Brežnev. Leonid Mletšin

„Uudismaas” ei nimetata Hruštšovi üldse, kuigi uudismaa oli tervenisti ja täielikult viimase idee.

      1954. aasta jaanuaris saatis Nikita Hruštšov Keskkomitee Presiidiumi liikmetele märgukirja, milles sedastas: teraviljaprobleem ei ole riigis lahendatud. On vaja „lähematel aastatel laiendada teraviljakultuuride külvipinda Kasahstani ja Lääne-Siberi jäät- ja uudismaadel”.

      Kasahstani tolleaegsed juhid eesotsas esimese sekretäri Žumabai Šajahmetoviga vaidlesid vastu: „Uudis- ja jäätmaade üleskündmine toob kaasa Kasahstani põhielanike huvide rikkumise, sest jätab nad karjamaadeta.”

      Hruštšov otsustas, et vabariigi juhtkond tuleb välja vahetada. Ta ei olnud veel riigi ainuisikuline peremees, ta oli sunnitud pidama nõu ja arvestama Presiidiumi teiste liikmete arvamusega. Tulemuseks oli, et Almatõsse saadeti esimeseks sekretäriks endine Valgevenemaa kompartei Keskkomitee esimene sekretär Panteleimon Ponomarenko.

      Tema suhted Hruštšoviga olid halvad juba sellest ajast peale, mil nad juhtisid naabervabariike. Kuid Panteleimon Ponomarenko ei lasknud pead norgu. Ta oli läbi teinud hea kooli. Ta alustas meistriabina mütsitöökojas, lõpetas Moskva transpordiinseneride instituudi, teenis neli aastat Punaarmees. 1937. aastal võeti Ponomarenko Keskkomitee aparaati instruktoriks. Teda pani tähele Malenkov ja kolmekümne kuue aastasena määrati ta Valgevenemaa kompartei Keskkomitee esimeseks sekretäriks.

      Juba pensionil olles meenutas Panteleimon Ponomarenko, kuidas ta oli esimest korda olnud Stalini juures suvilas:

      „Lõunasöögi ajal tõusin oma kohalt, et midagi taldrikule tõsta, tulin tagasi ja tundsin, et olin istunud millelegi pehmele ja libedale. Kangestusin ega liigutanud end. Kõik olid juba terrassile suitsetama läinud, mina jäin üksinda laua taha istuma.”

      Stalin oli teda kutsunud:

      „Miks teie ei tule?”

      Ponomarenko oli arglikult seletanud:

      „Ma olen millegi otsa istunud.”

      Stalin oli kutsunud Beria:

      „Lavrenti, tule siia. Millal sa lõpetad oma totrad naljad? Miks sa panid Ponomarenkole tordi istumise alla?”

      Otsustades selle järgi, et Stalin kutsus ka edaspidi Beriat oma suvilasse, lõbustasid need primitiivsed naljad juhti. Kuigi Ponomarenko kuulus tema lemmikute hulka.

      Ivan Benediktov, kes oli Stalini ja Hruštšovi ajal põllumajandusminister, kinnitas, et Stalin tahtis nimelt Ponomarenkost teha enda asemel valitsuse juhi:

      „Panteleimon Kondratjevitš oli iseloomult kindel ja iseseisev, ühtlasi oli ta luuüdini kollektivist ja demokraat, oskas inimestele meeldida, oskas organiseerida suurt hulka inimesi sõbralikult koos töötama.

      Stalin võttis nähtavasti arvesse ka seda, et Ponomarenko ei kuulunud tema kõige lähemasse ringkonda, et tal oli omaenda seisukoht ja ta ei püüdnud kunagi vastutust teiste õlgadele veeretada. Dokumendi Ponomarenko määramise kohta Ministrite Nõukogu esimeheks olid viseerinud juba mitu Poliitbüroo liiget ja ainult Stalin surm takistas tema tahte täitmist.”

      Benediktov nähtavasti eksib: peale tema ei ole mitte keegi suutnud kinnitada Stalin soovi teha Ponomarenkost valitsusjuht. Niisuguseid dokumente ei ole leitud ja pole ka usutav, et Stalin oleks kavatsenud oma koha kellelegi teisele loovutada.

      Pärast juhi surma määrati Ponomarenko üleliiduliseks kultuuriministriks. Ta ilmutas täielikku liberaalsust. Keegi Ponomarenko juures käinud teadlastest oli vaimustuses:

      „Tal on huumorimeelt!”

      Kirjanik Kornei Tšukovski on meenutanud, et „Ponomarenko aega” nimetati „ideoloogiliseks nepiks”.

      5. detsembril 1953 kirjeldas Tšukovski oma päevikus kultuuriministri külastamise stseeni. Ta oli tulnud Ponomarenko juurde koos kirjanik Konstantin Fediniga. Minister oli üle tunni aja esitanud oma programmi, rääkis, et rahvatantsuansambli juht Igor Moissejev oli kutsunud teda oma uut lavastust vastu võtma.

      Ponomarenko oli Moissejevile vastanud:

      „Te olete mind sügavalt solvanud.”

      „Kuidas nii?”

      „Mis vastuvõtja mina olen?! Teie olete meister, kunstnik – mitte mingeid vastuvõtjaid ei ole vaja… Kedrovile ja Tarassovale ütlesin ma otse: edaspidi on teie etendused ametnike kontrollist vabad. Ja Šaporinile… Šaporinile ma ei öelnud edasi neid negatiivseid vastukajasid, mida ma kuulsin mõjukatelt isikutelt valitsuses, ma rääkisin talle ainult headest vastukajadest, inimest peab ju ergutama… Teisiti ei saa… Kunstnik on ju tundlik inimene…”

      Panteleimon Ponomarenko nimetatud NSV Liidu rahvakunstnikud Alla Tarassova ja Mihhail Kedrov tulid ministri juurde Moskva Kunstiteatri nimel, Juri Šaporin oli tuntud helilooja. Tema ooperi „Dekabristid” etendusele tulid Keskkomitee Presiidiumi liikmed pärast Beria arreteerimist.

      Fedin ja Tšukovski tänasid Ponomarenkot, et too oli nad vastu võtnud.

      „Tule taevas appi, see ju ongi minu töö…”

      See-eest määras Hruštšov Kasahstani teiseks sekretäriks inimese, keda ta võis täiesti veendunult pidada enda poolt edutatuks. Asi ei olnud ainult selles, et Brežnev oli Ukrainas juba töötanud tema juhtimisel. Hruštšov tõi Brežnevi tagasi kõrgele parteilisele ametikohale, avas talle taas tee üles. Brežnev oli Hruštšovile tänulik ja demonstreeris talle oma tänulikkust. Peaaegu kümme aastat peeti Brežnevit Hruštšovi poolehoidjaks.

      Nikita Hruštšovi isiklik ülesanne

      30. jaanuaril 1954 võttis NLKP Keskkomitee Presiidium vastu otsuse kaadri väljavahetamisest Almatõs. Kasahstani kompartei Keskkomitee pleenumil, 5. veebruaril, vabastati töölt esimene sekretär Žumabai Šajahmetov ja teine sekretär Ivan Afonov – põllumajanduse ebarahuldava juhtimise eest (Moskvast dikteeritud formuleering). Vabariigi Keskkomitee liikmed hääletasid kuulekalt Ponomarenko ja Brežnevi määramise poolt nende ametikohtadele. Keskkomitee sekretäriks põllumajanduse alal valiti kohalik mees – Fazõl Karibžanov.

      17.–18. veebruaril toimus Kasahstani kompartei VII kongress Alles nüüd valiti Ponomarenko ja Brežnev vabariigi Keskkomitee liikmeteks.

      27. veebruaril vabastati Brežnev NLKP Keskkomitee Presiidiumi otsusega Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilise Peavalitsuse ülema asetäitja ametikohalt „seoses valimisega Kasahstani Kommunistliku Partei Keskkomitee teiseks sekretäriks, jättes ta edasi Nõukogude armee kaadri ridadesse”.

      Kindralleitnant Brežnevi isiklikku toimikut hoiti Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilise Peavalitsuse ülema kindral Jepiševi seifis. Seda toimikut näitas ta eriti usaldusväärsetele kindralitele. Sõja-aastatel täidetud dokumentides oli Brežnev lahtrisse „rahvus” kirjutanud „ukrainlane” (nii oli kirjas ka talle 1947. aastal välja antud passis). Asudes elama Moskvasse, hakkas ta kirjutama „venelane”… Kui Brežnev 1929. aastal parteisse astus, kirjutas ta ankeedi lahtrisse „emakeel” alguses „ukraina”. Siis tõmbas selle maha ja kirjutas „vene”.

      1954. aasta 23. veebruarist kuni 2. märtsini toimus NLKP Keskkomitee pleenum, kus võeti vastu otsus „Teravilja tootmise edasisest suurendamisest meie maal ning uudis- ja jäätmaade ülesharimisest”, kus on „tohutul hulgal ülesharimata viljakaid mustmulla- ja kastanmulla maid, kus võib saada suuri saake ilma oluliste kapitalimahutusteta”.

      Panteleimon Ponomarenko, kes oli äsja pandud vabariigi etteotsa, süüdistas pleenumil natsionalismis kasahhi mullateadlasi, kes väitsid, et mitte kõiki uudismaid ei tohi üles künda. Kuid teadlastel oli õigus, algasid tolmutormid, tohutul pindalal hävitati ära künnikiht…

      Vabariigi uutele juhtidele tehti ülesandeks võtta aastatel 1954–1955 kasutusele üle kuue miljoni hektari uusi maid. Vabariiki saadeti palju uut tehnikat. Esimese kahe aasta jooksul saabus vabariiki 360 000 mehhanisaatorit, ehitajat, agronoomi.

      1954. aastal varuti Kasahstanis veerand miljardit puuda teravilja, kaks ja pool korda rohkem kui 1951. aastal, mil koguti tolleaegses mõistes rekordsaak.

      Almatõs