Brežnev. Leonid Mletšin

suurendamisest kolhoosi- ja sovhoositootmise juhtimisel”.

      24. märtsil 1965 avati Keskkomitee pleenum „Põllumajanduse edasiarendamise pakilistest abinõudest”.

      Ettekandega esines Brežnev. Ta esitas arvud, mis andsid tunnistust tema eelkäijate täielikust ebaõnnestumisest: 1913. aastal tuli Venemaa impeeriumis ühe inimese kohta 540 kilogrammi teravilja, pool sajandit hiljem – 573 kilogrammi. Teisiti öeldes polnud Venemaa põllumajanduslik tootmine poole sajandi jooksul peaaegu üldse kasvanud, kuigi teadus oli teinud suuri edusamme ja arenenud maad ei teadnud, mida põllumajandussaaduste ülejääkidega peale hakata.

      „Me seisame fakti ees,” ütles Brežnev, „et meie põllumajandusliku tootmise edendamise plaanid jäid täitmata. Kui 1959. aastani toimus põllumajanduses märgatav tõus, siis sellele järgnenud perioodil on põllumajandus tegelikult hakanud paigal tammuma…”

      Ta kritiseeris teravalt Hruštšovi maaelu juhtimise meetodeid, rääkis vajadusest anda majanditele iseseisvus, mitte neid kamandada.

      Brežnev lubas eraldada põllumajandusele täiendavaid summasid riigieelarvest, kehtestada kindel viljavarumisplaan, tõsta põhiliste kultuuride kokkuostuhinda. Nisu ja rukki üleplaanilise kokkuostu eest kehtestati 50 % lisatasu. See leevendas mõnevõrra küla viletsat olukorda. Kolhooside ja sovhooside võlgnevused kanti maha, lõpetati kolhoosnike tagakiusamine aiamaa pärast – tol ajal oli see suur asi. Peagi hakati kolhoosnikele esimest korda ajaloos pensioni maksma.

      Märtsipleenum kuulutas, et probleemide lahendamise võtmeks on melioratsioon, kemiseerimine ja mehhaniseerimine. Võttis vastu põllumajandustehnika tootmise hiigelprogrammi, kuid kuni Brežnevi valitsusaja lõpuni oli riigis ikkagi puudus traktoritest ja kombainidest. Kuigi neid toodeti rohkem, kui seda tegid ameeriklased. Tehnika läks rikki ega leidnud tagavaraosade puudumise tõttu piisavat kasutust.

      Polnud õiget arusaamist sellest, mida on vaja teha agraarsektori kaasajastamiseks. Partei kõrgema juhtkonna liikmed kuulutasid:

      „Külale on vaja anda tehnikat ja raha, ning me ujutame riigi toiduainetega üle.”

      Iga aastaga oli põllumajandusel vaja ikka rohkem raha. Riikliku Plaanikomitee esimees Nikolai Baibakov oli üks väheseid, kes arvas, et raha panustamine põllumajandusse ei ole efektiivne – see annab ainuüksi kahjumit. Parem oleks suurendada naftatootmist. Selle eest saadud rahaga võib osta mida tahes, sealhulgas ka teravilja.

      Märtsipleenumil viidi Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaadist üle liikmeks Valgevenemaa juht Kirill Mazurov, ta määrati üheks kahest Kossõgini esimesest asetäitjast.

      Mazurov oli õppinud auto- ja autoteede tehnikumis, pärast sõda oli ta Valgevenemaa kommunistliku noorsooühingu juht ja lõpetas samal ajal ÜK(b)P Keskkomitee juures asuva Kõrgema Parteikooli kaugõppeosakonna. Üle kahe aastakümne tegi ta kommunistliku noorsooühingu ja parteitööd Valgevenemaal. Ta ei olnud Kossõginiga kuidagi seotud ja see sobis Brežnevile igati.

      1965. aasta märtsis tegi Brežnev Dmitri Ustinovi Keskkomitee sekretäriks ja Presiidiumi liikmekandidaadiks. Nad said lähedasteks ajal, mil Brežnev tegeles sõjatööstuse ja kosmosega. Nüüd tõi ta Ustinovi sisuliselt oma endisele töökohale ja võis arvestada tema toetusega.

      Kui Ustinov asus tööle Keskkomitee hoonesse Vanal väljakul, tuli Brežnev vaatama, kuidas too oli end oma uues kabinetis sisse seadnud. See oli sündmus: kellegi teise kabinetis parteijuht ei käinud.

      Kohaliku tähtsusega lahingud Keskkomitee Presiidiumis

      Brežnev kiirustas kindlustama oma positsioone Keskkomitee Presiidiumis, tal oli vaja inimesi, kellele ta võis toetuda.

      Teda häiris Nikolai Podgornõi käitumine, too oli väga enesekindel, otsekui oleksid tema ja Brežnev ikka veel võrdsed. Podgornõi oli visa, jõhker ja piiratud inimene, Brežnevisse suhtus ta üleolevalt.

      Nikolai Podgornõi oli sündinud Poltaava kubermangu Karlovka asunduses, tööelu alustas ta lukksepaõpilasena mehhaanikatöökojas. 1921. aastal valiti ta kommunistliku noorsooühingu rajoonikomitee sekretäriks. Kaks aastat hiljem astus ta Kiievis polütehnilise instituudi juures asuvasse töölisfakulteeti. 1926. aastal võeti ta vastu Kiievi toiduainetööstuse tehnoloogia instituuti. Saanud diplomi, töötas ta suhkrutööstuse trusti tehastes insenerina.

      1939. aastal kinnitati Podgornõi Ukraina toiduainetööstuse rahvakomissari asetäitjaks. Järgmisel aastal toodi ta üle samale ametikohale üleliidulisse rahvakomissariaati Moskvas. Sellel töökohal ei püsinud ta kaua. 1942. aastal saatis Anastass Mikojan ta Voroneži oblastisse, kiirendama suhkrutehase evakueerimist, et see ei satuks pealetungivate sakslaste kätte. Podgornõi kandis ette, et juhtis isiklikult seadmete äraviimist. Kuid selgus, et Podgornõi polnud Voroneži sõitnudki – lõi kartma.

      Petmise eest koristas Mikojan Podgornõi rahvakomissariaadist ära, temast tehti Moskva toiduainetööstuse tehnoloogia instituudi direktor. Pärast Ukraina vabastamist, kui oli vaja kogenud kaadrit, viidi Podgornõi tagasi vabariigi rahvakomissariaati. Kiievis töötas ta Hruštšovi otsese juhtimise all ja tema edasine karjäär kujunes soodsaks.

      Hruštšov tegi temast Ukraina Ministrite Nõukogu alalise esindaja üleliidulise valitsuse juures, seejärel Harkovi oblastikomitee esimese sekretäri. Pärast Stalini surma, kui algas suur kaadri ümberkorraldamine, kinnitati Podgornõi Ukraina kompartei Keskkomitee teiseks sekretäriks. Ja 1957. aastal, kui Hruštšov vabanes opositsiooni jäänustest Keskkomitee Presiidiumis ning tõi Moskvasse üle Ukraina peremehe Aleksei Kiritšenko, tehti Podgornõist vabariigi esimene sekretär. Ning 1964. aasta juunis tõi Hruštšov ta üle Moskvasse.

      Keskkomitee teine sekretär Podgornõi hüüdis esimest sekretäri vanast harjumusest „Ljonjaks” ega näidanud üles mingit lugupidamist. Podgornõil olid aparaadis head sidemed, ta tugines Ukrainale ja Ukrainast pärit inimestele, keda oli Moskvas võtmepositsioonidel küllaltki palju.

      Niipea kui Podgornõi tegi vea, kasutas Brežnev selle mõnuga ära. Kui Brežnev sõitis 1965. aasta suvel lõunasse puhkama, tuli Keskkomitee Presiidiumile Kiievist Pjotr Šelesti kiri, mis oli dateeritud 2. augustiga. Ta palus anda Ukrainale loa välisturgudel iseseisvalt tegutseda.

      „Ukraina NSV delegatsiooni viibimise ajal erinevatel rahvusvahelistel konverentsidel ja ÜRO istungjärkudel on mitmete arenevate ja kapitalistlike maade esindajad tõstatanud meie esindajate ees küsimuse otsese kauplemise võimalusest Nõukogude Ukrainaga. Nad märgivad, et mitmel põhjusel ei saa nad kaubelda Nõukogude Liiduga otse seoses sellega, et nende valitsusel on mitmed küsimused NSV Liidu valitsusega lahendamata. Seetõttu tuleb neil Nõukogude Liiduga kaubelda läbi neutraalsete riikide, mis on seotud suurte raskustega, samal ajal kui kauplemine läbi ÜRO liikme Ukraina NSV kõrvaldaks raskused ja mõjuks soodsalt väliskaubanduse arendamisele…”

      Pöördumise põhjus ei olnud just ülemäära veenev. Kuid Šelest arvas, et talle ja Podgornõile ei öelda ära. Šelesti meelest oli Ukrainale antud riikluse atribuute vaja praktikas realiseerida, ta sõdis üleliiduliste ametkondadega, kaitstes oma vabariigi huve. Riigi teised juhid aga arvasid, et Ukraina liikmelisus ÜRO-s nagu ka vabariigi Välisministeeriumi olemasolu on sümbolid, mida on vaja eranditult välispoliitilisteks mängudeks. Ülejäänus ei olnud Ukrainal rohkem õigusi kui mis tahes teisel Nõukogude Liidu regioonil.

      Brežnevit asendanud Podgornõi saatis Šelesti kirja laiali erinevatesse ametkondadesse palvega öelda oma seisukoht. Loomult enesekindel Podgornõi ei võtnud arvesse seda, et selliseid tõsiseid küsimusi, millele ei olnud eelnevalt saadud esimese sekretäri nõusolekut, ei tasu isegi arutlusele panna.

      Šelesti kiri oli moskvalastele, Šelepini grupile oodatud ajendiks Podgornõi enda ja juhtkonna „ukraina grupi” ründamiseks. Erinevate klannide huvid ühtisid. 2. septembril 1965 ütles Brežnev Keskkomitee Presiidiumi istungi lõpus, et on vaja arutada Pjotr Šelesti kirja Väliskaubanduse Ministeeriumi töö kohta.

      Brežnev lisas, et ta ei teadnud kirja olemasolust. See oli signaal: Keskkomitee esimene sekretär ukrainlasi ei toeta. Ja kõik viimseni olid Ukrainale välismaaga iseseisva kauplemise õiguse andmise vastu. Mikojan teatas, et väliskaubanduse monopoli