Brežnev. Leonid Mletšin

Brežnevil.”

      Brežnev kandis lühidalt ette jutuajamistest maailma kommunistlikku liikumisse kuuluvate seltsimeestega, kes olid sõitnud kohale, et saada teada, mida Hruštšovi tagandamine tähendab.

      Podgornõi küsis vormitäiteks:

      „Seltsimehed, kas avame selle teadaande alusel läbirääkimised?”

      Vastus sisaldus juba küsimuse püstituses endas. Saal reageeris vastavalt:

      ”Ei.”

      „Sel juhul, seltsimehed, on ettepanek võtta vastu niisugune otsus, kui see on vastuvõetav,” ütles Podgornõi. „Arutame selle läbi.”

      Ta luges ette:

      „Kuulanud ära NLKP Keskkomitee esimese sekretäri seltsimees Brežnevi teadaande läbirääkimiste ja konsultatsioonide kohta mõnede vennasparteidega, otsustab NLKP Keskkomitee pleenum: kiita heaks NLKP Keskkomitee Presiidiumi tegevus läbirääkimistel vennasparteide delegatsioonidega.”

      „Õige,” vastas saal distsiplineeritult ja koguni aplodeeris.

      Podgornõi küsis:

      „Kas on mingeid täiendusi või parandusi?”

      Parandusi ei olnud.

      „Siis asume hääletama,” teatas Podgornõi. „Kes on selle otsuseprojekti poolt, mille ma ette lugesin, palun tõsta käsi. Palun alla lasta. Kes on vastu? Kes on erapooletu? Vastu võetud ühehäälselt.”

      Brežnev ja Podgornõi vahetasid kohad ja Brežnev ütles:

      „Ma tahaksin teha järgmise ettepaneku. Informatsioonilises teadaandes Keskkomitee pleenumi kohta me ei nimeta, et selles küsimuses esines Brežnev. Seda ei ole vaja. Seda esiteks. Kas te olete sellega nõus?”

      Pleenum ei vaielnud vastu.

      „Ja teiseks,” jätkas Brežnev. „Lähtudes küsimuste keerukusest ja tähtsusest ning eeskätt meie partei distsipliini ja korralduse põhimõtetest pöördume veel kord teie kõigi poole, nii enda poole kui ka teie poole, niisuguse üleskutsega. Seltsimehed, peame edaspidi kõige rangemalt kinni sellest, et see on teadmiseks ainult Keskkomitee liikmetele, Keskkomitee liikmekandidaatidele ja Keskrevisjonikomisjoni liikmetele. Me peame oma kohuseks öelda seda sellepärast, et kahjuks on olnud ebasoovitavaid fakte. Me pole jõudnud tähtsat küsimust, mida kõrvalistel isikutel pole vaja teada, veel läbigi arutada, kui järgmisel päeval Reutersi agentuur juba teatab, mis toimus. Mõnikord on see tekitanud meile suuri raskusi ja teinud asjale tõsist kahju. Seepärast tahaks olla veendunud, et me kõik suure partei liikmetena hoiame pühalikult partei saladusi, eriti kui Keskkomitee liikmed rõhutavad ühe või teise küsimuse mitteavaldamise tähtsust…”

      Vaikimisrežiim laienes ka Keskkomitee liikmetele. Formaalselt olid nad lastud ligi suurimatele saladustele. Keskkomitee liikmed said Poliitbüroo istungite protokollid. Kullerid tõid neile suured punased raamatud, vahel ühe, vahel kaks, mõnikord korraga kolm. Nende kohta anti allkiri eridokumenti.

      „Tegelikult ei olnud nendes protokollides midagi salajast,” jutustas mulle

      Nikolai Jegorõtšev, kes oli Moskva linnakomitee esimene sekretär ja Keskkomitee liige. „Neis fikseeriti näiteks otsus teha mingi avaldus, mis pärast avaldati, või nimetada keegi saadikuks või lubada sellel ja sellel vabariigil läbi viia nii- ja niisugune üritus… Kõige sagedamini oli kirjutatud nii: küsimus number see ja see – vaata „Eritoimik”. Kõiki küsimusi – kaitsealaseid, sõjatööstuskompleksi küsimusi, välispoliitika küsimusi – neid polnud Keskkomitee liikmetel tarvis teada.”

      Tagandamised ja kohalemääramised

      Pleenumil viidi Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaatidest liikmeteks üle need, kes olid mänginud võtmerolli Hruštšovi kukutamisel: Šelest ja Šelepin. Ametikõrgendust sai ka Keskkomitee sekretär Pjotr Demitšev, temast sai Presiidiumi liikmekandidaat. Mõned inimesed, näiteks KGB esimees Semitšastnõi, viidi Keskkomitee liikmekandidaadist üle liikmeks.

      Hüljati need, keda peeti Hruštšovile liiga lähedasteks.

      Keskkomitee põllumajandussekretäri kohalt koristati ära Vassili Poljakov. Ta oli õppinud Voroneži põllumajandustehnikumis ja töötanud kaks aastat masinatraktorijaama agronoomina. Siis saadeti ta õppima Leningradi ajakirjandusinstituuti ja sellest ajast peale töötas ta ajakirjanduses 1960. aastate alguses määrati ta ajalehe „Selskaja Žizn” peatoimetajaks.

      Hruštšovile meeldis teha ootamatuid otsuseid. 1962. aastal pani ta ajalehe peatoimetaja Poljakovi põllumajandusosakonna juhatajaks ja tegi temast Keskkomitee sekretäri. See määramine ei meeldinud kellelegi peale Hruštšovi. Poljakov saadeti tagasi ajakirjandusse – nädalalehe „Ekonomitšeskaja Gazeta” peatoimetaja asetäitjaks.

      Võib-olla ei hakanud see kohe silma, kuid kõik kohalemääramised tegi Brežnev, arvestades isiklikke suhteid uue juhiga. Ta kandis hoolt selle eest, et Kasahstani juhiks saaks tema sõber Kunajev.

      1964. aasta novembris tähistasid Kesk-Aasia vabariigid juubelit – vabariikide moodustamise neljakümnendat aastapäeva. Brežnev lendas Toshkenti juubeli tähistamisele. Ta kutsus enda juurde Kasahstani kompartei Keskkomitee esimese sekretäri Ismail Jussupovi, kes oli tulnud naabreid õnnitlema. Jussupov oli väga löödud sellest, et teda, nii suure vabariigi juhti, ei viidud NLKP Keskkomitee liikmekandidaadist üle liikmeks. Ta küsis, miks.

      Brežnev vastas:

      „Sa ei leidnud Kasahstani Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmetega ühist keelt.”

      Seletas, et NLKP Keskkomiteesse laekub palju kaebusi vabariigi esimese sekretäri peale, keegi teda ei toeta, niisugustes tingimustes on nii kõrgel kohal võimatu töötada. Jussupov sai kõigest õigesti aru ja kirjutas kohe lahkumisavalduse.

      „Sa ära solvu,” lohutas teda Brežnev, „ma tulen ise pleenumile ja teen nii, et sa lahkuksid väärikalt.”

      Räägitakse, et Jussupov oli käre. Sõitis ühe põllumajandusliku rajoonikomitee esimese sekretäri juurde ja küsis:

      „Mitu kombaini sul täna põldudel töötab?”

      „Ma pole veel koondit vaadanud,” vastas sekretär.

      „Teil ei ole olukorrast ülevaadet. Teid vabastatakse ametist,” otsustas Jussupov silmapilk.

      Muuseas, Jussupovi koristas Brežnev ära teisel põhjusel.

      Mõni päev hiljem kutsuti kõik Kasahstani kompartei Keskkomitee büroo liikmed ja vabariigi Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjad Moskvasse. Brežnev võttis nad vastu ja teatas, et Ismail Jussupov on esitanud lahkumisavalduse, ning küsis:

      „Keda me peaksime soovitama esimeseks sekretäriks?”

      Jussupov tegi ettepaneku suunata Kasahstani keegi Keskkomitee Presiidiumi liikmetest, et tõsta vabariigi juhtkonna autoriteeti. Kuid Brežnev lükkas Jussupovi idee tagasi:

      „Vabariigi parteiorganisatsiooni eesotsas peab olema keegi kohalikest seltsimeestest.”

      Siis kõlas Kunajevi nimi.

      Brežnev ütles kohe, et NLKP Keskkomitee ei vaidlusta seda ettepanekut.

      Jussupovist tehti oblasti täitevkomitee esimees Uralskis. Kuid ka sel madalal ametikohal ei lasknud Kunajev tal pikalt püsida, 1966. aastal viidi Jussupov üle Kasahstani viinamarjakasvatussovhooside vabariikliku trusti juhatajaks. Ja kui ta sai viiskümmend seitse aastat vanaks, saadeti ta pensionile…

      Ismail Jussupov elas Kunajevist kauem ja jutustas ajakirjanikele solvunult:

      „Kunajev aitas Brežnevil naistele läheneda. Brežnev aga oli tõeline liiderdaja…”

      Kunajev vabanes otsekohe Mihhail Solomentsevist: helistas Brežnevile ja ütles, et vabariigi Keskkomitee teine sekretär „on kaotanud üldsuse silmis autoriteedi ega saa rikutud maine tõttu edasi töötada”. Kurjad keeled rääkisid, nagu oleks Solomentsevil olnud romaan kellegi daamiga, tolle militsionäärist mees sattus neile peale ja puhkes suur skandaal.

      Brežnev