Brežnev. Leonid Mletšin

on niigi tegemist üleliia, õhtul ei pääse Keskkomiteest enne kella üheksat.”

      Brežnev tahtis külastajatele näidata, et ta on väga hõivatud inimene, aga nende jaoks leiab aega. Ta kuulas külastajaid tõepoolest tähelepanelikult, helistas õhujõudude ülemjuhatajale lennuväemarssal Konstantin Veršininile ja palus tal tehase ettepanekuid kuulda võtta.

      14. detsembril 1959 rääkis Hruštšov Keskkomitee Presiidiumi istungil innustunult sellest, millisena ta näeb NLKP uut programmi. 15-20 aastaga tuleb kommunistliku ühiskonna ülesehitamine lõpule viia. Nõukogude võim on loodud. Mis veel teha jääb? Kindlustada pensionäride vanaduspõli, saata lapsed internaatidesse. Siis veel tagada ametnike vahetatavus, et nad kõrgetele ametikohtadele kauaks istuma ei jääks.

      „Toetan ettepanekuid täielikult,” ütles Brežnev. „Nikita Sergejevitši ettepanekud on edasiarendus Lenini õpetusele riigist. Rahvas ja partei võtavad selle dokumendi väga hästi vastu. Kommunismi nähtavad jooned omandavad reaalselt kombatava sisu: internaadid, tasuta õppimine, vanaduspõlve kindlustamine, toiduainete igapäevase tarbimise edasine suurendamine. Nikita Sergejevitši ettepanekuid peab toetama…”

      Kasahstani endise juhina jälgis Brežnev olukorda vabariigis. Tal tuli tegelda sealse tõsise kriisiga.

      1958. aasta detsembris toimus Moskvas Keskkomitee pleenum. Kasahstani juhid Jakovlev ja Kunajev kutsuti Presiidiumi tuppa. Hruštšov teatas ilma mingi sissejuhatuseta, et Keskkomitee suunab Kasahstani Nikolai Beljajevi ja soovitab teda esimese sekretäri kohale.

      Beljajevi, kes töötas Altais, tõi Hruštšov ise 1955. aastal Moskvasse ja tegi temast NLKP Keskkomitee sekretäri. Kuid pettus peagi tema enda edutatud töötajas ja otsustas saata Beljajevi pealinnast vabariiki.

      „Noh, ja Jakovlevist saab teie sekretär,” lõpetas Hruštšov. „Pleenum organisatsioonilistes küsimustes tuleb läbi viia väga organiseeritult.”

      Kunajev lubas, et kõik saab tehtud. Nad läksid tagasi Sverdlovi saali. Kuid Jakovlev ei tahtnud olla teine seal, kus ta äsja oli olnud esimene. Ta ütles, et tahab vabariigist lahkuda ja ta saadeti Uljanovskisse, kus temast sai esimene sekretär. Tema karjäär läks allamäge. Uljanovskist viidi Jakovlev 1961. aastal üle Omskisse märksa madalamal ametikohale – linna täitevkomitee esimeheks.

      Ei vedanud ka Kasahstani saadetud Nikolai Beljajevil. 1959. aastal hukkus Kasahstanis saak, külvid mattusid varajase lume alla. Vabariik oli lubanud anda üheksasada miljonit puuda teravilja, kuid andis kõigest seitsesada. Kuid kõige ebameeldivam oli alles ees.

      1. augustil 1959 keeldusid Karaganda metallurgiakombinaadi ehitajad Temirtau linnas halbade olmetingimuste pärast tööle tulemast.

      Moskvas omistati sellele objektile erilist tähtsust, sest see andis võimaluse võtta kasutusele Karaganda hiigelsuur kivisöebassein. Kommunistliku noorsooühingu lähetusel saabus Temirtausse üle kogu maa väga palju noori töölisi, keda ei suudetud elamisega kindlustada. Ja ka tööd polnud veel.

      Noored ei teadnud, millega tegelda. 15 000 inimest paigutati sõjaväetelkidesse, toit oli halb. Palavate ilmadega, mis on Kasahhi stepile iseloomulikud, ei jätkunud joogivett. Päikese käes seisvates tsisternides kippus vesi keema minema.

      1. augusti õhtul lõi rühm noori lukud puruks ja jõi tühjaks söökla juures seisva kaljatsisterni. Kõige järgi otsustades piinas töölisi tõepoolest janu, seda kustutada aga ei olnud kuskil. Sellest väikesest episoodist sai alguse see, mida pärast kvali-fitseeriti huligaansusena: rahvasumm tungis sööklasse, keegi tegi kioski lahti. Kui keset ööd jõudsid kohale miilitsad, siis inimesed rahunesid ja läksid laiali.

      Võib-olla oleks kõik sellega ka lõppenud, kuid militsionäärid pidasid kinni kaks noormeest (hiljem osutus, et nad polnud huligaanitsemisega üldse seotud). See kinnivõtmine provotseeris mõni tund hiljem tõelise pogrommi loosungi all: vabastame seltsimehed!

      Linnas puhkesid massilised korrarikkumised, noored inimesed, kes olid alkoholist julgust ammutanud, röövisid ja süütasid kauplusi, vallutasid rajooni siseasjade osakonna, ründasid militsionääre ja sõdureid, kes olid kutsutud kohale korda looma.

      Linna tuli Brežnev.

      „Mulle meeldis Brežnevi otsustavus neil päevil,” meenutas Kunajev. „Kartmatult läks ta korratuste algatajate rühmade juurde ja rääkis nendega rahulikult. Hüüded ja lärm vaikisid ja nendega sai rääkida.”

      Tegelikult seadsid korra maja sõjavägi ja miilits. Brežnev lubas kasutada relvi, et korrarikkumised maha suruda. Selleks kulus kolm päeva. Üksteist inimest hukkus, veel viis surid hiljem saadud haavadesse. Üle saja sõduri ja ohvitseri sai haavata. Kohtu alla anti nelikümmend kaks inimest.

      25. septembril 1959 arutati Karaganda metallurgiakombinaadi ehitusel valitsevat olukorda Keskkomitee Presiidiumi istungil.

      Välja olid kutsutud Beljajev, Kunajev, Karaganda oblastikomitee esimene sekretär Pavel Issajev ja Kazmetallurgstroi direktor A. Višnevski. Issajev oli 1958. aastal Sverdlovski oblastikomitee teise sekretäri ametikohalt edutamise korras Kasahstani üle toodud.

      Mihhail Suslov ütles istungil ähvardavalt, et „kriminaalne väljaastumine võttis poliitilise värvingu”. „Osutati” vabariigi juhi Beljajevi vigadele. Kuid ta ei tunnistanud end süüdi. Siis lükati lõpliku otsuse tegemine edasi ja asja arutati taas 2. oktoobril.

      Nüüd rakendati juba organisatsioonilisi meetmeid.

      Ehituse ülem Višnevski heideti parteist välja, võeti kohalt maha ja anti kohtu alla.

      Oblastikomitee esimeselt sekretärilt Issajevilt võeti ära kõrge ametikoht, ta heideti aastaks parteist välja ning määrati karistuseks Verh-Isseti metallurgiakombinaadi termotsehhi vahetuseülemaks. Räägitakse, et ta kaotas närvitsemise tõttu nägemise ja lahkus varakult elust.

      Karaganda Rahvamajandusnõukogu esimees Dmitri Anik heideti parteist välja ja vallandati. Kasahstani siseminister Šõrakbek Kabõlbajev võeti kohalt maha. Mõni aasta hiljem, Brežnevi ajal, ennistati ta endisele ametikohale…

      Karaganda oblastikomitee esimeseks sekretäriks määrati Mihhail Solomentsev, kes enne seda juhtis Tšeljabinski Rahvamajandusnõukogu.

      Hruštšov helistas talle kõrgsagedusside kanalil:

      „Me pidasime Keskkomitee Presiidiumis nõu ja otsustasime saata teid Karagandasse.”

      „Kuidas nii, Nikita Sergejevitš?” püüdis Solomentsev vastu hakata. „Mul on naine haiglas, poeg õpib siin instituudis.”

      „Lennake viivitamatult välja,” käskis Hruštšov. „Karagandas on raske olukord.”

      Kuivõrd ajalehed sellest intsidendist midagi ei kirjutanud, siis sai Mihhail Solomentsev alles Karagandasse jõudes teada, mis siin oli juhtunud.

      NLKP Keskkomitee otsuses kirjutati, et Kasahstani juhtkond „ei andnud sündmustele põhjalikku hinnangut, ei teinud vajalikke järeldusi ega rakendanud abinõusid kujunenud olukorra parandamiseks”. See oli halvaks endeks vabariigi juhile Beljajevile. Ta sai hilinenult aru, et oli ilmaasjata keeldunud kohe süüd omaks võtmast.

      7. jaanuaril 1960 kandis Brežnev Presiidiumis ette, milliste tulemusteni Keskkomitee Sekretariaadis oli Kasahstani situatsiooni arutamisel jõutud.

      Sõna anti Beljajevile. Nüüd kahetses ta pattu:

      „Seltsimees Brežnevi kriitilised märkused on õiged. Nähtavasti ei ole minust veel suures plaanis tegijat saanud. Paluksin uskuda, et ma püüdsin. Pühendusin täielikult tööle. Kuid nähtavasti ei suutnud ma seltsimehi ühte koondada… Järeldustega olen nõus.”

      Kasahstani kompartei Keskkomitee büroo liikmed, kes olid istungile kutsutud, ajasid kogu süü Beljajevi kaela. Siis lubati neil lahkuda, kaadriküsimusi arutasid Presiidiumi liikmed omade ringis: kellega Beljajev asendada ja keda veel Almatõsse saata, et vabariigi juhtkonda tugevdada.

      Hruštšov ütles Beljajevi kohta:

      „Hindasime üle, jämedavõitu. On vaja paindlikumat mõistust.”

      Beljajev