Brežnev. Leonid Mletšin

ja põllumajandusliku tooraine varumise alal), Mihhail Suslov ja Nikita Hruštšov.

      Brežnevi ajal jäid neist alles ainult Suslov, kes töötas Keskkomitee sekretärina kuni oma surmani, ja Pegov, Suslovi kälimees. Brežnevi ajal juhatas Pegov Keskkomitee osakonda, mis tegeles välismaal töötava kaadri ja välismaasõitudega.

      18. oktoobril panid kõrgelseisvad aparaaditöötajad eesotsas Stalini abi Aleksandr Poskrebõševiga – keda nüüd nimetati „NLKP Keskkomitee Presiidiumi ja Presiidiumi Büroo sekretäriks” – kokku Keskkomitee sekretäride kohustuste jagunemise projekti.

      Brežnevile, kellel oli rindekogemusi, otsustati usaldada „järelevalve Sõjaministeeriumi Poliitilise Peavalitsuse ja Sõjalaevastiku Ministeeriumi Poliitilise Peavalitsuse töö üle”. Malenkov luges projekti ette ja põhiliselt oldi sellega nõus.

      Leonid Brežnev oli Vanal väljakul uus inimene. Moskva nutikad ametnikud teda ei tundnud, seepärast ei lülitatud teda esialgu Keskkomitee Presiidiumi juures asuva kaitseküsimuste alalise komisjoni koosseisu. Selles komisjonis pidi otsustatama kõik sõjalised küsimused. Seega oli Brežnev kõrvale jäänud. Kuid Stalin parandas ametnike vea ja 19. novembril lülitati Brežnev kaitseküsimuste komisjoni koosseisu.

      20. oktoobril kell üksteist õhtul kutsuti Stalini kabinetti peaaegu kõik Keskkomitee sekretärid ja kõrgemad ideoloogiaametnikud. Brežnev nägi esimest korda, kuidas tehakse suurt poliitikat, mida ja kuidas räägib juht oma kaasvõitlejate kitsamas ringis. Põhiliselt väljendas Stalin rahulolematust ideoloogiatöö halva olukorraga.

      „Meie propagandat tehakse halvasti, mingi pask ja mitte propaganda. Propagandatöö korraldusega ei ole keegi rahul. Ei ole ühtegi Poliitbüroo liiget, kes oleks rahul propagandaosakonna tööga. Meie kaadril, eriti noortel, ei ole põhjalikke teadmisi marksismist. Eriti halvasti tehakse propagandat ajalehtedes, sealhulgas „Pravdas”…”

      Istung Stalini kabinetis kestis umbes tund aega. See vormistati Keskkomitee Sekretariaadi istungina, mis kinnitas kohustuste jagunemise sekretäride vahel. Lõplikult kinnitati see 27. oktoobril.

      Stalini näpunäitel Brežnevi volitusi laiendati. Juht käis peale, et Keskkomitee uutele sekretäridele antaks rohkem õigusi: ta tahtis neid kiiresti asjadega kurssi viia, et asendada partei juhtkonna vanem põlvkond noortega.

      Brežnev pidi kontrollima armee ja sõjalaevastiku poliittöötajaid ning jälgima ka ”kaadri valikut ja jaotumist Sõjaministeeriumis ja Sõjalaevastiku ministeeriumis”. Teoreetiliselt andis see Brežnevile suure võimu: kõik tähtsad kohalemääramised sõjaametkonnas tuli kooskõlastada temaga.

      Sõjaministriks oli alates 1949. aastast marssal Aleksandr Vassilevski. Ta oli kõigest Keskkomitee liige, nii et parteiliselt aukraadilt oli ta Brežnevist madalam. Kuid Vassilevski oli sõjaajast peale lähedane Staliniga, kes teda soosis. Nii et marssalil ei olnud Brežnevi toetust tarvis, vajaduse korral võis ta pöörduda otse juhi poole.

      Brežnev käis veel mõned korrad juhi kabinetis. 17. novembril 1952 kogus Stalin sekretärid kokku kell kümme õhtul ja seletas kella kaheteistkümneni, kuidas nad peavad töötama. Brežnev kuulas ja süvenes.

      1., 3. ja 4. detsembril 1952 viibis Brežnev Keskkomitee Presiidiumi istungil, kus otsustati algatada kurikuulus „arstide kohtuasi” ja taas reorganiseerida Riikliku Julgeoleku Ministeerium.

      11. detsembril arutati Stalini kabinetis korraga mitut küsimust. Brežnev jälgis tähelepanelikult, kuidas võetakse vastu otsuseid. Ta jõudis läbi teha Stalini juhtimiskooli lühikursuse, kuigi Stalin ei kutsunud teda kordagi välja isiklikuks jutuajamiseks. Raugastunud juhil ei olnud jõudu iga uustulnukaga tegeleda.

      16. detsembril otsustati relvajõududele raha eraldamise küsimust. 29. detsembril küsimuse arutamine jätkus.

      26. jaanuaril 1953 kutsus Stalin parteijuhid viimast korda enda juurde. Rohkem nad selles koosseisus kokku ei tulnud. Juhil oli jäänud elada veidi üle kuu. Ta oli nõrk ja väsinud ning koguni loobus lugemast dokumente, mis talle saadeti. Viimast korda oli Stalin Kremlis 17. veebruaril, kui ta võttis vastu India saadiku. 27. veebruaril lahkus ta viimast korda suvilast, et käia Suures Teatris „Luikede järve” vaatamas.

      Ööl vastu 1. märtsi tabas Stalinit insult.

      Alates 2. märtsist kohtusid riigi juhid ainult kitsamas ringis. Brežnevit ei kutsutud. Ta ei olnud kuigi kaua kõrgemasse ladvikusse kuulunud. Veidi rohkem kui nelja kuuga ei olnud ta jõudnud luua vajalikke kontakte ega kuidagi silma paista. Uue juhtkonna nimekirja koostamisel tõmbasid Poliitbüroo vanad liikmed ta lihtsalt maha. Teda polnud vaja.

      Stalini surm tõmbas tema karjäärile kriipsu peale.

      5. märtsil vabastati Brežnev Keskkomitee, Ministrite Nõukogu ja Ülemnõukogu Presiidiumi ühisel istungil (see algas õhtul kell kaheksa, kui Stalin veel elas) Keskkomitee sekretäri kohustest „seoses üleminekuga uuele tööle Sõjalaevastiku Ministeeriumi poliitvalitsuse ülemaks”.

      Paljud kõrged ametnikud jäid oma kohast ilma, kuid kõigile otsiti viisakas ametikoht, ainult Brežnevi kohta võiks öelda, et temast saadi lahti. Poliitvalitsuse ülem oli ametikohalt võrdne ministri asetäitjaga, seega mitu astet madalam ametikohast, millel ta oli olnud alates 1952. aasta oktoobrist.

      Langemine Olümposelt oli äärmiselt valuline. Alles oli ta end tundnud ühena riigi juhtidest, istunud Staliniga ühe laua taga… Nüüd pidi ta alluma oma endistele alluvatele. Võib liialdamata öelda, et 1953. aasta oli Brežnevi elus üks halvimaid.

      Sõjalaevastiku minister admiral Nikolai Kuznetsov, sirgjooneline ja otsekohene inimene, oli kogu hingest väljas sõjalaevastiku prestiiži eest. Ta võttis endise Keskkomitee sekretäri vastu jahedalt, olles arvamisel, et poliittöötaja, kes pole kunagi merd sõitnud, on sõjalaevastikus kasutu.

      Kuid see oli alles pool häda! Kümne päeva pärast liideti Sõjalaevastiku Ministeerium ja Sõjaministeerium Kaitseministeeriumiks. Liideti ka poliitorganid.

      Brežnev jäi üldse ilma tööta ja kirjutas 1953. aasta mais valitsusjuht Malenkovile nutuse kirja:

      „Seoses Sõjalaevastiku Ministeeriumi Poliitilise Peavalitsuse likvideerimisega pöördun ma Teie poole, Georgi Maksimilianovitš, suure palvega… Peaaegu kolmkümmend aastat oma töömeheelust olen ma olnud seotud tööga rahvamajanduses. Alates 1936. aastast olen olnud nõukogude ja parteitööl. Ma armastan seda tööd, see on minu jaoks teine elu… Nüüd, mil ma hakkan saama 50 aastat vanaks ja tervist on rikkunud kaks tõsist haigust (müokardi infarkt ja jalgade endoterniit), on mul raske muuta töö iseloomu või omandada uus eriala.

      Palun Teid, Georgi Maksimilianovitš, saata mind tööle Ukraina parteiorganisatsiooni. Kui mu töös on olnud mingeid puudusi või vigu, siis palun need mulle andeks anda.”

      Brežnev ei suutnud sõna „endarteriit” (raske jalahaigus) õigesti kirjutada.

      Malenkov saatis kirja edasi Hruštšovile. Sellel on säilinud märkus „Hruštšov tutvus”. Ei Malenkov ega Hruštšov Brežnevi palvele ei vastanud.

      Brežnevist tehti Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilise Peavalitsuse ülema asetäitja. Kaitseministri 21. mai käskkirjaga nr. 01608 toodi ta tagasi Nõukogude armee kaadri ridadesse. Et kompenseerida madalamale ametikohale viimist, anti talle 4. augustil 1953 kindralleitnandi aukraad.

      Brežnev tundis Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilises Peavalitsuses ängi ja oli sisimas Malenkovi peale solvunud. See töökoht talle ei sobinud, väeosades käia talle ei meeldinud, sõjaväeelu vastu ta huvi ei tundnud. Suhted Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilise Peavalitsuse ülema kindralpolkovnik Aleksei Želtoviga ei laabunud. Kuid ka Želtov ei söandanud endist Keskkomitee sekretäri puutuda.

      Brežnevil ei tulnud kaua kannatada – veidi üle aasta. Ta meenus Hruštšovile, kes kutsus ta Keskkomiteesse vestlusele, mis muutis Brežnevi elu.

      „Uudismaa on leidnud jäädava koha minu elus,” on öeldud tema nimel kirjutatud mälestustes. „Alguse sai see aga Moskvas ühel pakasepäeval 1954. aastal, jaanuari lõpul, kui mind kutsuti NLKP Keskkomiteesse.