Brežnev. Leonid Mletšin

on inimesi, kellel on võim, ja on inimesi, kellel võimu ei ole… Ma ütlesin Presiidiumi istungil, et seltsimees Hruštšovil on tugevaid, väärtuslikke omadusi, ma loetlesin neid, on ka nõrku, see tähendab, niisuguseid omadusi, mis kollektiivse juhtimise nõrgenemise tingimustes võivad kaasa tuua tõsiseid ebameeldivusi. See on normaalne arutelu. Seda öeldi ju Presiidiumi istungil ja mitte põranda all…”

      Šelepinile karjuti saalist, et seltsimehed nägid, kuidas Kaganovitši auto jõudis tema autole järele ja ta istus Kaganovitši autosse ümber. Järelikult nad kavandasid midagi Hruštšovi vastu?

      Šelepin vastas imestunult:

      „Me kõik ju saame tihti kokku, jalutame, mis selles kahtlast on? Seda enam, et me oleme ka suvilanaabrid.”

      Siis tegi häält Brežnev:

      „17. kuupäeva päeval ma helistasin sulle tööasjus kabinetti. Sinu abi ütles, et sa oled juba ammu Kremlis. Ma küsisin, et kelle juures? Seltsimees Kaganovitši juures. Sa olid seal kaks ja pool tundi.”

      Saalist kostsid võidurõõmsad hääled:

      „Olite Kaganovitši juures?”

      „Ei,” püüdis Šelepin selgitada, „praegu kantakse ühel ajal toimunud faktid üle teise aega ja neid kujutatakse moonutatult.”

      Nii Brežnev kui ka Šelepin tulid sõjast tagasi kindralipagunitega, mis tõstis neid heast küljest esile riigi teiste juhtide seas, kes olid kogu sõjaaja tagalas istunud.

      Brežnev ja Šelepin, noored ja tugevad, olid peaaegu ainukesed viisaka väljanägemisega parteijuhid. Nad paistsid kõhukate, väikest kasvu, füüsiliselt kuidagi mannetute Poliitbüroo liikmete seas silma. Nii Brežnevile kui ka Šelepinile tuli meeldiv välimus karjääri tegemisel kasuks. Stalinile meeldisid – eriti vanaduspäevil – nägusad ja rühikad noored kindralid. Stalin ja pärast teda ka Hruštšov edutasid nii Brežnevit kui ka Šelepinit, tõmbasid neid oma lähikonda.

      1957. aastal olid Brežnev ja Šelepin juba Keskkomitee sekretärid ja Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaadid. Veel üks aste, veel üks samm, ja nad oleksid olnud pooljumalad. Kumbki neist ei olnud askeet, mõlemad nautisid elu ja meeldisid naistele. Ent sellega nende sarnasus ka piirdus, nende teed läksid lahku.

      Brežnev armastas doominot ja uhkeid söömaaegu, kus pakuti ohtralt joodavat, ta oli omapoiss sekretäridest kolleegide seas. Professor Šelepin, erialalt majandusteadlane, tundis suurepäraselt muusikat, teatrit ja kirjandust. Igal sobival juhul jättis Šelepin kõik sinnapaika ja tõttas Suurde Teatrisse esietendusele.

      Leonid Brežnev osutus osavaks poliitikuks. Võimuvõitluse otsustaval hetkel asus ta eksimatult võitja poolele. Šelepin aga talitas nii, nagu ta pidas õiglaseks ja ausaks, see tähendab, jäi sisuliselt naiivseks inimeseks, kuigi elu oli talle korduvalt hoope jaganud.

      Šelepin kaotas kõik ametikohad ja sattus Botkini haiglasse ning saadeti seejärel Frunze linna Kõrgõzstani Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi direktoriks.

      Leonid Brežnev sai 29. juunil 1957 toimunud pleenumil, mis heitis kõrgemast juhtkonnast välja „parteivastase grupi”, Keskkomitee Presiidiumi täieõiguslikuks liikmeks.

      „Ükskord Barvihhas,” meenutas välisministri asetäitja Vladimir Semjonov, „kutsus Gromõko mind jalutama ja kolmandaks juhtus olema L. I. Brežnev. Leonid Iljitš, tookord veel noor, nägus, naiste juures edukas (seda rääkisid mulle õed) jutustas kogu tee – aga meie jalutuskäik oli vist ligi kuus kilomeetrit pikk – mõnedest oma isiklikest läbielamistest ja tööst sel perioodil, mil käis võitlus Malenkovi, Bulganini ja teiste grupeeringuga. Tema hinnangutes Hruštšovile vilksatasid varjatud kriitilised noodid, kuigi sel ajal olid nad koos. Mulle hakkas see tulihingeline ja visa inimene huvi pakkuma, kuigi ma ei kujutanud muidugi ette, milline saab olema tema edaspidine tähelend.”

      Pärast pleenumit usaldas Hruštšov Brežnevile väga tähtsad küsimused: sõjatööstus, raketiehitus ja kosmonautika. Brežnevil õnnestus luua õiged suhted raketi- ja kosmosesüsteemide peakonstruktoritega, kes kõik olid keerulise iseloomuga. Kui nad polnud Brežneviga nõus, võisid nad pöörduda ka Hruštšovi poole. Kuid nad võtsid Brežnevi omaks, pidasid teda oma esindajaks Hruštšovi juures.

      Hruštšov usaldas oma soosikut üha rohkem. 1957. aasta juulis käisid Hruštšov ja valitsusjuht Bulganin Tšehhoslovakkias. Nende äraolekul oli Keskkomitee Presiidiumi istungitel eesistujaks Brežnev.

      Kui Hruštšov võttis 1957. aasta oktoobris kaitseministri kohalt maha marssal Žukovi, oli Brežnev üks esimesi, kes astus välja Žukovi vastu, rääkis nördinult Žukovi kultusest armees. Muuseas, saanud riigijuhiks, ei muutnud ta oma negatiivset suhtumist Žukovisse.

      27. veebruaril 1956 moodustati Keskkomitee pleenumi otsusega NLKP Keskkomitee Vene NFSV Büroo – „vabariigi organisatsioonide, oblastite, kraide partei-, nõukogude ja majandusorganite töö konkreetsema juhtimise eesmärgil ning Vene NFSV majandusliku ja kultuurilise ehitustöö küsimuste operatiivsemaks lahendamiseks”.

      Venemaa Büroo aparaadis loodi kuus osakonda: parteiorganite; tööstuse ja transpordi; põllumajanduse; administratiiv- ning kaubandus- ja rahandusorganite; propaganda ja agitatsiooni; teaduse, koolide ja kultuuri.

      Keskkomitee Vene NFSV Büroo esimeheks määrati Hruštšov. 3. jaanuaril 1958 kinnitati Brežnev Presiidiumi istungil Keskkomitee büroo esimehe asetäitjaks. Tema juhtida jäid Venemaa parteikaader ja tööstus.

      25. märtsil 1958 otsustas Hruštšov lõplikult vabaneda oma endisest kaasvõitlejast Nikolai Bulganinist, kes oli veel valitsusjuht. Samas kõlas ettepanek nimetada sellele kohale Hruštšov.

      „Teistsugust ettepanekut olla ei saanud,” sedastas Brežnev. „Seltsimees Hruštšovi asumine Ministrite Nõukogu esimehe ametikohale tõstab mõõtmatult valitsuse autoriteeti. Ta toob riigi välispoliitikasse kaasa oma geniaalsuse.”

      17. aprilli otsustati Keskkomitee Presiidiumi istungil moodustada NSV Liidu Kaitsenõukogu juurde Sõjaline Teaduslik-Tehniline Aatomi-, Vesiniku- ja Raketirelvade Komitee. Esimeheks määrati Hruštšov, asetäitjaks Brežnev. Nõukogude tuumarelva peamised loojad akadeemikud Juli Hariton ja Andrei Sahharov pöördusidki abi saamiseks Brežnevi poole. Neid tegi rahutuks see, et valmistati ette valitsuse määrust, mis nende meelest ei olnud õige.

      „Brežnev,” jutustas akadeemik Sahharov, „võttis meid vastu oma uues väikeses kabinetis sellessamas hoones, kus ma kunagi olin näinud Beriat.”

      Kui akadeemikud sisse astusid, hüüatas Brežnev:

      „Ahaa, pommimehed tulid!”

      Brežnev jutustas lustlikult, et tema isa pidas neid, kes loovad uusi vahendeid inimeste hävitamiseks, kõige suuremateks kurjategijateks, ja ütles: need kurjategijad tuleks viia suure mäe otsa, et kõik neid näeksid, ja üles puua.

      „Nüüd tegelen ka mina selle räpase asjaga nagu teiegi, ja samuti üllal eesmärgil,” ütles Brežnev.

      Ta kuulas akadeemikuid tähelepanelikult, kirjutas midagi blokki ja tegi kokkuvõtte:

      „Ma sain teist täielikult aru ja pean seltsimeestega nõu. Te saate otsusest teada.”

      Ta võttis akadeemikuid kuulda. Ministrite Nõukogu määrus jäi vastu võtmata.

      Poliitbüroo liige Vitali Vorotnikov meenutas, kuidas Brežnev külastas tehast Progress Kuibõševis. See oli endine Moskva jalgrattatehas Dux, mis oli rajatud 19. sajandi lõpus. Pärast revolutsiooni nimetati see ümber Riiklikuks Lennundustehaseks nr. 1. Sõja ajal evakueeriti tehas Kuibõševi. Tehas valmistas lennukeid, viimaseks mudeliks oli strateegiline pommitaja Tu-16. 1957. aasta lõpus tehti tehasele ülesandeks lasta välja esimene kontinentidevaheline ballistiline rakett R-7, mille oli konstrueerinud Sergei Koroljov.

      Tsehhides vestles Brežnev töölistega ja jättis kõigile hea mulje. Rühikas, naeratav, suhtlusaldis Brežnev, pitsiga sigaret kogu aeg suunurgas, leidis hõlpsasti kontakti, kuigi poseeris mõnevõrra. Tööliste teravatele küsimustele vastas lihtsalt ja kannatlikult. Esitas ise asjalikke küsimusi.

      1958.