Brežnev. Leonid Mletšin

nimetus Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjale Dmitri Ustinovile ja Teaduste Akadeemia presidendile Mstislav Keldõšile; sotsialistliku töö kangelase nimetus Brežnevile, Kozlovile, Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjale, Riikliku Teaduslike Uurimistööde Koordineerimise Komitee esimehele Konstantin Rudnevile ja Riikliku Raadioelektroonika Komitee esimehele Valeri Kalmõkovile”.

      Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kohal töötades jäi Brežnev lihtsaks ja kättesaadavaks inimeseks. Vladimir Stupišin, Välisministeeriumi kaadritöötaja, juhtus neil aastatel viibima Ülemnõukogu Presiidiumi hoones:

      „Suitsetasime seltsimeestega trepi peal, meie juurde tuli suitsetama alla kuuekümne aasta vanune tagasihoidlik onkel. Vaatasime tähelepanelikumalt ja avastasime, et see on Leonid Iljitš, kes oli hiljuti valitud Presiidiumi esimeheks.

      Stalinit nägime lapsepõlves ainult mausoleumi tribüünil pidupäevade demonstratsioonide ajal, aga tema oli nüüd otse meie kõrval. Meile, noortele diplomaatidele… avaldas see tohutut muljet.”

      Pealtnägija tunnistuse kohaselt oli Brežnev tol ajal „noor, imposantne, rääkis müriseva tõusva baritoniga, käitus artistlikult – poseeris.”

      „Leonid Iljitši lahket ja heatahtlikku suhtumist seltsimeestesse teadsid kõik,” jutustas Riikliku Plaanikomitee kauaaegne juht Nikolai Baibakov. „Tugev jässakas keha, meeldiv nägu ja väljendusrikkad silmad tihedate kulmude all – „asine mees”, nagu tema kohta Ukrainas öeldi. Temas näis kõik olevat püsiv, tähendusrikas ja rahulik. Arvati, et ta on hea inimestetundja ega ole ohtlikult auahne.”

      „Ta oli rahulik, tasakaalukas, tähelepanelik, teistesse lugupidavalt suhtuv inimene,” meenutas Mihhail Solomentsev, kellest sai ajapikku Poliitbüroo liige. „Väga inimlik. Ta ei lubanud endale kunagi kedagi jämedalt läbi sõimata, toorutseda, karjuda vihahoos „Maha võtta!”, nagu seda tegi impulsiivne ja ettearvamatu Hruštšov. Brežneviga oli kerge koos töötada.”

      Muuseas, Brežnev võis ka julm olla, kui ta seda vajalikuks pidas.

      27. mail 1963 laekus Keskkomitee Presiidiumisse KGB salajane märgukiri nr. 1447-c. Semitšastnõi informeeris riigi juhte marssal Žukovi meeleoludest – marssal oli lubanud endale taunivaid arvamusavaldusi juhtivate töötajate, oma endiste kaastööliste – sõjaväeringkondade juhatajate ja tšekistide – suhtes.

      Hruštšov tegi Brežnevile ülesandeks koos Parteikontrolli Komitee juhtide Nikolai Šverniku ja Zinovi Serdjukoviga kutsuda Žukov Keskkomiteesse ja teda hoiatada.

      „Ja kui ta aru ei saa,” lisas Hruštšov ähvardavalt, „siis heita parteist välja ja arreteerida.”

      Kas see vestlus aset leidis, ei ole teada. Vestluse aruannet arhiivis ei ole. Kuid kõige järgi otsustades täitis Brežnev ülesande ja kandis Hruštšovile suuliselt ette. Õnneks marssali arreteerimiseni asi ei läinud.

      Pidulauas oli Brežnev suurepärane tamadaa, vaimukas, ütles ilusaid tooste. Ta oli energiline ja innustunud inimene. Armastas väga jalgpalli ja hokit.

      Leonid Zamjatin jutustas, et Kariibi kriisi ajal 1962. aasta sügisel, kui Hruštšov oli saatnud Kuubale tuumalõhkepeadega raketid, oli hetk, mil näis, et kohe annavad Ameerika Ühendriigid löögi Nõukogude raketipositsioonidele ja algab sõda.

      „Me kirjutasime pärast magamata ööd järjekordset läkitust president Kennedyle,” meenutas Zamjatin, „äkki avanes uks ja sisse astus Leonid Iljitš, pabeross hammaste vahel, ning küsis: „Kuidas hokimatš läheb? Milline on seis?” Mängis Armee Keskspordiklubi meeskond. Meist muidugi keegi hokimatši ei jälginud. Siis läks ta kaitsemeeskonnalt küsima. See tähendab, et hetkel, mil riigi saatus rippus juuksekarva otsas, huvitas teda see, kuidas lemmikmeeskond mängib…”

      ”Suur, tüse, õitsvas eas,” – sellisena nägi teda Aleksandr Solženitsõn 17. detsembril 1962 partei ja valitsuse juhtide kohtumisel loomingulise intelligentsiga Lenini (Vorobjovi) mägede villas. Hruštšovil tuli tahtmine näidata kohalolijatele nõukogude kunstniku maali, mis oli talle meeldima hakanud:

      „Siis leidis aset kogu nõupidamise parim number: Hruštšov tonksas tema kõrval kõrguvat tüsedat Brežnevit vastu õlga, et „too õige siia”. Ja Brežnev – aga ta oli sel ajal Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, see tähendab, NSV Liidu president, ei läinud mitte lihtsalt väärikalt pildile järele ega saatnud ka kedagi tooma, vaid jooksis, sellises poosis ja niisuguste liigutustega, mida saab vaid laagriväljenditega kirjeldada – ta mitte lihtsalt ei jooksnud, vaid löntsis, pehmelt käppadel tatsudes, keha vappumas, ilmutades erilist valmisolekut ja teenistusvalmidust, vist oli käedki laiali ajanud.

      Aga vaja oli joosta kõigest tagumise ukseni, kohe sealtsamast tuligi pilt võtta. Ta tuli kähku tagasi, maal käes, ja ikka samamoodi karu kombel löntsides, tõi selle Hruštšovile, nägu laialt naerul. See episood oli nii ere, et maal ise ja mis sellel oli, mulle meelde ei jäänud, ma ei kirjutanud üles.”

      Pole kuigi raske oletada, et ka sellised alandavad episoodid jättis Brežnev meelde, lülitas need oma arvepidamisse Hruštšoviga.

      1962. aastal tantsis Maia Plissetskaja „Luikede järves”. Saabus Laose kuningas. Pärast etendust korraldati vastuvõtt. Plissetskaja mees, helilooja Rodion Štšedrin oli Kiievis, kus ta andis kontserte. Maia Plissetskaja tuli üksinda. Vastuvõtul astus tema juurde Brežnev.

      „Uljas meeleolus Brežnev edvistas oma põselohukestega, mängitas süsimusti kulme ning tegi ettepaneku, et viib mind koju,” kirjeldas seda stseeni Plissetskaja. „Juht flirdib. Tuleb sõita. Muidu juht veel solvub. Mul oli Brežneviga tõepoolest üks tee: Kutuzovi prospektile.

      Brežnev on nüüd teine mees Nõukogude riigis: ta on NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Juhile on ette nähtud soomustatud auto. Must ja mahukas nagu katafalk. Meie järel kihutab teine auto. Kaitsemeeskond.

      Leonid Iljitš oli Nõukogude–Laose „igavese” sõpruse puhul manustanud hea hulga alkoholi. Loeb mulle kõlava häälega Jessenini luulet:

      Pole tarvis palvet, kurtmist, nuttu!

      Kõik kord kaob kui õied õunapuul.

      Närbumise kullast kattun ruttu.

      Ei saa keegi anda noorust uut.4

      Nuuksatab. Meie juht on sentimentaalne. Veel üks ihukaitsja, kes istub autojuhi kõrval, pöördub ja noogutab mulle kaastundlikult: et näe, missuguse haritud juhi meie maa on saanud… Ja libistab kiire pilgu üle minu käekoti: ega selles dünamiiti või mingit granaati ei ole. Nii võib riik haritud juhist ilma jääda… Nendest baleriinidest, raiskadest, võib kõike oodata…

      Lõpetanud Jessenini värssidega, hakkab Brežnev laulma – juht on ka melomaan. Vilinal voolab „Mühiseb ja oigab lai Dnepr”. Ise aga rabab karu kombel mu põlvest kinni.

      Surun end nurka, taban õige hetke ja hüüatan ärevalt:

      „Leonid Iljitš, siin ei ole vasakpööret! Autojuht!..”

      „Mina võin, Maia Mihhailovna,” käristab luulearmastaja rahulolevalt.

      Liiklus peatatakse. Postimiilits annab au. Kaks musta limusiini sõidavad punase tule alt üle ristmiku. Pööravad kummide vilisedes vasakule:

      Juht alustab seltskondlikku vestlust:

      „Mille uuega te sel hooajal oma austajaid rõõmustate?”

      „Alustasin „Spartacuse” proovidega…”

      „Ma olen ju „Spartacust” näinud…”

      „Te nägite Moissejevi lavastust, nüüd lavastab Jakobson…”

      „Juhanson? Hokimängija või?”

      „Jakobson. Leonid Venjaminovitš. Suurepärane koreograaf.”

      Olengi kodus. Torman kiiresti oma välisukseni. Pooleldi auto poole pöördudes jätan käigu pealt hüvasti:

      „Suur tänu. Nägemiseni. Tulge uut „Spartacust” vaatama…””

      On

4

A. Alliksaare tõlge. (Tõlk.)