Brežnev. Leonid Mletšin

siis saata Kasahstani?

      Taas kerkis üles Brežnevi kandidatuur: ta on ju Kasahstani küsimustes nii asjatundlik. Seltsimehed oleksid rõõmuga tugevast konkurendist vabanenud, kuid Hruštšov ei tahtnud Brežnevit ära lasta.

      Juhust kasutades tüüris Brežnev Almatõs võimule Kunajevi. Kunajev meeldis talle juba ammu. 1957. aasta novembris lendas Kunajev Moskvasse, astus Brežnevi juurest läbi. Pärast jutuajamist küsis Brežnev sõbralikult:

      „Kas tahate homme Kremlisse vastuvõtule tulla? Keskkomitee annab lõunasöögi kommunistlike ja töölisparteide esindajate rahvusvahelisest nõupidamisest osavõtjatele. Seal on koos kogu rahvusvahelise kommunistliku liikumise eliit.”

      Kunajevi jaoks oli vastuvõtt Kremlis suur ja meeldiv sündmus. Kui kõik külalised olid kohal, ilmus Hruštšov. Avati uksed, mis viisid Granovitaja Palatasse, kus olid kaetud lauad. Kunajevite abielupaar pandi istuma ühte lauda Brežnevi naise Viktoriaga. Nende lauas olid ka Albaania juhid Enver Hoxha ja Mehmet Shehu.

      19. jaanuaril 1960 lendas Brežnev Almatõsse pleenumile, kus ta kritiseeris karmilt Beljajevit ja tõstis Kasahstani esimeseks sekretäriks Kunajevi, kellest sai tema ustav kaasvõitleja.

      Teiseks sekretäriks tehti Nikolai Rodionov, kes enne seda oli olnud Leningradi linnakomitee esimene sekretär. Kui ta ei leidnud kohalike juhtidega ühist keelt ja 1962. aastal käskis Hruštšov Rodionovi Kasahstani teise sekretäri kohalt ära koristada. Liikusid kuuldused, et Hruštšovile ei meeldinud, kuidas Rodionov temaga telefoni teel rääkis… Brežnevi ajal tehti Rodionovist esimene sekretär Tšeljabinskis ja hiljem saadeti ta saadikuks Jugoslaaviasse.

      Oma ametikohale ei jäänud püsima ka Kunajev. Ta vaidles Hruštšovile vastu, kui too käskis mõned Kasahstani rajoonid Usbekistanile ja Turkmeeniale üle anda. Hruštšov andis korralduse distsiplineerimatu juht välja vahetada.

      Kunajevile helistas Moskvast Keskkomitee sekretär Frol Kozlov:

      „Palun määrata vabariigi Keskkomitee pleenum 23. detsembrile. Ma tahan sellest osa võtta.”

      „Pleenum kutsutakse kokku,” lubas Kunajev.

      Ta sai aru, et otsustamisele tuleb tema saatus.

      Naabervabariik Usbekistan palus anda talle üle kaks Tšimkendi oblasti põllumajanduslikku rajooni, kus kasvatati puuvilla. Hruštšov pidas seda ideed mõistlikuks. Kunajev oli kategooriliselt vastu sellele, et Kasahstani maad Usbekistanile üle antakse. Hruštšov pidas seda natsionalismi ilminguks. Seda enam, et Lõuna-Kasahstani kraikomitee esimesel sekretäril Ismail Jussupovil ei olnud midagi territooriumi ümberjagamise vastu. Jussupov kutsuti Moskvasse välja, temaga rääkis Hruštšov.

      Jussupov ütles, et kaadri valikul ja paigutamisel juhindub Kunajev natsionalistlikest kaalutlustest. Need sõnad langesid viljakale pinnale.

      Hruštšov ütles talle:

      „Ismail Jussupovitš, mulle ei sobi Kasahstani praegune juhtkond. Mida te arvate, kui me suuname sellele tööle teid?”

      „Nikita Sergejevitš, ma tänan teid usalduse eest,” vastas Jussupov, „kuid ma kardan, et kasahhi rahvas ei mõista mind. Ma esindan ju uiguuri rahvast. Ja äkki esitatakse ainuke uiguurist ülemus esimese sekretäri kohale…”

      Hruštšov vihastas:

      „Mis tähtsust sel on? Ma arvasin, et sa oled haritud, mõistad kommunismi ülesandeid. Varsti ei ole meil ei piire ega rahvusi. Liidus saab perspektiivis olema üks keel, piirid vabariikide vahel kaovad ära. Unusta see kõik, mine ja tööta,”

      Ismail Jussupov õppis põllumajandustehnikumis, kust ta kutsuti sõjaväkke, ta lõpetas sõjalis-poliitilise kooli Minskis, sõdis Leningradi rindel, sattus piiramisrõngasse, murdis sealt välja ning tunnistati pärast haavatasaamist 1942. aastal riviteenistusse kõlbmatuks. Ta pöördus tagasi Kasahstani. 1945. aastal oli ta juba vabariigi veemajanduse rahvakomissar. Aja jooksul sai temast vabariigi Keskkomitee põllumajandussekretär.

      Kui uudismaade kasutuselevõtmise käigus muudeti Kasahstani administratiivterritoriaalset jaotust ja tekkis kolm uut kraid, määrati Jussupov Lõuna-Kasahstani krai esimeseks sekretäriks. Ta pidas seda madalamale ametikohale üleviimiseks ja solvus Kunajevi peale.

      24. detsembril lendas Frol Kozlov Almatõsse. Ei lennujaamas ega autos ei öelnud ta asja kohta ainsatki sõna. Puhkas end välja ja sõitis siis vabariigi Keskkomiteesse. Seletas büroo liikmetele:

      „Keskkomitee Presiidium on arvamisel, et on otstarbekas määrata seltsimees Kunajev vabariigi Ministrite Nõukogu esimeheks. Me soovitame esimeseks sekretäriks Jussupovit, teiseks Solomentsevit. Palun meie ettepanekut toetada.”

      „Teie poolt nimetatud seltsimeeste kandidatuuri ma pleenumil toetan,”vastas Kunajev. „Mis puutub minu uut töökohta, siis ma olen kategooriliselt vastu. Palun suunata mind vabariigi Teaduste Akadeemia käsutusse töötamiseks mäeinstituudis.”

      Kozlov krimpsutas nägu:

      „Milleks selline ambitsioonikus? Me pakume teile väga vastutusrikast ametikohta, aga teie olete vastu.” Ja lisas pärast pausi tähendusrikkalt:

      „Ma ei soovita teil Hruštšoviga vaielda.”

      Kozlov sõitis koos Jussupovi ja Solomentseviga lõunat sööma. Kunajev jäi üksi. Talle helistas Hruštšov:

      „Kas te kohtusite Kozloviga?”

      „Jah, kohtusin.”

      „Teie uuest kohalemääramisest rääkisite?”

      „Rääkisime. Kuid ma ei ole selle ettepanekuga nõus.”

      „Miks?”

      Kunajev kordas seda, mida ta oli öelnud Kozlovile. Hruštšov ei võtnud tema seletusi kuulda:

      „Me arvame, et te toote kõige rohkem kasu Ministrite Nõukogu esimehe ametis.”

      Kunajev püüdis midagi vastu väita, kuid Hruštšov katkestas teda:

      „Me ei muuda oma otsuseid! Kõik, jutul lõpp.”

      Pleenumil tegi Kozlov ettepaneku valida vabariigi Keskkomitee esimeseks sekretäriks Ismail Jussupov. Teiseks sekretäriks kinnitati Solomentsev, vabastades ta Karaganda oblastikomitee sekretäri kohustest.

      Jõudnud 30. detsembril Moskvasse tagasi, kandis Kozlov ette:

      „Seltsimees Kunajev suhtus ettepanekusse minna üle tööle vabariigi Ministrite Nõukogusse parteilase kombel…”

      7. jaanuaril 1960 kandis Brežnev ette veel ühe tähtsa kaadrialase küsimuse: mida teha Aleksei Kiritšenkoga, kes alles hiljuti oli olnud Presiidiumi liige ja tegelikult Keskkomitee teine sekretär?

      Hruštšov oli Kiritšenko Kiievist Moskvasse toonud ja oma lähikonda arvanud. Kuid veendus peagi, et tähtsuselt teise inimese rolli Kiritšenko oma raske iseloomu tõttu ei sobi ja loobus temast.

      Brežnev tegi ettepaneku saata Kiritšenko kas Tšehhoslovakkiasse saadikuks või Rostovi oblastikomitee esimeseks sekretäriks. Kiritšenko tahtis minna saadikuks, kuid mõtles öö jooksul ümber ja palus saata end Rostovisse. Tõsi, sellel kohal hoiti teda kõigest pool aastat ja saadeti siis pensionile.

      Mõned Brežnevi kaadrialased otsused muudeti ära.

      Gennadi Voronov rääkis, kuidas Brežnev oli ta 1960. aastal välja kutsunud:

      „On vastu võetud otsus kinnitada sind Tselinnõi kraikomitee esimeseks sekretäriks ja ühtlasi Kasahstani Keskkomitee kolmandaks sekretäriks.”

      „Kuidas siis nii, miks keegi ei ole minuga rääkinud, minu arvamust küsinud?” oli Voronov segaduses.

      „Otsus on vastu võetud,” ütles Brežnev kindlalt, „sõida Vnukovosse ja lenda Kasahstani pleenumile.”

      Voronov lahkus kabinetist. Koridoris tuli talle vastu üks teine Keskkomitee sekretär, Nikolai Ignatov. Voronov kaebas tollele, et tema saatus otsustati talt koguni küsimata.

      Ignatov vaatas talle arusaamatuses otsa:

      „Presiidiumil