Brežnev. Leonid Mletšin

saadeti esimeseks sekretäriks Rostovi oblastisse. Kaks aastat hiljem, 1966. aasta detsembris, tegi Brežnev Solomentsevist varakult surnud Aleksandr Rudakovi asemel Keskkomitee sekretäri ja rasketööstuse osakonna juhataja. Hruštšovi soosik Aleksandr Rudakov juhtis Keskkomitee aparaadis rasketööstust kaksteist aastat.

      Esialgu jäi Keskkomitee Presiidiumi koosseisu Leonid Jefremov, kuid ta lahkus Moskvast.

      Jefremov oli lõpetanud Voroneži põllumajanduse mehhaniseerimise tehnikumi, oli töötanud kõik sõja-aastad Vorošilovi-nimelises Voroneži lennukitehases nr. 18, kus toodeti ründelennukeid Il-2. Siis viidi ta üle parteitööle. Juba Stalini ajal määrati Jefremov Kurski oblastikomitee esimeseks sekretäriks.

      Hruštšov, kes oli Kurski oblastis kasvanud, ei unustanud oma küla inimesi, tundis suurt huvi Kurskimaa elanike elu vastu ja aitas koduküla Kalinovkat, millega vähegi sai. Mõistagi pidi Hruštšov märkama Kurski oblastikomitee esimese sekretäri hoolitsust tema koduküla eest. Hruštšov tõi Jefremovi Moskvasse ja määras enda esimeseks asetäitjaks Keskkomitee Vene NFSV Büroos ja ühtlasi Keskkomitee Venemaa põllumajanduse juhtimise büroo esimeheks.

      Jefremovil kui Hruštšovi erilisel soosikul läks 1964. aasta sügisel raskeks. Teda, Hruštšovi ustavat poolehoidjat, plaanitavast vandenõust muidugi ei informeeritud. Hruštšovi mahavõtmise eel viibis Jefremov nädal aega Tuva ANSV-s – andis kätte Lenini ordeni Venemaa koosseisu lülitamise juubeli puhul – ega kahtlustanud midagi.

      Kui Keskkomitee Presiidiumi istungil Hruštšovi maha võeti, sai oma osa ka Jefremov kui tema ustav pooldaja.

      Dmitri Poljanski, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, kes vastutas põllumajanduse eest, tuletas meelde, kuidas kõik Hruštšovi koduküla Kalinovka võlgnevused seadusevastaselt kustutati, ja ütles, et selles oli süüdi tolleaegne Kurski oblastikomitee esimene sekretär Jefremov. Pärast pleenumit läks Jefremov Brežnevi juurde Poljanski peale kaebama. Brežnev oli häälestatud rahumeelselt:

      „Poleemikatuhinas, pingelises olukorras juhtub nii mõndagi. Arutada pole siin midagi. Ja sinuga tegelemiseks ei ole praegu mingit vajadust. Ma istun telefoni otsas: on vaja helistada sotsialismimaadesse, seletada, millega seoses Hruštšovi tagandamise otsus vastu võeti. On vaja, et kõik saaksid aru. See on kõige tähtsam. Ka kodumaal sõidavad kõik Presiidiumi liikmed parteiorganisatsioonidesse laiali, et inimestele kõik selgeks teha.”

      Jefremov oli vihane:

      „Ma tahan kirjutada avalduse Keskkomitee Presiidiumile palvega arutada seda küsimust, mis käib minu kui kommunisti au pihta.”

      Brežnev soovitas tal maha rahuneda:

      „Milleks? Selleks pole õige aeg. Käi Poljanski juures ära, räägi temaga, selgita välja, mida ta silmas pidas. Minul on neil päevil palju tegemist.”

      Mõni nädal pärast pleenumit, umbes kell üheksa õhtul, helistas Jefremovile Brežnev ja palus, et too ei sõidaks koju, vaid tuleks tunni aja pärast tema juurde. Jefremov tuli kell kümme õhtul esimese sekretäri juurde.

      „Olukord on niisugune, et sa pead töökohta vahetama, minema Keskkomiteest üle teise lõiku,” rabas Brežnev teda.

      „Miks te teete mulle ettepaneku lahkuda töölt Keskkomitees?” küsis Jefremov solvunult.

      „Sinu kohta räägitakse igasuguseid jutte,” seletas Brežnev uduselt. „Sa olid Hruštšovi asetäitja Keskkomitee Vene NFSV Büroos… Me saame muidugi aru, et sa ei oodanud sellist otsust Hruštšovi kohta. Me ei süüdista sind milleski. Me ise ka ei arvanud, et nii läheb! Kuid paljud vabariikide kommunistlike parteide keskkomiteede, oblastikomiteede ja kraikomiteede sekretärid ütlevad, et sa ei peaks jääma Keskkomitee aparaati. Pealegi kaob Keskkomitee Vene NFSV Büroo ära, me likvideerime selle. Saa must õigesti aru, sul on vaja ümbrust vahetada. Parteitööle me su jätame.”

      Jefremov palus saata end Gorkisse, kus ta oli oma karjääri alustanud. Brežnev ütles:

      „Ei, Gorkisse me sind ei saada. Stavropoli kraikomitee esimese sekretäri koht on vaba. Lähed sinna. See on hea krai, töö on huvitav. On, kus end näidata. Võta teadmiseks, et otsus on lõplik.”

      Jefremov ütles solvunult:

      „Võib-olla peaksin ma minema pensionile, oblastitöötaja etapp on mul ju juba läbi tehtud?”

      Brežnev keeldus otsekohe:

      „Pensionile on sul veel vara minna. Sa oled alles noor, sõidad kraisse. Puhkad mõne päeva ja siis peamegi seal kraikomitee pleenumi ära.”

      Jefremovit Stavropoli esitlema sõitis Aleksandr Šelepin, mõjukas parteitegelane. Jefremov valiti põllumajandusliku kraikomitee esimeseks sekretäriks ja ühtlasi parteikomiteede ühendamise orgbüroo esimeheks.

      Vormiliselt jäi Jefremov Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaadiks, kuid Presiidiumi istungitele Moskvasse teda ei kutsutud ja mingeid dokumente, mida tutvustati partei kõrgema juhtkonna liikmetele, talle ei saadetud.

      Vakants Stavropoli krais oli tekkinud seetõttu, et krai endine peremees Fjodor Kulakov toodi üle Moskvasse. 1964. aasta novembris tegi Brežnev temast põllumajandusosakonna juhataja. Brežnev kiirustas selle kohalemääramisega, sest ta alustas riigi juhtimist katsega korraldada ümber põllumajandus ja tal oli vaja usaldusväärseid abilisi.

      Kulakov oli sündinud 1918. aastal talupoja perekonnas Kurski oblasti Fitiži külas. Oli õppinud Rõlski põllumajandustehnikumis. Töötanud Tambovi oblastis sovhoosiosakonna juhataja abina ja seejärel agronoomina.

      Rindele ta ei sattunud, sest teda vajati tagalas. 1941. aastal kinnitati ta kommunistliku noorsooühingu rajoonikomitee esimeseks sekretäriks, seejärel rajooni maaosakonna juhatajaks. Siis juhatas ta osakonda Penza oblastikomitees. Seal tutvus Kulakov inimesega, kes etendas tema elus tähtsat osa – Konstantin Tšernenkoga. Viimane oli aastail 1945–1948 partei Penza oblastikomitee sekretär. Tšernenko arvamus Kulakovist oli Brežnevile oluline.

      1965. aasta septembris tegi Brežnev Fjodor Kulakovist veel ka Keskkomitee sekretäri, edaspidi aga ka Poliitbüroo liikme. Peasekretär näitas üles oma poolehoidu Kulakovile, kutsus teda sageli Zavidovosse jahile.

      Kulakov kuulus sellesse partei ja riigi kõrgema juhtkonna kitsasse ringi, kes pidupäevade puhul Brežnevi juures suvilas käis. Kutsutuid ei olnud palju: Ustinov, Gromõko, Andropov, Tšernenko, vanad Dnepropetrovski sõbrad Nikolai Tihhonov ja Andrei Kirilenko.

      Kulakov ja Kirilenko – viimane oli tööstuse eest vastutav Keskkomitee sekretär – sattusid sageli konflikti rahajagamise pärast põllumajanduse ja tööstuse vahel. Kirilenko meelest sai põllumajandus liiga palju kapitaalmahutusi – niikuinii läheb seal kõik kaduma, tagasi ei saa midagi.

      Kulakov sundis Vene NFSV Ministrite Nõukogu looma Põllumajandusministeeriumi kõrvale ka vabariikliku Sovhooside Ministeeriumi. Loodigi, läks paar aastat mööda, midagi ei muutunud. Kui Brežnev ja Suslov läksid suvel puhkusele, helistas Kirilenko Solomentsevile:

      „Minu juures käivad kraikomiteede ja oblastikomiteede sekretärid. Kõik kritiseerivad meid, et me lõime Venemaa Sovhooside Ministeeriumi ja paluvad selle kaotada. Nende arvamust peaks kuulda võtma.”

      Kuivõrd aparaadis oli Kirilenkol suurem kaal, saavutas ta Kulakovi poolt vastu võetud otsuse tühistamise.

      Brežnev valis ka põllumajandusministri ise. Ta jäi peatuma Vladimir Matskevitšil, kellega oli tutvunud pärast sõda. Omal ajal olid Dnepropetrovski oblastikomitee esimesel sekretäril Ukraina põllumajandusministri Matskevitšiga kujunenud head isiklikud suhted. Nad tegid koostööd ka hiljem, kui Brežnev töötas Kasahstanis.

      Ka Hruštšov hindas esialgu Matskevitšit, tõi ta 1953. aastal Moskvasse. Tegi ta põllumajandusministriks ja määras 1956. aastal valitsusjuhi asetäitjaks, siis aga muutis järsult oma arvamust temast ja saatis ta lõpuks Tselinogradi oblasti täitevkomitee esimeheks. Ministriks tegi Hruštšov Ivan Volovtšenko, seemnekasvatuse agronoomi, kes töötas Lipetski oblasti Petrovski sovhoosi direktorina.

      Saanud esimeseks sekretäriks, helistas Brežnev ise Matskevitšile