Brežnev. Leonid Mletšin

osakonna sektorijuhataja, ja käskis:

      „Ütle bulgaarlastele, et ma ei sõida Varnasse.”

      Bernov püüdis seletada, et bulgaarlased on Varnas ette valmistanud suure programmi, kuid Podgornõi ei hakanud teda kuulamagi. Delegatsiooni kuulus Keskkomitee tööstussekretär Mihhail Solomentsev. Bernov püüdis teda mõjutada, kuid Solomentsev ei tahtnud Podgornõi juurde minna.

      Residentsi, kuhu Nõukogude külalised olid paigutatud, helistas eriside kaudu Bulgaaria Kommunistliku Partei Poliitbüroo liige, Varna ringkonnakomitee esimene sekretär Todor Stantšev. Ta ütles Bernovile:

      „Öelge Podgornõile edasi, et Varnas on kogu teel lennujaamast kesklinna juba tänavatel ootamas kümned tuhanded inimesed plakatite, lippude ja lilledega, et tervitada auväärset Nõukogude külalist. Nii üleolevalt bulgaaria rahvasse suhtuda ei tohi.”

      Bernov läks Podgornõi juurde. Too vandus, kuid sai aru, et tuleb lennata.

      Lennukis seletas tema ihukaitsja Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe halba tuju. Selgus, et öösel oli Podgornõi kiilaspead nõelanud herilane. Ta oli oma tšekistid välja kutsunud ja nende peale karjunud:

      „Mis kuradi kaitse te olete, kui lasete herilasel Nõukogude riigipead nõelata!”

      Pärast kuuepäevast sõda Lähis-Idas sõitis 20. juunil 1967 Egiptusesse Nõukogude delegatsioon eesotsas Podgornõiga. Jugoslaavias tehti peatus. Külalised viidi jahtlaevaga Suur-Brioni saarel, kus Josip Broz Tito Nõukogude külalisega sõbralikult vestles.

      Nõukogude luuraja Vadim Kirpitšenko meenutas, et Kairos „kas siis tema jaoks uue teema – Nõukogude–Egiptuse suhted – või neljakümnekraadise palavuse tõttu võttis Podgornõi informatsiooni vastu vaevaliselt. Dokumente lugedes liigutas väsinult huuli, ärritus ja kaldus kõrvale – otsima teisi prille, sigarette või tikke – siis nõudis, et ihukaitsja tooks talle vett, kuid ise kuhugi ära ei läheks, oleks käe-jala juures. Ühesõnaga, kogu aeg miski segas teda või oli tal millestki puudu. Mingeid küsimusi Podgornõi tavaliselt ei esitanud ja millegi vastu huvi ei tundnud.”

      Kuid sisemaistes intriigides orienteerus Podgornõi suurepäraselt. Saabunud Kiievisse, jutustas ta Šelestile Moskva asjadest ja soovitas:

      „Peab rohkem orienteeruma Šelepinile ja Poljanskile, võib-olla ka Kirilenkole, aga ta on ebakindel, kahtlustav ja temas on pugejalikkust. Käituda tuleb väga kaalutletult ja ettevaatlikult. Ja ära Ljonjaga liiga avameelne ole.”

      Niipea kui Podgornõi oli Kiievist ära sõitnud, helistas Brežnev ja tundis huvi, kus on esimees? Kuulnud, et Podgornõi lendas Krimmi, hakkas kiivalt ja norivalt küsima, millega nimelt Podgornõi Kiievis tegeles, kellega kohtus ja kes talle helistas.

      Šelest andis üksikasjalikult aru, et Podgornõi käis jahil, puhkas ja magas end välja.

      „Aga helistas, niipalju kui mina tean, ainult teile minu kabinetist.”

      Brežnev rahunes veidi.

      6. jaanuaril 1966 saabus Brežnev Donetskisse, et parteiaktiivil esineda. Talle näis, et teda võeti jahedalt vastu ning küsis seepärast korduvalt:

      „Noh, kuidas ettekanne oli? Mis mulje see jättis?”

      Kui Brežnev oli ära sõitnud, helistas Podgornõi ja tundis huvi Brežnevi viibimise vastu Donetskis.

      „Iga kord, kui nad teineteise kohta uurisid, et kes mida teeb, kellega kohtub ja räägib,” kirjutas Šelest oma päevikus, „näis mulle, et nad ei saa teineteiseta elada, aga veel enam süvenes mõte, et nad umbusaldavad teineteist.”

      Muidugi sai Šelest aru, et nii see oligi. Jõuab kätte hetk, mil Brežnev saab lahti ka Podgornõist. Seni aga mõtles Brežnev välja intriigi, kuidas tuua Keskkomitee Presiidiumisse Vladimir Štšerbitski, vana sõber Ukrainast.

      Ukraina Ministrite Nõukogu esimees Ivan Kazanets kutsuti Moskvasse ja pakuti talle üleliidulise musta metallurgia ministri kohta. Kazanets keeldus. Siis anti talle mõista, et ta „võib kõik kaotada”. Kazanets nõustus, kolis pealinna ja oli sel ametikohal kakskümmend aastat.

      Šelestil tuli leida uus valitsusjuht ja sõita Moskvasse vabariigi teiste ministrite kandidatuure kooskõlastama Nagu ette nähtud, käis ta Keskkomitee sekretärid läbi ja ilmus siis Brežnevi juurde. Viimast huvitas ainult Ministrite Nõukogu esimehe kandidatuur.

      Šelest pakkus vabariigi valitsusjuhi kohale Aleksandr Ljaškod, kes oli Ukraina Keskkomitee sekretär, ja tema esimesteks asetäitjateks Nikolai Sobolit (tööstus) ja Nikifor Kaltšenkot (põllumajandus).

      Brežnev täheldas, et Ljaškod tuntakse riigis vähe. Šelest katsus vastu vaielda:

      „Ljaško ei ole esimest aastat Ukraina Keskkomitee sekretär, mitu aastat juhtis ta Donetski oblastikomiteed, ta on NLKP Keskkomitee liige ja NSV Liidu Ülemnõukogu saadik.”

      Brežnev ei olnud ikkagi nõus.

      „Aga kui määrata Kaltšenko?” pani Šelest ette.

      „Kaltšenko oli juba sellel kohal,” tuletas Brežnev talle meelde. „Öeldakse: teil ei ole kaadrit.”

      Nikifor Kaltšenko oli Ministrite Nõukogu esimees aastatel 1954–1961, seejärel viidi ta üle asetäitjaks. Võtnud läbi mitu kandidatuuri, tegi Šelest selgeks, et Brežnev sooviks Štšerbitski naasmist Ukraina Ministrite Nõukogu esimehe kohale. Nagu Kaltšenko, oli ka Štšerbitski juba sellel kohal töötanud, kuid see Brežnevit ei häirinud.

      Štšerbitski alustas parteilist karjääri Brežnevi kodukandis, Dneprodzeržinskis, siis viidi ta üle Dnepropetrovskisse, kus ta oblastikomitee esimese sekretäri ametikohal vahetas välja Andrei Kirilenko. Siis sõlmusidki sõprussidemed nende kolme, Brežnevi, Kirilenko ja Štšerbitski vahel.

      1963. aasta lõpus vihastas Hruštšov Štšerbitski peale ja tegi temast Dnepropetrovski tööstusliku oblastikomitee esimese sekretäri. 4. detsembril tegi Hruštšov Presiidiumi istungil korralduse:

      „Vabastada Štšerbitski Presiidiumi liikmekandidaadi kohustest ja tuua tema asemel sisse Šelest.”

      Šelest ja Štšerbitski ei sallinud teineteist silmaotsaski.

      „Tema vabastamine oli õige,” kirjutas Šelest, „ta oli parteilises mõttes kasvatamatu inimene, madala kultuuritasemega, tööalases läbikäimises seltsimeestega jäme ja jultunud, suur viriseja. Ljaškoga võrreldes oli Štšerbitski vähetuntud, parteiaktiivis tal autoriteeti ei olnud ja rahva seas oli ta ebapopulaarne. Ja loogikat polnud mingisugust: kui Kaltšenkot ei olnud ratsionaalne Ministrite Nõukogu esimehe kohale tagasi tuua, siis miks võis seda teha Štšerbitskiga?”

      Ka Nikolai Podgornõi oli Štšerbitski tagasitoomise vastu. Aga Aleksandr Šelepin ütles, et Štšerbitski vastu üles näidatud ebaõiglus tuleb heaks teha. „Ukrainlaste” ja „kommunistlike noorte” vastasseis andis Brežnevile avara mängumaa. Ta kihutas oma kaasvõitlejaid osavalt üksteise vastu üles ja nõrgendas sedamoodi nende positsioone.

      Brežnev avaldas Pjotr Šelestile survet, nõudis Štšerbitski kohalemääramist. Šelest püüdis viidata Ukraina kompartei Keskkomitee Presiidiumi liikmetele: neile ei ole Štšerbitski tagasitoomine vastuvõetav. Kuid Brežnevile olid need mängud tuttavad:

      „Kui sina nõus oled, siis saame Presiidiumi liikmetega üheskoos kokku leppida.”

      Šelest ei pidanud survele vastu. Brežnev võttis kohe Podgornõiga ühendust:

      „Pjotr Jefimovitš on Štšerbitskiga nõus.”

      Podgornõil ei jäänud midagi muud üle, kui vastuseisust loobuda. Hiljem ütles ta Šelestile:

      „Pjotr, sulle räägiti auk pähe, kuid sind ootavad ees suured ebameeldivused. Süüdista selles iseennast.”

      6. detsembril 1965 valiti Štšerbitski Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaadiks. Brežnev tugevdas nii oma protežee positsiooni kui ka sai endale ustava pooldaja partei kõrgemas juhtkonnas.

      29. septembril 1965 võeti Keskkomitee pleenumil kohalt maha