Brežnev. Leonid Mletšin

Ta sättis end sisse ühes kabinetis Kasahstani alalises esinduses NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures ja kirjutas ettekannet.

      Äkki kutsuti ta vabariigi alalise esindaja kabinetti. Seal olid Ponomarenko ja Brežnev. Ponomarenko küsis:

      „Millega tegelete?”

      „Valmistun ettekandeks.”

      Miskipärast puhkesid nad naerma.

      „Ärge nähke vaeva, esineda teil ei tule,” ütles Ponomarenko. „Me tahame teha teile ettepaneku. Äsja kinnitasime me teid Keskkomitee bürool vabariigi Ministrite Nõukogu esimeheks. Mida te sellest arvate?”

      „Ma täidan Keskkomitee direktiivi,” vastas Kunajev.

      „Nii me arvasimegi,” noogutas Brežnev rahulolevalt.

      „Nüüd sõidame Keskkomiteesse. Esitleme teid Hruštšovile. Olge kümne minuti pärast valmis,” ütles Ponomarenko.

      Ponomarenko ja Brežnev kandsid esimesele sekretärile ette olukorrast vabariigis ja lahendasid mõned küsimused. Hruštšov soovis Kunajevile edu. Vestlus kestis pool tundi.

      Uudismaa oli Hruštšovi pideva tähelepanu all. Ta käis sageli Kasahstanis, viis läbi vabariigi aktiivi nõupidamisi. Temast paremal istus Brežnev ja vasakul Ponomarjov. Kõik märkasid, et Ponomarjov istus tusasena, koguni süngena ega vaadanud Hruštšovi poole. Brežnev aga, vastupidi, noogutas alatasa Hruštšovi suunas ja oli väga heas tujus. Seda on oma mälestustes kirjeldanud Mihhail Žihharev, kes tol ajal töötas Kasahstani kompartei Keskkomitee põllumajandusosakonnas.

      Ponomarenko püüdis sõbrustada kasahhi kirjanikega, luges kaasaegset kasahhi kirjandust. Ükskord tuli Kunajev Ponomarenko juurde, et minna koos külla tuntud kirjanikule Muhtar Auezovile. Äkitselt helises kõrgsagedusside telefon.

      Lõpetanud telefonikõne, seletas Ponomarenko Kunajevile, et helistas Hruštšov. Tema meeleolu oli rikutud. Kasahstani esimene sekretär tunnistas:

      „Hruštšoviga on aina raskem töötada.”

      Mõned päevad hiljem helistas – samuti Kunajevi juuresolekul – Moskvast välisminister Vjatšeslav Molotov. Lõpetanud jutu, ütles Ponomarenko:

      „Mäletate, ma rääkisin teile oma suhetest Hruštšoviga? Nüüd, pärast jutuajamist Molotoviga, on kõik selge. Mind sunnitakse minema diplomaatilisele tööle. Ma sõidan Poolasse.”

      Ta kutsus välja oma abi ja käskis lennuki valmis panna. Mõne minuti pärast kandis abi ette, et lennuk on valmis startima kolme tunni pärast. Ponomarjov kutsus büroo liikmed kokku, teatas, et ta kutsutakse ära Moskvasse ning jättis hüvasti.

      Lennujaamas saatis Ponomarenkot ainult Dinmuhhamed Kunajev. Keegi teine büroo liikmetest teda saatma ei tulnud. Põlu alla sattunud juhid unustatakse kohe ära. Pärast Poolat saadeti Ponomarjov saadikuks Hollandisse. Muuseas, ka seal ei peetud teda kaua. Mõnda aega oli ta Keskkomitee juures asuva Ühiskonnateaduste Instituudis (Lenini koolis) kateedrijuhataja, kus ta jutustas kolmanda maailma riikidest saadetud õppuritele seda, kuidas pidada partisanisõda.

      Pärast Ponomarenko lahkumist Kasahstanist läks Mihhail Žihharev koos Keskkomitee põllumajandusosakonna kolleegidega Brežnevi juurde, et anda üle materjalid aktiivi järjekordseks koosolekuks. Brežnevi vastuvõtutoas istus tema usaldusalune abi Viktor Golikov.

      Kasahstani kompartei Keskkomitee põllumajandusosakonna juhataja ütles Brežnevile diplomaatiliselt:

      „Nüüd, kus Ponomarenko kutsuti ära Moskvasse, on raskem töötada.”

      Brežnev vastas:

      „Mul polnud ka tema ajal kerge.”

      Brežnev oli pika vihaga. 1965. aastal saatis ta Ponomarenko pensionile, kuigi viimane töötas niigi väga tagasihoidlikul ametikohal. Pensionär Ponomarenko elas Brežnevi üle…

      1955. aasta augustis, pärast Ponomarenko lahkumist, valiti Kasahstani esimeseks sekretäriks Brežnev, teiseks sekretäriks saadeti Novosibirski oblastikomiteest Ivan Jakovlev.

      Uudismaal tegi Brežnev kõvasti tööd, istus keskööni ja kauemgi Keskkomitees. Sõitis pidevalt vabariigis ringi.

      Mihhail Žihharev on meenutanud, et ükskord öösel saadeti Brežnev Semipalatinskist Almatõ haiglasse. Tal oli hakanud halb, pea käis ringi, ta kaotas teadvuse ja kukkus. Tööle tagasi tulnud, seletas ta, et oli sõitnud mööda oblastit ringi ja oli olnud kolm ööd magamata. Teist korda hakkas tal halb Tselinogradis. Teadvusele tuli ta kanderaamil.

      „Neil aastatel,” jutustas Kasahstani kompartei Uralski oblastikomitee sekretär Juri Buljubaš, „oli ta ülimalt kultuurne inimene. Isegi mitteametlikus olukorras ei sallinud ja jämedusi ja nõmedust. Ka huumoriga oli tal kõik korras, ta armastas anekdoote rääkida. Riided olid ta alati otsekui nõelasilmast tulnud. Räpakatele võis teha märkuse: „Olete teie alles tšuhnaad!” Mina isiklikult ei tea ühtki teist nii avatud ja lihtsat poliitikategelast.”

      Teatud mõttes Brežnevil ei vedanud. 1955. aasta oli erakordselt raske. Uudismaal nimetati seda „meeleheite aastaks”: põud, suvi läbi ei tulnud kordagi vihma. Kasahstani orasepõllud hukkusid. Kuid Hruštšov ei süüdistanud Brežnevit. Otse vastupidi, tema soosik meeldis talle järjest rohkem. Ning Brežnev ei jäänud enam kauaks Kasahstani tööle.

      Partei XX kongressil 1956. aasta veebruaris esines Brežnev Kasahstani parteiorganisatsiooni juhina. Kuid pärast kongressi ta Almatõsse ei naasnud. Keskkomitee organisatsioonilisel pleenumil 27. veebruaril valiti Brežnev taas, nagu 1952. aastal, Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaadiks ja Keskkomitee sekretäriks. Hotelli Moskva 419. numbritoas võttis Brežnev vastu Kasahstani delegatsiooni siirad õnnitlused kõrge ameti puhul.

      1956. aasta aprillis valiti Kasahstani kompartei Keskkomitee esimeseks sekretäriks Ivan Jakovlev. Teiseks sekretäriks kinnitati Nikolai Žurin. Ta oli sündinud Orenburgis, kus lõpetas kutsekooli ja alustas oma töömeheelu Aktjubinski veduridepoos vedurijuhi abina. Almatõsse toodi ta üle Aktjubinski oblastikomitee esimese sekretäri kohalt. Ta naasis hiljem samale ametikohale ja juhtis oblastit veel kaheksa aastat.

      Leonid Brežnev kuulus nüüd jälle riigi kõrgemasse juhtkonda. Kui Brežnev valiti Keskkomitee sekretäriks, tõi Averki Aristov, kes kureeris jõustruktuure, tema toimiku ja nad põletasid selle koos ära.

      Brežnev oli õnnelik. Nõukogude juhtkonna peamise tõlgi Viktor Suhhodrevi esmamulje temast oli selline:

      „Üle keskmist kasvu, tugev, nooruslik, juuksed üle pea kammitud – temast otsekui õhkus tervist ja jõudu.”

      Hotellis Sovetskaja korraldati vastuvõtt. Välisministeeriumi protokolliosakonna juhataja juhtis Brežnevi tähelepanu tõlkidele, kes olid valmis abistama suhtlemisel välismaalastega.

      „Brežnev heitis meile pilgu,” meenutas Suhhodrev, „teretas meist igaüht kättpidi, naeratas siis, kõverdas galantselt käe küünarnukist ja pakkus seda Tatjana Sirotkinale, ainsale naistõlgile meie rühmas.

      „Väga hea! Mul ongi naistõlki vaja,” ütles ta oma meeldiva bassihäälega.

      Tatjana oli meil särtsakas naine, võttis Brežnevil kohe käevangust kinni ja too juhtis ta energiliselt astudes peasaali.”

      Keskkomitee Presiidiumi istungite protokollid tunnistavad, et alguses Brežnev peaaegu ei võtnudki sõna, enamasti kuulas. Selliste raskekaallaste kõrval nagu Molotov, Malenkov, Žukov ja Bulganin tundis ta end ebakindlalt. Kuid ta oli Hruštšovile vajalik kui ustav inimene. Hruštšov lülitas ta kord ühe, siis teise komisjoni koosseisu: uurima Riikliku Plaanikomitee tööd või valmistama ette dokumenti Ungari küsimuses.

      Ungari rahvaülestõusu tippajal, 3. novembril 1956, võeti vastu otsus Mikojan ja Brežnev viivitamatult Ungarisse saata. Kusjuures protokollis on kirjas: „…väljalend kahe-kolme tunni jooksul”, siis on parandatud: „…väljalend kell 7–8 hommikul”. Mikojan ja Brežnev olid Ungaris kaks päeva – 4. ja 5. novembril. Kuid milles nende missioon seisis, seda ei ole ajaloolastel läinud korda kindlaks teha.

      4. novembril võeti vastu otsus