Brežnev. Leonid Mletšin

põhjenduseta töökollektiivide käendusele. Kuritegevus hoogustus. Siis nõudis Hruštšov karistuste karmimaks muutmist. Ning 1960. aastate alguses kehtestati jälle surmanuhtlus mõnede kuritegude eest: enneolematu asi – seadusele anti tagasiulatuv jõud!

      Hukati ka alaealisi. Seda tehti Ülemnõukogu Presiidiumi spetsiaalsete seadluste alusel. Oli selline juhus, et oma vanemate tapmise eest mõisteti surma nooruk, kes ei olnud veel viitteist aastatki vana.

      Ülemkohus saatis Hruštšovile kirja, et sedalaadi seadlused ei ole seaduslikud. NSV Liidu Ülemkohtu esimees Aleksandr Gorkin, Ülemnõukogu Presiidiumi endine sekretär, tõi kirja Brežnevile, paludes see Hruštšovile edasi anda.

      Brežnev luges kirja läbi ja läks vastutahtmist Hruštšovi juurde.

      Varsti tuli ta väga ärritatuna tagasi ja ütles:

      „Miks ma, lollakas, teid kuulda võtsin? Nikita Sergejevitš vihastas ega võtnud kirja vastu.”

      Brežnevile langesid osaks ka märksa ebameeldivamad ülesanded.

      Kasahstani peamisel katsepolügoonil, mida hiljem hakati nimetama Baikonuriks, valmistuti 24. oktoobril 1960 välja saatma ballistilist raketti R-16 (8K64), mis oli loodud Mihhail Jangeli konstrueerimisbüroos Dnepropetrovskis.

      Tööd oma uue raketi R-9 kallal oli lõpetamas ka Sergei Koroljov. Ta tahtis tõestada, et tema rakett on parem. Kahe konstruktori suhted teravnesid äärmuseni. Sõjaväelaste arvamused jagunesid kaheks, ühtedele meeldis Koroljovi rakett, teised toetasid Jangelit. Seega oli kaalul väga suurte kollektiivide saatus.

      Jangeli uue raketi väljasaatmine oli määratud 23. oktoobrile. Kuid nagu seda ikka ette tuleb, avastati viimasel hetkel vigu, muuhulgas elektrisüsteemis. Neid püüti käigult kõrvaldada. Jangeli esimene asetäitja Vassili Budnik tegi ettepaneku kütus välja lasta ja kõik rahulikult korda teha.

      Riiklikku komisjoni juhtis strateegiliste raketivägede ülemjuhataja, suurtükiväe peamarssal, Nõukogude Liidu kangelane Mitrofan Nedelin.

      Hruštšov oli temast teinud kaitseministri asetäitja erirelvastuse ja raketitehnika alal ning pannud ta 1959. aasta detsembris raketivägede etteotsa.

      Nedelin tahtis iga hinna eest uut raketti Oktoobrirevolutsiooni järjekordse aastapäeva eelõhtul välja saata. Ta sai aru, kui tähtis on Moskvasse suurest edust õigel ajal ette kanda – Hruštšov ootab!

      Ülemjuhataja närveeris ja nõustus väljasaatmist ainult ühe päeva võrra edasi lükkama. Ta tegi korralduse lõpetada kõik tööd, ilma et kütust oleks välja lastud.

      See oli esimene saatuslik viga. Veel üks viga – akadeemik Boriss Tšertoki meelest (ta töötas Koroljovi juures) – seisnes selles, et selle raketi jaoks ei valmistanud juhtimissüsteemi mitte kogenud konstruktorid Mihhail Rjazanski ja Nikolai Piljugin, vaid Boriss Konoplev, andekas inimene, kes ei olnud aga oma süsteemi väljatöötamisel piinlikult hoolikas.

      Marssal Nedelin istus toolil raketi kõrval ja jälgis tööde käiku. Tema ümber oli tema kaaskond. See oli ohutustehnika rikkumine: kõik nad oleks tulnud siit ära saata.

      Raketi puudusi kõrvaldavad katsetajad olid surmväsinud. Nad võtsid maha kaitseblokeeringud, mis takistasid jõuallika käivitamist, ja unustasid selle.

      Juhtimispunktis aga tegeleti programmeeritud voolujagajaga. See seade annab stardi korral käsklusi jõuallikale. Keegi lubas panna programmeeritud voolujagaja tagasi algasendisse, kontrollimata skeemilt, ega see ohtlik ei ole? Seade käivitas teise astme jõuallika. Blokeeringud olid aga maha võetud…

      Ülevalt, teise astme jõuallikast lõi alla tuleleek, mis põletas läbi esimese astme oksüdeerija paagi ja kütusepaagi. Sada kuuskümmend tonni kütust plahvatas.

      Kõik, kes olid raketis ja selle kõrval, põlesid elusalt. Hea veel, et raketi peas ei olnud lõhkeainet. Valmistuti katselennuks ja lahingupea oli täidetud ohutu ballastiga.

      Need, kes seisid raketist veidi kaugemal, püüdsid minema joosta. Kuid põlev kütus jõudis inimestele järele ja nad süttisid nagu tõrvikud. Hukkus 126 inimest.

      Marssal Nedelinist jäi järele ainult kangelase Kuldtäht. Matta polnud kedagi. Hukkusid kaks Jangeli asetäitjat – Lev Berlin ja Vassili Kontsevoi – ning veel mõned noored konstruktorid Dnepropetrovskist.

      Pärast küsis Hruštšov Jangelilt süngelt:

      „Miks sina ära ei põlenud?”

      Jangeli päästis ime. Ta oli olnud Nedelini kõrval, kuid läks suitsu tegema. Suitsetamiskoht asus saja viiekümne meetri kaugusel stardist, hästi kaitstud punkris.

      Pärast katastroofi dikteeris Jangel valitsusside kõrgsagedusaparaadi kaudu telefonogrammi Moskvasse:

      „Kell 18.45 kohaliku aja järgi, 30 minutit enne toote 8K64 käivitamist puhkes väljasaatmise lõppoperatsioonide tegemise käigus tulekahju, mis kutsus esile kütusekomponentide paakide purunemise.

      Juhtunu tagajärjel on ohvreid sada või rohkem inimest. Seahulgas on mõnikümmend inimest saanud surma.

      Suurtükiväe peamarssal Nedelin oli katseplatsil. Praegu teda otsitakse.

      Palun kiiret arstiabi tule ja lämmastikhappe tõttu põletusi saanud kannatanutele.”

      Keskkomitee üldosakonna juhataja Vladimir Malin luges telefonogrammi Presiidiumi liikmetele kohe ette.

      Järgmisel päeval moodustati „katastroofi põhjuste väljaselgitamiseks ja väeosas 11284 abinõude rakendamiseks” komisjon, mida juhtis Brežnev. Brežnev ilmutas arukust. Kui komisjon oli töö lõpetanud ja katastroofi põhjused selgunud, avaldas ta oma arvamuse:

      „Valitsus otsustas, et te olete ennast juba ise küllalt karistanud ega hakka teid rohkem karistama. Matke oma seltsimehed maha ja jätkake tööd. Riik vajab kontinentidevahelist lahinguraketti.”

      26. oktoobril 1960 teatasid ajalehed suurtükiväe peamarssali ja raketivägede ülemjuhataja Mitrofan Nedelini hukkumisest „lennuõnnetuses”. Urn tema põrmuga maeti Kremli müüri sisse. Katastroofist ja teistest hukkunutest ei olnud sõnagi. Sõdurid ja ohvitserid maeti vennashauda. Jangeli asetäitjad Dnepropetrovskisse.

      Pool aastat hiljem esitas Jangel katsetamiseks oma raketi R-16. Peagi võeti see relvastusse. Kaastöötajad kinnitasid, et Jangel ei andestanud endale seda tragöödiat. Ta teadis, milles ta süüdi oli: ta laskis end lõdvaks, andis ohjad käest ning lubas kõigil polügoonil lõdvestuda. Süükoormat hukkunud inimeste pärast kandis ta endaga kaasas kuni oma elupäevade lõpuni.

      Brežnevi suhtumine Jangelisse ei muutunud, ta toetas Jangelit igati. Dnepropetrovskis käies külastas Brežnev teda alati. Jangeli pere jäi Moskvasse. Tema abikaasa rääkis, kuidas Jangel pärast järjekordset nõupidamist Brežneviga ühte lauda sattus. Õhtusöögi ajal küsis Brežnev:

      „Kuule, Mihhail Kuzmitš, kas sul on mingeid koduseid probleeme? Kas ma saan nende lahendamisel aidata?”

      Jangel ütles Brežnevile:

      „Ma ei tea, kas sobib teie suure hõivatuse juures teile isiklike probleemidega tüli teha. Kuid üks on. Meil on hea korter, kuid kahjuks ei paista selle akendesse kunagi päike. Kui sisse kolisime, oli korter valge. Hiljem aga kerkis otse meie akende ette uue hoone sein.”

      Mõni päev hiljem ühendati Jangel, kes oli Kiievi lähedale sanatooriumisse puhkama sõitnud, Moskvaga. Helistas Brežnevi abi: ta tahtis täpsustada, mis piirkonnas ja missuguses majas ta uue korteri saada tahaks. Kuu aega hiljem kolis Jangeli pere majja Patriarhi tiikide juures.

      17. juunil 1961 arutati Keskkomitee Presiidiumis küsimust, millised autasud anda inimese esimese kosmoselennu eest maailmas.

      Keskkomitee sekretär Frol Kozlov tegi ettepaneku esitada sotsialistliku töö kangelase nimetusele Nikita Hruštšov. Hruštšov ütles kohe, et seda pole vaja teha. Kuid Keskkomitee Presiidiumi liikmed ei võtnud miskipärast esimest sekretäri kuulda, ilmutasid harukordset põhimõttekindlust ja otsustasid autasustada Hruštšovi kolmanda Kuldtähega.

      Siis tegi Hruštšov