Brežnev. Leonid Mletšin

kooli lõpetamist. Tänapäeva keeles öeldes oli see kutsekool, mis oli mõeldud kehvikuperedest pärit teismelistele. Noormees võeti kommunistliku noorsooühingu rajoonikomiteesse pioneeriosakonna mittekoosseisuliseks juhatajaks, seejärel tehti tast pioneerimaleva nõukogu põhitööväline esimees. Mõne kuu pärast, 1929. aastal, pandi ta juhatama propagandaosakonda.

      Brežneviga sidus teda armastus Jessenini vastu. Tšernenkole tehti koguni noomitus selle eest, et ta luges „kulaklikku” poeeti. Rajoonikomitees töötas ta kaks aastat. Kui kommunistlikus noorsooühingus kuulutati välja mobilisatsioon piirivalvevägedesse, läks ta sõjakomissariaati. Piirivalvekordonis oli ta parteirakukese sekretär. Talle tehti ettepanek jääda kaadripiirivalvuriks, kuid ta naasis kodusesse Novosjolovosse ja võeti kohe partei rajoonikomiteesse propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajaks, seejärel suunati tööle Ujari rajooni parteikomiteesse.

      Krasnojarskis juhatas Tšernenko krai parteiharidusmaja, seejärel sai temast partei kraikomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja asetäitja. 1941. aastal tehti temast Krasnojarski kraikomitee sekretär. On huvitav, et inimene, kellel polnud õigupoolest mingit haridust, läks just ideoloogilisele tööle. Sõja eel tegeles Tšernenko Lenini muuseumi rajamisega Šušenskoje külas. Hiljem käis ta seal kaks korda, imetles oma kätetööd ja jäi rahule.

      1942. aasta sügisel andis Krasnojarski krai kirjastus välja raamatu „J. V. Stalin Siberis asumisel”, ilmumisandmetes oli öeldud: vastutav toimetaja K. Tšernenko. Räägitakse, et raamat ei olnud Moskvale meeldinud ja kogu tiraaž läks noa alla. Tšernenko vabastati oblastikomitee sekretäri kohustest ja saadeti Moskvasse, õppima Keskkomitee juures asuvasse kõrgemasse parteiorganisaatorite kooli. Ise oli ta sellel teemal väga kidakeelne.

      Ta võeti kohe teisele kursusele ja ta õppis kaks aastat. Sai diplomi ja Malenkovi poolt alla kirjutatud suunamise Penzasse, kus temast sai oblastikomitee teine sekretär. 1948. aastal viidi ta üle Chişinăusse. Väike haridus ei takistanud Tšernenkol teha fantastilist karjääri. Selle põhjuseks ei olnud üksnes õnnestunud tutvus Brežneviga, vaid ka ilmselged loomuomadused: eelkõige püüdlikkus ja valmisolek töötada ennastsalgavalt ülemuse heaks…

      Štšolokoviga tutvus Brežnev juba enne sõda Dnepropetrovskis. Pärast sõda töötas Štšolokov Ukrainas. 1951. aastal saadeti ta naabervabariiki Moldovasse Ministrite Nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks. Štšolokov meeldis Brežnevile.

      Kurjad keeled väidavad, et veel rohkem meeldis Brežnevile Štšolokovi naine. Brežnevi armuafääridest räägiti muuseas pidevalt. Mitu aastat pärast tema surma otsis „Komsomolskaja Pravda” Chişinău korrespondent üles ühe tema kunagise sekretäri Alla Mohhova (siis oli ta olnud Frolova) ja küsis tema käest otsesõnu:

      „Chişinăus räägitakse, et teie tütar Tatjana on tegelikult Brežnevi tütar ja väga tema sarnane.”

      „Rumalus,” vastas Alla Mohhova. „Valejutt, ei ole sarnane. Brežnev oli minust palju vanem. Ma käisin läbi hoopis tema abikaasa Viktoria Petrovnaga.”

      Brežnev märkas neiut Keskkomitee sööklas ja tegi korralduse tuua Alla üle tema sekretariaati. Alla sõnul töötas Brežnev hilisööni ja ainult laupäeval, pärast tööpäeva lõppu, tellis filmi ja viis oma sekretärineiud kinosaali filmi vaatama.

      „Talle meeldisid väga filmid, kus mängisid Orlova, Tselikovskaja. Väga meeldisid talle „Volga-Volga”, „Traktoristid”.”

      1974. aastal sõitis peasekretär Brežnev Moldovasse, otsis Alla üles ja keelitas naist koos temaga Moskvasse lendama. Vabariigi KGB töötajad pärisid pärast naiselt, millest nad olid omavahel rääkinud. Alla Mohhova ei olnud esimene, kes on rääkinud, et Brežnev anus teda kõike maha jätma ja koos temaga ära sõitma…

      Samasugune lugu juhtus Brežnevi sekretäriga Almatõs Nelli Džadaibajevaga. Tema otsis üles Esimese kanali võttegrupp. Ka tema meenutas Brežnevit vaimustusega:

      „Ta oli alati tähelepanu keskpunktis. Tal oli nii veetlev iseloom. Ta tegi koos meiega ringmänge ja võttis mängudest osa. Ta oskas komplimente teha ja kätt suudelda.”

      Ka temalt küsiti tütre kohta, kes, nagu teati rääkida, sarnanes väga Brežneviga.

      „Ma tean neid jutte,” vastas Nelli Džadaibajeva. „Ma olen kõike seda nii rängalt läbi elanud! Mul on tulnud koguni seletada: Leonid Iljitš sõitis vabariigist ära viiekümne kuuenda aasta veebruaris, aga minu tütar sündis viiekümne seitsmenda aasta lõpus. Aga kuulujutte räägiti. Kuidas ma selle pärast kannatanud olen, lihtsalt õudne!”

      Kunagine KGB esimees Vladimir Semitšastnõi on ajalehele antud intervjuus meenutanud:

      „Ta ei jätnud ühtegi seelikut rahule! KGB üheksanda valitsuse ülem Volodja Tšekalov rääkis mulle, kuidas Brežnevi juurde toodi kaks eriateljee juurdelõikajat ülikonna jaoks mõõte võtma. Volodja ei jõudnud veel ümbergi vaadata, kui Brežnev juba kabistas tüdrukuid. Naiste vastu polnud ta sugugi ükskõikne. Muuseas, see oli veel üks tegur, mis mõjutas kaadrivalikut. Näiteks kui ta oli kellegi abikaasaga lähedastes suhetes või naine meeldis talle, hakkas ta tolle meest edutama.”

      Tema ihaldatute seas oli ka Moldova riikliku julgeoleku ministri tolleaegse asetäitja polkovnik Semjon Tsviguni naine, ja Ivan Bodjuli naine, Bodjulist sai ajapikku Moldova kompartei Keskkomitee esimene sekretär. Neil olid kaunid naised, ka see asjaolu olevat nende esiletõusus oma osa mänginud…

      Ivan Bodjul töötas pärast sõda Moldovas. Aegapidi kerkis ta karjääriredelil ülespoole: oli rajoonikomitee sekretär, Keskkomitee osakonna instruktor, 1959. aastast Moldova kompartei Keskkomitee teine sekretär, 1961. aastast esimene sekretär. Brežnev hoidis teda selles ametis, autasustas heldelt. Ivan Bodjulist sai koguni filosoofiadoktor.

      Keskkomiteest Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilisse Peavalitsusse

      Moskva kiitis Brežnevi töö Moldovas heaks. Sellest annab näiteks tunnistust tema allkirja kandev artikkel „Kriitika ja enesekriitika kui kaadri kasvatamise järeleproovitud meetod”, mis avaldati ajakirjas „Bolševik” 1952. aasta septembris.

      Kuid need edusammud ei tulnud Brežnevile kergesti kätte.

      1952. aastal oli tal Moldovas müokardi infarkt. Ta ärkas hommikul tugeva valuga rinnus. Ta viidi kiiresti haiglasse. Haiglas tuli tal olla terve kuu.

      Poliitbüroo istungi protokollis nr. 88 on kirjas:

      „Anda Moldova K(b)P Keskkomitee esimesele sekretärile Brežnevile, L. I. enda ravimiseks pooleteise kuu pikkune puhkus alates 20. juunist 1952.”

      Pooleteist kuud oli Brežnev Moskvas-lähedases Barvihha sanatooriumis, kuni tundis end tervena, kuigi see vapustus ei möödunud jälgi jätmata.

      1952. aasta oktoobris saabus Brežnev vabariigi delegatsiooni eesotsas partei XIX kongressile. Ta lootis, et ta valitakse Keskkomitee liikmeks. Kuid teda ootas märksa meeldivam üllatus.

      Moldova juht esines XIX kongressi neljandal tööpäeval. Tema töötajad olid Chişinăus kirjutanud teksti ja seda parandati partei Keskkomitees. Stalin jälgis esinejaid ja pani tähele Brežnevit, kes partei teistest juhtidest välismuse poolest soodsal moel erines.

      16. oktoobril kuulutas Stalin esimesel pärast XIX kongressi peetud Keskkomitee organisatsioonilisel pleenumil välja partei juhtkonna uue koosseisu Ta võttis vormikuue taskust oma käega kirjutatud nimekirja ja ütles:

      „Keskkomitee Presiidiumisse võiks valida näiteks need seltsimehed…”

      Kohalolijate üllatuseks oli Stalin lülitanud partei kõrgemasse juhtkonda mitu uut ja suhteliselt noort parteitöötajat, sealhulgas ka Leonid Brežnevi. Stalin tegi temast Keskkomitee sekretäri ja Poliitbüroo asemele loodud Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaadi. Nii sattus Brežnev kõrgliigasse. Ta ise oli ootamatust tõusust üllatunud. Ta oli kõigest nelikümmend viis aastat vana ja juba jõudnud peaaegu võimu tippu.

      Keskkomitee uus Sekretariaat oli rohkearvuline.

      Sellesse kuulusid (peale Stalini): Averki Aristov (Keskkomitee partei-, ametiühingu ja