Brežnev. Leonid Mletšin

aasta algul jäi Kozlov raskesti haigeks – ta sai halvatuse. Juba siis, kui ta oli Kuibõševi oblastikomitee teine sekretär, suri tal mõnikord käsi ära. See oli ohtlik sümptom, kuid ei tema ega arstid pööranud sellele tähelepanu.

      Teda raviti pisut ja viidi suvilasse. Hruštšov läks teda vaatama. Kozlov rääkis vaevaliselt, käis hädiselt. Hruštšov tegi korralduse, et talle säilitataks kõrge ametikoht, kuid aparaadis pidi keegi Kozlovi asendama.

      7. juunil 1963 tegi Hruštšov Presiidiumi istungil jälle kaadrialaseid muudatusi. Ta otsustas teha Keskkomitee sekretäriks Brežnevi ja tõi talle samasse rolli paarimeheks Kiievist Podgornõi, öeldes viimase kohta:

      „Ta on Ukrainas hästi hakkama saanud.”

      Seega oleks nagu olnud kaks Keskkomitee teist sekretäri. Brežnevile see ei meeldinud. Hruštšov tegi nimme temast ja Podgornõist konkurendid, järgides iidset tava alluvaid vastandada. Kuid antud juhul osutus kaotajaks Hruštšov, sest Brežnev ja Podgornõi kartsid rohkem teda ennast kui teineteist, seepärast ühinesid nad varsti esimese sekretäri vastu. Võistlus Podgornõiga muutub tõsiseks siis, kui Brežnev asub Vanal väljakul kabinetti nr. 1.

      22. juunil valiti Brežnev Keskkomitee sekretäriks ja ta kaotas riigi vormilise presidendi ametikoha. Tal tuli taas süveneda ebameeldivatesse majandusküsimustesse.

      Pavlodari oblastikomitee teine sekretär Fjodor Morgun käis Kanadas ja nägi, kuidas seal võideldakse pinnase erosiooni vastu. 1963. aasta augustis palus ta Brežnevil end vastu võtta. Brežnev kuulas Morguni kaks tundi, süvenes uudismaa probleemidesse ja helistas seejärel Kossõginile ning palus tal tegelda Morguni tõstatatud küsimustega.

      25. jaanuaril 1964 pani Ukraina Keskkomitee esimene sekretär Pjotr Šelest päevikusse kirja oma muljed Hruštšovi visiidist. Ta oli Hruštšovi kõrval, kui tollele helistas Brežnev ja kandis ette, et Dnepropetrovskist ja Kiievist tulevad kaebused leiva halva kvaliteedi üle. See ajas Hruštšovi vihaseks ja ta ütles pahaselt:

      „Mis asja te kogu aeg mulle ette kannate? Te peate õppima ka ise midagi tegema!”

      Pannud telefonitoru hargile, ütles Hruštšov Šelestile:

      „Näete nüüd, mis „abilised” nad on? Keelt teritama on nad meistrid, aga tegutsemiseks jääb puudu nii võimetest kui mõistusest.”

      Šelest muidugi vaikis vastuseks. See-eest vestluses Podgornõiga ütles talle edasi peremehe sõnad Brežnevi kohta. Rahulolev Podgornõi nentis:

      „Olgu see talle õpetuseks: ärgu kiirustagu ebameeldivaid asju ette kandma. Neid on meil niigi küllaga.”

      Brežnev palus Šelestil esitada Dneprodzeržinski metallurgiatehas autasustamiseks Lenini ordeniga. Tehas sai seitsekümmend viis aastat vanaks. Märtsi alguses sõitis Šelest Pitsundas puhkava Hruštšovi juurde. Rääkis ka tehase autasustamisest.

      „Kas Brežnev palus teil minuga sellest rääkida?” küsis Hruštšov kahtlustavalt.

      Šelest hiilis otsesest vastusest kõrvale, ütles, et Ukraina juhid tõstatasid selle küsimuse ise. Hruštšov märkis, et Brežnev oli kunagi tehases töötanud, seepärast ta ajabki seda ordeniasja. Hruštšov nõustus tehasele ordeni andmisega, kuid käskis saata esildise aasta lõpus.

      Moskvast helistas Brežnev. Küsis kohe Šelestilt, kas tehase autasustamisest oli juttu olnud. Siis päris, millest Hruštšov üldse rääkis. Tundis huvi: kas Hruštšov tema, Brežnevi kohta ka midagi rääkis?

      „Ma olen hakanud märkama,” kirjutas Šelest päevikusse, „et Brežnev suhtub iga kord kuidagi kadedalt ja ärritunult minu kohtumistesse Hruštšoviga, et ta kardab Hruštšovi „tapvalt-paaniliselt”.”

      1964. aasta oktoobri algul sõitis NLKP Keskkomitee Presiidiumi liige ja sekretär Brežnev Nõukogude delegatsiooni eesotsas Ida-Berliini, et võtta osa Saksa Demokraatliku Vabariigi viieteistkümnenda aastapäeva tähistamisest.

      Ühel õhtul korraldas Nõukogude saadik Pjotr Abrassimov kõrge külalise auks lõuna, millele kutsus ka lauljanna Galina Višnevskaja ja tšellisti Mstislav Rostropovitši.

      Kuulus abielupaar nägi Brežnevit näost näkku esimest korda.

      „Ma istusin kogu õhtu tema kõrval,” meenutas Višnevskaja, „ja ta püüdis armastusväärse kavalerina mind igati lõbustada ja oli üldse hoos, nagu öeldakse.

      Hästi riides, mustajuukseline, mitte veel vana meesterahvas – ta oli tollal viiekümne seitsme aastane –, energiline ja väga suhtlusaldis, seltskondlik. Uhkustas luule, eriti Jessenini tundmisega:

      Suurtest soovidest nüüd ihnsalt hoidun.

      Elu, kas siis unes nägin vaid,

      et ma sööstsin helisevas koidus

      roosal ratsul keset kevadmaid?5

      Ta luges teda õhtu jooksul korduvalt ette, küllap oli Jessenin tema lemmikpoeet. Ei joonud palju, jutustas anekdoote ja laulis koguni naljakaid tšastuškasid, kõpsutades kontsi ja kujutades kätega balalaikat, laksutas keelt ja laulis vjatka murdes päris meeldiva häälega. Need ei olnud lamedad ponnistused, ei, see oli artistlik ja andekas. Keegi tõstis toosti:

      „Leonid Iljitš, teie terviseks!”

      „Ei, misasja minu terviseks juua, joome artistide terviseks. Mis see poliitika ära ei ole, täna oleme olemas ja homme meid ei ole. Aga kunst on igavene. Joome artistide terviseks!”

      Pärast palus ta mul midagi laulda, ma esitasin Ljubaša laulu „Tsaari mõrsjast”. Ma vaatasin teda tookord erapooletult, ma ei teadnud arvatagi, mis kohale ta riigis asub. Minul ja Slaval oli sel õhtul tema seltskonnas meeldiv viibida…”

      Mõni päeva hiljem sai Brežnevist NLKP Keskkomitee esimene sekretär. Hämmeldunud ei olnud mitte ainult Galina Višnevskaja ja Mstislav Rostropovitš, vaid paljud inimesed, kes Brežnevit hästi tundsid. Ta tundus olevat sobimatu kuju riigi esimese mehe rolli. Hruštšovi tütre Rada sõnul oli ta „armas, pisut sentimentaalne inimene”.

      KOLMAS OSA

      VÕIMU TIPUS ON RUUMI VAID ÜHELE

      Riigi eesotsas oli nüüd kolm meest: Leonid Brežnev, kes oli valitud Keskkomitee esimeseks sekretäriks, Aleksei Kossõgin, valitsuse esimees, ja Nikolai Podgornõi, kes oli tegelikult Keskkomitee teise sekretäri võtmepositsioonil, aasta hiljem sai temast NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.

      Kuid ka teised Keskkomitee Presiidiumi liikmed tundsid end kindlamalt kui Hruštšovi ajal. Nüüd oli neil võimalik takistamatult oma arvamust avaldada. Brežnev ei piiranud ega katkestanud kedagi. Seadis ise sisse sellise korra: igaüks peab igas küsimuses avaldama oma seisukoha. Ta võttis kolleegide arvamust arvesse. Peatus eraldi riigijuhtide töö valgustamise küsimusel massiteabevahendites:

      „Tuleb näidata kollektiivset mõistust, mitte kiita ühte isikut. Aitab meile kultustest.”

      Kuu aega pärast Hruštšovi lahkumist, 16. novembril 1964, toimus Keskkomitee pleenum. Ettekande tegi Podgornõi. Märkigem: see oli harukordne juhus, kui ettekande esitamist pleenumile ei tehtud ülesandeks esimesele sekretärile.

      Podgornõi ettekande pealkiri oli: „Oblastite ja kraide tööstuslike ning põllumajanduslike parteiorganisatsioonide ja nõukogude organite ühendamisest”. Seega tehti lõpp ühele Hruštšovi peamistest ideedest – jagada oblastite parteikomiteed põllumajanduslikeks ja tööstuslikeks.

      Päras Hruštšovi errusaatmist liideti kaks oblastikomiteed jälle ühte. Igas oblastis loodi parteikomiteede ühendamiseks orgbüroo. Tuli otsustada, kes kahest esimesest sekretärist saab oblasti peremeheks ja mida teha teisega. Reeglina jõudsid tööstuslike ja põllumajanduslike oblastikomiteede sekretärid omavahel tülli minna.

      Kolhooside ja sovhooside tootmisvalitsuste parteikomiteed muudeti partei rajoonikomiteedeks. Uus juhtkond taastas Stalini-aegse järeleproovitud juhtimissüsteemi.

      Pleenumil arutati veel üht küsimust,

5

A. Alliksaare tõlge. (Tõlk.)