Brežnev. Leonid Mletšin

kaebas esimesele sekretärile:

      „Nikita Sergejevitš, räägib Orenburgi oblastikomitee sekretär Voronov. Mul on Orenburgis nii palju tegemist. Ma tahaksin seal veel paar-kolm aastat töötada.”

      „Öeldi ju, et sa oled nõus,” oli Hruštšov üllatunud.

      „Minuga ei ole keegi rääkinud.”

      „Ütle Brežnevile, et ta otsiks teise kandidaadi.”

      Voronov läks tagasi Brežnevi juurde. Too kirus, muutis otsuse ära, kuid Voronovi tegu ei unustanud.

      Hruštšovi ülistamises Brežnev oma seltsimeestele Keskkomitee Presiidiumis alla ei jäänud. Kusjuures see tuli tal sujuvalt välja. 1. veebruaril 1960 arutati Hruštšovi eelseisvat sõitu Prantsusmaale. Brežnev ei jätnud kasutamata juhust, et öelda – ta jagab täielikult Hruštšovi ideid, peab neid „õnnestunuteks ja headeks”. Ning tegi ettepaneku:

      „Kas ei peaks küsimuse läbi mõtlema sellest seisukohast, et Nikita Sergejevitš esineks Prantsusmaa-visiidi keskpaiku sobival juhul kõnega.”

      „Ma pean seda võimalikuks,” vastas Hruštšov.

      „See mõjuks väga huvitavalt ja jõuliselt,” jätkas Brežnev innustunult. „See ergutab kogu töölisklassi ja kogu Prantsusmaa avalikkust.”

      Välisminister Andrei Gromõko toetas teda:

      „Leonid Iljitšil on õigus, see oleks tugev käik nii sisuliselt kui ka tähtsuselt kui ka vormiliselt.”

      Kaitseministri esimene asetäitja marssal Ivan Konev pakkus teistsugust varianti:

      „Ma arvan, et taktikalistel kaalutlustel oleks selliseid kõnesid parem pidada Venemaa pinnal, et tunda enda taga jõudu, et avaldus lähtuks valitsusest, Keskkomiteest. See suurendab teie autoriteeti ja avaldab suuremat mõju kui Prantsusmaa või mõne muu välismaa auditooriumi ees esinedes.”

      Kuid Brežnev jäi endale kindlaks:

      „Kas siis Nikita Sergejevitši esinemised ÜRO-s ei avaldanud muljet? Kas mäletate, kuidas inimesed sirutasid Nikita Sergejevitši poole käsi, kui me tulime lennujaamast? Seda peab arvesse võtma.”

      Jutuajamise lõpuks ütles Hruštšov:

      „Ma arvan, et õigus on Brežnevil.”

      4. mail 1960 tegi Hruštšov juhtkonnas suuri muudatusi. Muuhulgas saatis pensionile marssal Vorošilovi, kes oli NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.

      Seitsmekümne üheksa aastane Vorošilov jäi istungitel magama, rääkis saadikutele ja välismaa külalistele udujuttu, mis kutsus mõnigi kord esile rahvusvahelise skandaali. Otsustati, et Vorošilov pöördub Ülemnõukogu poole kirjaga, milles palub end ametist vabastada. Tema kohale asub Leonid Brežnev.

      7. mail loeti NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärgul ette Vorošilovi avaldus palvega vabastada ta Presiidiumi esimehe kohustest tervislikel põhjustel.

      Ajalehed teatasid, et Hruštšov „tänas teda palavalt ja südamlikult kui Kommunistliku Partei ustavat poega” ja tegi „NLKP Keskkomitee nimel ettepaneku anda seltsimees K. J. Vorošilovile sotsialistliku töö kangelase nimetus”.

      Hruštšov oli helde andma Kuldtähte kui lohutusauhinda. Juulis viidi Vorošilov välja Keskkomitee Presiidiumi koosseisust. Kuid ta jäi elu lõpuni NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liikmeks.

      Teine mees riigis

      Brežnevi jaoks oli uuele kohale määramine tõusuks, kuigi tal polnud selles ametis mingit võimu. Kõik otsused võeti vastu Keskkomitee Presiidiumi istungitel, Ülemnõukogu kõigest vormistas need.

      Kuid esimehe koht tegi Brežnevist riigis tuntud mehe, tema fotod ilmusid ajalehtedes ja kroonikafilmides. Talle meeldis ordeneid kätte anda, õnnitleda, korraldada vastuvõtte. Ta oli uhke selle üle, et andis kangelase Kuldtähe kätte Juri Gagarinile, kosmonaudile number üks.

      Kuid üks esimestest, kellele ta Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähe kätte andis, oli Trotski mõrvar Ramon Mercader, kes oli istunud kakskümmend aastat Mehhiko vanglas. 31. mail 1960 kirjutati alla salajasele käskkirjale autasustamise kohta. 8. juunil õnnitles Brežnev Mercaderi, kes oli salaja Nõukogude Liitu toodud.

      Leonid Brežnevil avanes võimalus käia välismaal, kus teda võeti vastu kõikide auavaldustega. Ta hakkas saama välismaa autasusid: Guinea Vabariigi Sõltumatuse orden, Indoneesia Tähe 1. klassi orden, Jugoslaavia Tähe 1. järgu orden.

      Kui Brežnev lendas välismaale, oli tema piloodiks esimeste reaktiivlennukite TU-104 katsetaja Boriss Bugajev. Bugajev tõi ka Juri Gagarini Baikonurist Moskvasse. Brežnev armastas jutustada, kuidas lennul Guineasse ja Ghanasse olid tema lennukit ümbritsenud tundmatut päritolu hävitajad. Kuid Bugajev oli lennuki sellest ohtlikust situatsioonist osavalt välja toonud.

      Kui Brežnev sai peasekretäriks, tegi ta Bugajevi nii tsiviillennunduse ministriks kui ka lennuväe peamarssaliks. Bugajevile anti kahel korral sotsialistliku töö kangelase nimetus. Mis tahes kriitika Aerofloti suhtes tõkestati Keskkomitee aparaadi poolt.

      Brežnev kutsus tööle vana tuttava Tšernenko. Tšernenkot see ettepanek ei rõõmustanud. Ta oli NLKP Keskkomitee ideoloogiaosakonna sektorijuhataja. Viktor Golikov kinnitas, et just tema oli Tšernenko Moskvasse toonud:

      „Tšernenko tuli tulistjalu minu juurde ja anus: „Aita. Moldovlased käivad minu juures ja räägivad, et ma istun kaheksa aastat paigas, hoian kohta kinni. Aita kuhugi mujale minna.””

      1956. aastal kinnitati Tšernenko NLKP Keskkomitee agitatsiooni- ja propagandaosakonna agitatsioonisektori juhatajaks. 8. septembril kirjutas ta alla erilisele „Kohustusele”:

      „Mina, Tšernenko, Konstantin Ustinovitš, kohustun käesolevaga NLKP Keskkomitee aparaadis töötades või sealt vallandatuna hoidma rangelt salajas kõiki teadmisi ja andmeid töö kohta, mitte avaldama neid mis tahes kujul ja neid mitte kellelegi edasi rääkima.

      Ma tean, et minu võetud kohustuse rikkumisel kannan ma vastutust NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 9. juuni 1947. aasta seadluse alusel.

      Samuti kohustun teatama ÜK(b)P Keskkomitee Asjadevalitsusele kõikidest muutustest andmetes, mis on esitatud minu viimases ankeedis, sealhulgas sugulaste ja tuttavate kohta, kes on seotud välismaalastega või on sõitnud välismaale.”

      Konstantin Tšerneko istus kindlalt Vanal väljakul ja lootis saada osakonnajuhataja asetäitjaks, sest ideoloogilise ametkonna šeff Leonid Iljitšov soosis teda. Kuid ootamatult helistas Brežnev ja tegi ettepaneku asuda Ülemnõukogu Presiidiumi kantseleiülema kohale. Teenistusastme tabelite järgi oli see madalam ametikoht, pealegi veel perspektiivitu, ja miks üldse Keskkomiteest ära minna?

      Alluv leidis eest rasketesse mõtetesse vajunud Tšernenko:

      „Minu šeff istus, haaranud mõlema käega peast kinni, sünge nagu äikesepilv ja samahästi kui nuttis. Äkki rääkis ta mulle ettepanekust, mille Brežnev oli talle teinud. Taoline avameelsuspuhang võis tema puhul ette tulla ainult täiesti erakorralisel juhul.

      „Kui sa teaksid, kuidas ma seda ei taha!” ütles ta mulle. „Aga mis teha? Kui keeldun, siis tähendab see rikkuda ära suhted Brežneviga ja see võib mulle kalliks maksma minna.””

      Ning Tšernenko läks Brežnevi juurde üle. Elu näitas, et see tegu avas talle tee suurde karjääri.

      Brežnevi abi rahvusvahelistes küsimustes Aleksandr Aleksandrov-Agentov meenutas, et 1961. aasta detsembris oli Brežnev kolm nädalat visiidil Indias. Ta esines iga päev, pidas 21 kõnet. Kõik India ajalehed avaldasid tema portree ja kokkuvõtted tema esinemistest.

      Brežnev ei jätnud kasutamata võimalust „näidata end” massiteabevahendites. Ta näitles, seda märganud Hruštšov aasis tema kallal (Hruštšov oli ka ise näitleja).

      Hruštšovi repliikidest kanti Brežnevile ette. See ajas Brežnevile hirmu peale: ta teadis, et Hruštšov on võimeline oma eilsetest lemmikutest hõlpsasti vabanema. Brežnev