Brežnev. Leonid Mletšin

kiri, mis puudutas silmapaistva pianisti Svjatoslav Richteri sõitu Saksa Demokraatlikku Vabariiki. Ida-Saksamaa juhid palusid NSV Liidu Kultuuriministeeriumi saata Richter pidustustele, mis olid pühendatud helilooja Robert Schumanni 100. sünniaastapäevale.

      Kuid tšekistid ei tahtnud Richterit välismaale saata:

      „Richteri isa (rahvuselt sakslane) lasti 1941. aastal riikliku julgeolekuorganite poolt maha. Ema (venelane) on olemasolevatel andmetel lahkunud Lääne-Saksamaale, kus ta käesoleval ajal elab. S. Richter ise on tegelikult üksik, lapsi tal ei ole, tema abielu lauljanna N. Dorliakiga ei ole registreeritud, teda ümbritsevad inimesed ei vääri erilist heakskiitu, ta eluviis on kinnine.

      Riikliku julgeoleku organitel märkusi S. Richteri kohta ei ole. Tema külalisesinemised rahvademokraatiamaades on möödunud ilma märkusteta. Sellele vaatamata ei toeta KGB (sm. Beltšenko) Kultuuriministeeriumi ettepanekut saata S. Richter Saksa Demokraatlikku Vabariiki.”

      Kindralpolkovnik Sergei Beltšenko oli tol ajal KGB esimehe asetäitja.

      Kirja oli kirjutanud tolleaegne Keskkomitee kultuuriosakonna juhataja asetäitja kirjanduskriitik Boriss Rjurikov, tulevane ajakirja „Inostrannaja Literatura” peatoimetaja. Ta töötas Keskkomitees Stalini ajal ja vabastati tookord ametist „teatrikriitikute antipatriootliku rühma soosimise pärast”.

      Rjurikov meenutas, et Richterit on korduvalt välismaale kutsutud, kuid erinevatel ettekäänetel ei ole tal sõita lastud:

      „Arvates, et riigiasutused suhtuvad temasse umbusklikult, esineb S. Richter viimasel ajal kontsertidel vähe, on närviline, on hakanud halvemini mängima ja hiljuti koguni katkestas kontserdi konservatooriumi Väikeses saalis.

      Eespool öeldut silmas pidades peab NLKP Keskkomitee kultuuriosakond võimalikuks nõustuda NSV Liidu Kultuuriministeeriumi ettepanekuga saata S. Richter Saksa Demokraatlikku Vabariiki, kuid tingimusel, et tema saatjana suunatakse Saksa Demokraatlikku Vabariiki üks NSV Liidu Kultuuriministeeriumi välissuhete valitsuse vastutav töötaja.”

      See oli kaval käik. Ministeeriumi välissuhete valitsuse katte all töötasid riikliku julgeoleku töötajad. Nii oleks pianist olnud KGB järelevalve all ja kui midagi oleks juhtunud, oleksid vastutanud tšekistid.

      Brežnev pani kirjale resolutsiooni: „Nõustuda.”

      Brežnevi ajal anti Richterile koguni sotsialistliku töö kangelase nimetus.

      27. oktoobril 1956 tegi Keskkomitee kultuuriosakond ettepaneku organiseerida kriitilisi vastukajasid dramaturgia- ja teatrialasele artiklile, mis oli avaldatud ajakirjas „Voprossõ Filosofii”. Artiklil oli avameelselt antistalinlik iseloom. Keskkomitee töötajad nägid selles „riigi- ja parteiaparaadi kaadri paljasõnalist mahategemist ja laimamist”.

      Kiri toodi Keskkomitee sekretäri Pjotr Pospelovi lauale, kes kirjutas kirjale resolutsiooni ”nõustuda”. Kuid Pospelov oli „lihtne” sekretär. Üldosakonnas arvati, et tema arvamusest ei piisa ja kirjast kanti ette Brežnevile, kes oli Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaat. Seepeale kirjutas tema abi Golikov: „Sm. Brežnevil, L. I. vastuväiteid ei ole. Sm. Pospelovi, P. N. nõusolekust piisab (sm. Brežnevi juhtnöör).”

      Viiekümnendaks sünnipäevaks sai Brežnev 18. detsembril teise Lenini ordeni „väljapaistvate teenete eest kommunistliku partei ja nõukogude rahva ees”.

      Presiidiumi istungil 28. jaanuaril 1957 toetas Brežnev otsustavalt üht Hruštšovi väga tähtsat ideed – tööstuse ja ehituse harukondliku juhtimise põhimõtte asendamist territoriaalse põhimõttega:

      „Nikita Sergejevitši kirjas esitatud kaalutluse on õiged. Kohtadel on juba olemas hea kaader.”

      Rahvamajandusnõukogude loomise ja ministeeriumite kaotamise vastu esines õigupoolest ainult Molotov, kes ei olnud enam välisminister, kuid oli jäänud Presiidiumi liikmeks ja valitsusjuhi esimeseks asetäitjaks. Ta polemiseeris Hruštšoviga sageli. Hruštšovi pooldajad, sealhulgas ka Brežnev, võtsid Molotovi töötluse alla.

      13.–14. veebruaril 1957 kinnitas Keskkomitee pleenum Hruštšovi idee. 10. mail võttis Ülemnõukogu vastu vastava seaduse. Kaotati kümme üleliidulist ja 15 liidulis-vabariiklikku ministeeriumi. Kõik nende alla kuulunud ettevõtted anti üle rahvamajandusnõukogudele, mis allusid otse valitsusele. Vabariikide ülemnõukogud moodustasid 105 rahvamajandusnõukogu.

      Seitse aastat hiljem paneb Brežnev seda reorganiseerimist Hruštšovile süüks ja taasloob laialisaadetud ministeeriumid.

      Tänu headele suhetele Hruštšoviga kindlustus Brežnevi positsioon aparaadis. Tinglikult öeldes kuulus ta juba „vanemate” sekretäride hulka.

      Ta asus Hruštšovi kindlalt kaitsma ka siis, kui Molotov, Malenkov, Kaganovitš ja Bulganin otsustasid 1957. aasta suvel Hruštšovi kukutada. Keskkomitee Presiidiumi istungil 18. juunil esitasid nad talle terve süüdistuste nimekirja.

      Jõudude vahekord ei olnud Hruštšovi kasuks. Seitsme häälega nelja vastu hääletas Presiidium selle poolt, et Hruštšov esimese sekretäri kohalt maha võtta. Kuid juhtus midagi ootamatut: Hruštšov rikkus parteidistsipliini ega allunud kõrgema parteiaparaadi otsusele.

      Istungile järgnenud öö saatis ta koos oma pooldajatega mööda magamata. Nad töötasid koos välja vasturünnaku plaani.

      Hruštšov aimas täpselt ära, et Keskkomitee liikmed – oblastikomiteede esimesed sekretärid – toetavad teda võitluses vana kaardiväe vastu ja annavad esimesele sekretärile parteidistsipliini sellise rikkumise andeks.

      Võtmerolli tema päästmisel etendasid KGB esimees Ivan Serov ja kaitseminister Georgi Žukov. Žukov toimetas sõjaväe transpordilennukitega Moskvasse Keskkomitee liikmeid kõikjalt üle kogu maa ja Serov suunas neid õigesti tegutsema.

      Brežnevil hakkas juba Keskkomitee Presiidiumi tormiliste istungite esimesel päeval halb, tal olid südames valud ja arstid viisid ta ära. Nad diagnoosisid müokardi koldelisi muutusi.

      Ta kirjutas Keskkomitee Presiidiumile avalduse:

      „Olles voodisse aheldatud ootamatu raske südamehaiguse tõttu, millega kaasneb jõu kadumine, ja arstide kategoorilise keelu tõttu voodist tõusta, olen ma oma suureks kurvastuseks jäänud ilma võimalusest võtta pärast kahte esimest istungit osa Keskkomitee Presiidiumi järgnenud istungitest, mis toimusid käesoleva aasta 19. ja 20. juulil. Seose sellega pean oma parteiliseks kohustuseks teha see avaldus.

      Sm-te Malenkovi, Kaganovitši ja Molotovi esinemised näitasid, et erimeelsused on läinud väga suureks ja nende väljendatud ettepanekutel on lõhestav iseloom ning need puudutavad kogu partei ja riigi põhilisi huve. Seepärast ei saa seda laadi küsimusi otsustada Keskkomitee Presiidiumis, vaid minu kindla veendumuse kohaselt tuleb neid kooskõlas partei leninlike põhimõtetega arutada ja otsustada meie partei Keskkomitee pleenumil.

      NLKP Keskkomitee liikmena nõuan ma kategooriliselt NLKP Keskkomitee pleenumi viivitamatut (ühe-kahe päeva jooksul) kokkukutsumist.”

      Brežnevi avaldus saadeti laiali partei juhtkonna liikmetele.

      Pleenumi ajaks tundis Brežnev end paremini, ta tuli istungile ja esines sõnavõtuga. Keskkomitee pleenumil olid Hruštšovi pooldajad enamuses. Näinud, kelle poole ülekaal kaldub, liitusid ülejäänud otsekohe võitjaga.

      Brežnev ütles pleenumil Malenkovile:

      „Te kehtestasite bioloogilise kaadrivaliku. Te kehtestasite ju kaadri valikul sugupuu põhimõtte, määratledes selle võimekust vanaemade ja vanaisade järgi. Kui paljud selle all on kannatanud!”

      Hruštšov sai oma võistlejatest jagu ja Keskkomitee oktoobripleenumil korraldati nende üle kohtupidamine.

      Süüdistusi Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitši vastu jagus: osavõtt repressioonidest, väljaastumine XX kongressi otsuste vastu ja Stalini isikukultuse kaitseks. Keskkomitee ideoloogiasekretäri Dmitri Šelepinit, kes samuti Hruštšovi kritiseeris, ei olnud aga milleski süüdistada.

      Šelepin oli ise valmistanud ette ettekandeid isikukultuse paljastamise kohta; tema suhted Molotovi, Kaganovitši ja Bulganiniga olid halvad. Seepärast