Brežnev. Leonid Mletšin

et Ukrainas võideldakse kodanliku natsionalismi vastu nõrgalt, et vabariigi juhtkond pretendeerib erilisele kohale, ilmutab kolkapatriotismi, rikub riiklikku ja planeerimisdistsipliini.

      Šelestile pandi süüks ka seda, et kaupluste sildid ja tänavanimed on ukrainakeelsed. Kuidas siis nii: Sevastoopol on vene kuulsuse linn, aga sildid on ukraina keeles? Sel teemal võtsid sõna Suslov ja Kossõgin.

      Šelest, kes ei olnud niisugust reaktsiooni oodanud, kinnitas, et ta näeb nüüd oma kirja ekslikkust ja on valmis seda tagasi võtma. Kuid tema seltsimehed Keskkomitee Presiidiumis ei andnud talle võimalust peapesu vältida.

      „Seltsimees Šelest, teie kohuseks on Kiievisse jõudes teatada kõigest Ukraina kompartei Keskkomitee Presiidiumi liikmetele,” ütles Mikojan, „arendada tõelist enesekriitikat seoses selle poliitilise veaga, mis tuleneb teie ettepanekust, ja teha vastavad järeldused.”

      Ideoloogia, teaduse ja kultuuri küsimuste sekretär Demitšev viis jutu sellele, et Ukrainas ja Ukraina Keskkomitees endas õilmitseb üldse natsionalism ja Keskkomitee aparaati Kiievis ei ole venelasi peaaegu jäänudki.

      Veel käredamalt esines Šelepin, kes teatas, et Šelesti poliitilise vea eest ei kanna vastutust mitte ainult tema, vaid ka Podgornõi, kes kasutab ära oma teise mehe positsiooni parteis ega luba kellelgi Ukraina asjadesse sekkuda. „Ukraina kureerimine” oli ohtlik vormel. „Leningradi kureerimise” pärast lasti Stalini ajal maha Poliitbüroo liige Nikolai Voznessenski, Keskkomitee sekretär Aleksei Kuznetsov ja Venemaa Ministrite Nõukogu esimees Mihhail Rodionov.

      „Asi on läinud nii kaugele, et kui Musta mere laevastikule, Vene kuulsuse laevastikule Sevastoopolis autasu üle anti, olid kõik esinemised ukraina keeles,” oli Šelepin nördinud. „Krimmis on venelasi rohkem, kuid saateid raadios ja televisioonis tehakse ukraina keeles. Üldse juurutatakse ukraina keelt, mis teeb kahju vene keelele. Nii et natsionalistlik liin ei ilmne mitte ainult väliskaubanduse küsimuses, vaid ka poliitikas, ideoloogias.”

      Šelepin nõudis, et viidaks läbi Ukraina kompartei Keskkomitee pleenum ja selgitataks tõeliselt välja, mis vabariigis toimub.

      Pjotr Šelest lükkas kõik süüdistused tagasi. Ta vastas Šelepinile tigedalt:

      „Mis puutub organisatsioonilistesse järeldustesse, siis te ei saa aru sellest, mis Ukrainas tehakse. Kui tahate pleenumi kokku kutsuda, siis kutsuge ja kuulake, mida teile seal öeldakse!”

      Sama järsult vastas süüdistustele ka Podgornõi.

      Anastass Mikojan nägi Ukraina juhtkonna ründamises suurriikliku šovinismi ilmingut. Kuid selle kokkupõrke taga oli pigem katse nõrgendada mõjuka Ukraina grupi positsioone, millele Brežnev esialgu oli toetunud.

      Podgornõi tunnistas, et oli teinud vea:

      „Ma ei oleks pidanud seda kirja laiali saatma, vaid seda enne Presiidiumis arutama.”

      Brežnev pani loole pidurid peale. Ta ütles lepitavalt, et kahtleb, kas on vaja pleenumit korraldada. Arvatavasti piisab sellest, kui Presiidiumi liikmed vahetavad mõtteid ja seltsimees Šelest võtab kõik märkused arvesse.

      Brežnevit tegi ühelt poolt rahutuks Šelepini rünnaku ägedus ja teiselt poolt oli ta rahul Podgornõi positsiooni nõrgenemisega. See andis talle tegevusvabaduse. Ta ei tahtnud näha Podgornõid enda kõrval täieõigusliku teise sekretäri rollis ja leidis talle Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe koha.

      12. novembril 1965 rääkisid Brežnev ja Šelepin telefonitsi. Arutati jooksvaid küsimusi. Brežnev viis jutu Mikojanile:

      „Ta on juba vana – seitsmekümne aastane. Kirjutab memuaare. Peab vist hakkama mõtlema tema väljavahetamisele, Ülemnõukogu töö elavdamisele.”

      25. novembril 1965 sai Anastass Mikojan seitsekümmend aastat vanaks, sünnipäeva tähistati riiklikus suvilas. Koos oli umbes kolmkümmend inimest. Tamadaa osa täitis valitsusjuht Kossõgin. Brežnevit ei olnud. Kõik panid seda tähele.

      Aga Mikojani kuuekümnendat sünnipäeva, oli (tema minia Nami Mikojani sõnul) suurejooneliselt tähistatud endises Gorki suvilas Gorki-10-s.

      Siis oli Mikojan veel olnud võimu tipus. Koos oli palju külalisi. Brežnev ei lahkunud juubilari kõrvalt. Kui kõlas kaukaasia lesginka, läks Brežnev tantsima. Temaga ühines Mikojani teine minia Alla, Stalini ajal maha lastud Keskkomitee sekretäri Aleksei Kuznetsovi tütar.

      Siis oli Brežnev püüdnud kõigest väest Mikojanile silma jääda. Ta tahtis teha heameelt juubilarile, Keskkomitee Presiidiumi mõjukale liikmele. Kui nüüd ei Brežnev ega talle lähedased inimesed sünnipäevale ei tulnud, siis oli selge, et Mikojan oli põlu alla sattunud. Koosolijad jõid ja sõid, kuid kartsid juubilari auks tooste öelda. Äkki peetakse head sõna Mikojani aadressil väljakutseks uuele juhtkonnale?

      Mikojan esitas sõnakuulelikult avalduse pensionile mineku kohta. Tema koha pakkus Brežnev Podgornõile.

      Anastass Mikojani ja Leonid Brežnevi viimane vestlus leidis aset XXIII kongressi ajal. Nad istusid toas, kus Presiidiumi liikmed vaheaegadel teed jõid, mõnikord ka lõunastasid ja kõiki võtmeprobleeme arutasid. Brežnev läks sinna Mikojaniga kahekesi ja ütles pärast, et leppis Mikojaniga kokku: kõrgematesse parteiorganitesse teda enam ei valita.

      Brežnev ei armastanud Mikojani. Kui ajakiri „Ogonjok” avaldas Anastass Mikojani kaheksakümnenda sünnipäeva puhul tema portree, tegi Brežnev Keskkomitee propagandaosakonna juhtidele noomituse.

      Podgornõi võttis meelsasti uue ametikoha vastu. Talle meeldis, kui teda nimetati presidendiks ja läbirääkimistel välismaalastega esines ta Nõukogude delegatsiooni juhi rollis. Ametlikel vastuvõttudel oli tema peremees, välismaa presidendid pöördusid tema poole toostide ja tervitustega.

      See tegi Brežnevi tigedaks, ta tahtis ise presidentidega asju ajada. Kuid ta oli teatud ajani sunnitud oma tundeid varjama. Põhimõtteliselt oli temal ja Podgornõil palju ühist: kerglane suhtumine ellu, soovimatus vaeva näha, kirg jahipidamise ja doomino vastu.

      Štšerbitski tagasitulek

      Uuel töökohal Podgornõi end ülearu ei pingutanud. Talle meeldis Ukrainas käia. Kiievi lähedal jahimajandis korraldati talle jahipidamisi. Seejärel süüdati lõke ja Podgornõist sai peoperemees.

      Leonid Zamjatin, kes oli TASS-i peadirektor, jutustas, kuidas ta oli tähtsate dokumentidega Podgornõi juurde sõitnud. Valvesekretär oli palunud oodata:

      „Nikolai Viktorovitš on väga hõivatud. Oodake.”

      Möödus pool tundi, tund, poolteist tundi. Zamjatin ei olnud harjunud, et teda lastakse nii kaua vastuvõtutoas oodata, ta ei pidanud vastu ja küsis ihukaitsjalt, millega Ülemnõukogu Presiidiumi esimees nii väga hõivatud on.

      Too tasandas häält ja tunnistas:

      „Taob doominot.”

      Ükskord oli Podgornõi koos Mazuroviga ÜRO Peaassamblee istungjärgul. Nagu endine välisministri esimene asetäitja Georgi Kornienko meenutas, oli Podgornõi Nõukogude valitsuse esinduses New Yorgis korraldatud lõunasöögil kaastundlikult öelnud:

      „Teil, diplomaatidel, on raske töö. Minust ei oleks eluilmaski diplomaati saanud.”

      „Oleks saanud, kui partei oleks käskinud,” vaidles Mazurov vastu.

      Podgornõi lõi käega:

      „Ei, ei oleks saanud, mul ei ole selleks tööks vajalikke omadusi.”

      „Näe, Jepišev oli sul oblastikomitee sekretär, aga sõitis saadikuks Jugoslaaviasse,” ütles Mazurov.

      „Äh, kus nüüd ütles, Jepišev on ju kultuurne inimene,” vastas Podgornõi.

      Ülemnõukogu Presiidiumi esimees juhatas delegatsiooni, mis saabus Bulgaariasse järjekordsele juubelile. Taktitunde ja armastusväärsusega polnud Podgornõi kunagi silma paistnud ja valmistas bulgaarlastele alatasa ebameeldivaid üllatusi.

      Sofiast pidid delegaadid lendama Varnasse. Hommikul koguneti sööma – Podgornõi sõi omaette. Ta ilmus välja pahasena,