Nende sündmuste peamised osalised, välja arvatud Brežnev, sattusid peagi ebasoosingusse ja jäid oma ametikohtadest ilma.

      Hruštšovi tagandamise põhjuseid seletasid nad erinevalt, kuid rõhusid peamiselt sellele, et Hruštšov oli muutunud riigile lihtsalt ohtlikuks. Oma isiklikke motiive nad ei nimetanud. Kuid mõistagi ei olnud ka need tähtsusetud.

      Nikita Hruštšov oli fantastiliselt energiline inimene. Ettearvamatu ja juhitamatu, uskumatu kavalpea, kuid seejuures elavaloomuline ja avameelne. Ta on küll meelde jäänud taltsutamatu räuskajana, kentsaka välimusega inimesena, kes jättis ilmselgelt anakronistliku mulje, kuid kodumaine ajalookirjandus on teda alahinnanud. Tema roll meie maa ajaloos on veel lahti mõtestamata, tema isiksus on jäänud avamata.

      Kõrge ametikoht ei muutnud teda ükskõikseks. Ta nägi, kui raske oli riigi olukord. Ta ütles ausalt:

      „Ma olin tööline, sotsialismi ei olnud, aga kartul oli. Nüüd on sotsialism üles ehitatud, aga kartulit ei ole.”

      Hruštšov käskis anda sööklates leiba tasuta. Ta tahtis riigi viletsusest välja tirida, kuid lootis seda teha mingite utoopiliste ideede abil, lahendada probleemid ühe hoobiga.

      Ta oli sõjajärgses nõukogude juhtkonnas vist ainuke, kelles oli säilinud kröömike nooruslikku idealismi ja usku paremasse tulevikku.

      Nüüd, mil Keskkomitee Presiidiumi seitsme luku taga hoitud protokollid (kõigi kümne Hruštšovi valitsemisaasta omad) on avaldatud ja võib lugeda, mida Nikita Hruštšov rääkis omade ringis, on selge: kommunismi ülesehitamise idee, mille üle juba siis nalja heideti, ei olnud tema jaoks küüniline abstraktsioon. Selle poolest erines ta oma seltsimeestest parteiaparaadis, kes juba ammu enam midagi ei uskunud.

      14. detsembril 1959 esines Hruštšov Keskkomitee Presiidiumis NLKP programmi projekti küsimuses. Ta seletas, kuidas nimelt ta kujutab ette liikumist kommunistliku ühiskonna poole:

      „See tähendab, et kõik lapsed võetakse internaati, kõik lapsed võetakse sünnist alates kuni haridustee lõpetamiseni riiklikule ülalpidamisele, kõiki vanureid – alates teatud east – varustatakse kõigega… Ma arvan, et kui me töötame kaks-kolm viisaastakut, siis saame üle minna sellele, et anname igale inimesele süüa nii palju, kui ta tahab. Meil saab olema leib, liha – veel kaks viisaastakut (maksimaalselt), ja olge lahked – sööge. Kuid ega inimene ei söö rohkem, kui ta suudab. Koguni kapitalistlikes maades on restorane, kus võid teatud rahasumma eest süüa seda, mida tahad. Miks siis ei saa nii teha meie sotsialistlikus ja kommunistlikus ühiskonnas?..”

      Minu vanemad (nende nooruspäevad langesid Hruštšovi aega) elasid tollal väga kasinalt, kuid jutustasid, et see idee ajas koguni neile hirmu nahka: tasuta sööklakotletid (ilmselt peaasjalikult leivast) olid nende meelest õudne perspektiiv…

      Puudulik haridus tõukas Hruštšovi sageli tegema arulagedaid ja mõttetuid uuendusi, mille üle heitis nalja kogu riik. Pealegi halvenes tema kümneaastase valitsusaja lõpuks majanduse olukord.

      Tugeva põua tõttu ikaldus 1963. aastal teraviljasaak. Paljudes linnades tuli minna üle kaardisüsteemile. Esmakordselt osteti leivavilja välismaalt – 9,4 miljonit tonni, ligikaudu kümme protsenti kogutud saagist. Kauplustest kadusid jahu, küpsised, präänikud, liha. Piima järel seisti järjekorras.

      Hruštšovi reputatsiooni õõnestas 1961. aasta rahareform ja hindade tõus. Ta minetas oma aupaiste kui „rahva kaitsja” bürokraatide ja ametnike eest. Ent hirmu tema ees ei tuntud.

      Teiselt poolt oskas ta häälestada enda vastu parteiaparaadi (lammutades harjumuspärase valitsemissüsteemi), sõjaväe (vähendades ohvitserikorpust), julgeolekuteenistuse (näidates tšekistide vastu üles täielikku lugupidamatust ja keeldudes andmast neile privileege).

      Kõrgemal ladvikul olid omad põhjused Hruštšovi mitte sallida. Ametnikud ihkasid rahu ja mugavat elu, kuid Hruštšov viis läbi katkematut kaadrirevolutsiooni. Ta pillutas Keskkomitee liikmeid ringi ja kihutas neid tagant nagu poisikesi. Pöördudes oma seltsimeeste poole Keskkomitee Presiidiumis, ei hoidnud ta end tagasi: „Lollpea, looder, laiskvorst, räpane kärbes, märg kana, rämps…”

      Vaat nii võttis Hruštšov näiteks 23. detsembril 1963 Presiidiumis läbi oma käealuseid.

      Hruštšov rääkis töötasust põllumajanduses ning tungis kallale oma asetäitjale valitsuses Dmitri Poljanskile:

      „Seltsimees Poljanski, ma ei ole teiega nõus. See mittenõustumine kujuneb teatud hoiakuks. Te olete võtnud endale julge ülesande kaitsta küsimust, mida te ei tunne. Selles avaldub muidugi teie südikus. Kuid see ei innusta ei mind ega teisi. Mul on väga raske neis küsimustes teie peale loota. Ta loobite vastutustundetuid lauseid.”

      „Te küsisite minult ja ma vastan: riigile on teravili ja kolhoosisaadused odavamad kui sovhoosi omad,” pareeris Poljanski.

      Ärritunud Hruštšov pöördus Šelepini poole, kes oli Partei- ja Riigikontrolli Komitee esimees:

      „Seltsimees Šelepin, võtke õiend ja torgake see Presiidiumi liikmele nina alla. Enne siiasõitmist, võtsin ma statistika keskvalitsusest õiendi.”

      Ning pöördus siis jälle Poljanski poole:

      „Te moonutate. Teil ei ole õigus.”

      „Ärge