Brežnev. Leonid Mletšin

teadis väga hästi, milline oli olukord Moldovas: vabariik oli nälga suremas. Ta lihtsalt ei tahtnud tegelda ebameeldiva asjaga, kuigi tegemist oli kogu vabariigi saatusega.

      Aidata Moldovat ei tahetud ja 1947. aasta mais sedastas vabariigi Keskkomitee pleenum: talumajapidamised ei ole sõja ja põua tõttu „rõhuvas enamuses suutelised omal jõul tõusma elementaarse majandustegevuse tasemele”.

      Fikseeriti kümneid kannibalismijuhtumeid. Peamiselt tapeti ja söödi väikeseid lapsi (kõike seda on üksikasjalikult kirjeldatud B. Bomeško monograafias „Засу…а и голод в Молдавии 1946–1947 гг.”, mille avaldas vabariigi Teaduste Akadeemia)

      Lõpuks tuli organiseerida sadu tasuta toitlustuspunkte nendele, kes olid juba täiesti jõuetud. Vähene abi, mida saatis üleliiduline valitsus, tassiti laiali ja varastati ära.

      1947. aasta veebruaris kandis üks vabariigi ministreid Moldova kompartei Keskkomitee esimesele sekretärile ja Ministrite Nõukogu esimehele ette olukorrast gagauusi külades:

      „Teel Ceadîr-Lungast kuni Congazini vedelesid surnukehad, mida ei olnud pikema aja jooksul ära koristatud.

      Esimeses külas, kus ma peatusin – Baurceis, see on suur asustatud punkt – valitses täielik vaikus. Tänavatel ja õuedes inimesi näha ei olnud. Küla keskel on külanõukogu, selle trepp ja ruumid olid täis paistes vanu naisi ja lapsi. Mõned neist olid poolteadvuseta olekus.

      Kõrval oli toitlustuspunkt. Akna juures, millest toitu välja anti, käis kähmlus ja kostsid ebainimlikud karjed.

      Külanõukogus kanti mulle olukorrast ette. Minu saabumisele eelnenud ööl oli välja selgitatud neli kohutavat tapmise ja inimsöömise fakti. Surnukehade söömine on võtnud massilise iseloomu, kusjuures surevad vanaeided paluvad oma lapsi ja lapselapsi, et nende surnukehad ära söödaks, tõotades neile pattude andeksandmist ja lunastust. On täheldatud surnukehade varastamise fakte, surnukehad olid kokku kogutud, kuid neid ei olnud surnuaeda maetud.

      Täpseid andmeid elanike kohta külanõukogul ei olnud. Kanti ette, et möödunud päeva jooksul suri kakskümmend kuus inimest. Tegin ettepaneku kohe kõik majapidamised läbi käia. Leiti seitsekümmend kolm laipa. Enamik laipu olid peidetud aitadesse, keldritesse, pööningutele ja hangedesse. Märkimisväärsel osal laipadest olid pehmed osad ja jäsemed ära lõigatud.

      Seesama ringkäik võimaldas kokku koguda üle saja lapse, kes olid külmades hoonetes, järelevalveta ja poolteadvusetus olekus…”

      Vabariigi partei- ja nõukogude aparaat ei olnud võimeline kasutama seda, mis tal oli, ei suutnud organiseerida nälgijatele arstiabi. Raviti ainult neid, kes suutsid ise külanõukogusse või haiglasse jõuda. Haiged pandi otse põrandale. Nad nakatasid üksteist sügeliste ja kõhutõbedega. Haiglates roomasid ringi täid. Täiskasvanud ja lapsed olid koos ühes suures haiglabarakis. Täiskasvanud võtsid lastelt toidu ära. Kahe-kolmeaastased aga ei suutnudki halvasti küpsetatud leiba süüa. Piima neile ei antud.

      Ametlikel andmeil põdes düstroofiat viiendik vabariigi elanikest – ligikaudu 400 000 inimest. Surnute täpne arv ei ole kindlaks tehtud. Moldova teadlased nimetavad arvu 200 000 inimest. Mõnes kuus suri 300–400 inimest päevas.

      Ametnikud, kes olid valitud parteilisuse põhimõttel ja ustavuse järgi võimudele, osutusid reaalsete probleemidega kokku puutudes täiesti võimetuteks. See-eest jätkas aparaat võitlust vaenlaste vastu. 4. oktoobril 1948 võttis ÜK(b)P Keskkomitee vastu otsuse Moldova kohta, milles kohalikel võimudel kästi:

      „Tõsta poliitilist valvsust, õigeaegselt paljastada ja tõkestada kulaklike ja natsionalistlike elementide vaenulik tegevus, hoogustada kolhoosikorra propageerimist…”

      Keskkomitee otsusega loodi Moldovas – nii nagu seda oli tehtud 1930. aastatel kogu Nõukogude Liidus – masina-traktorijaamade poliitosakonnad, mis pidid olema tugipunktid võitluses kujuteldavate kulakute vastu. Kommuniste mobiliseeriti poliitosakonna juhatajate ning nende asetäitjate, naistöö organisaatorite ja poliitosakonna ajalehe toimetajate ametikohtadele.

      Algas külade „vaenulikest elementidest” puhastamise kampaania. Ööl vastu 1949. aasta 6. juunit viidi läbi massiline aktsioon: vabariigist saadeti välja üle 6000 n-ö kulakuperekonna, koos lastega kokku 35 000 inimest (vt. ajakiri „Отечественная история”, nr. 1, 2001). Nad küüditati NSV Liidu kaugetesse piirkondadesse. Tootmisvahendid võeti neilt ära, see tähendab, et nad lihtsalt rööviti paljaks. See masendas moldovlasi, kel ei olnud sõjaeelseid kollektiviseerimise ja massiliste repressioonide kogemusi.

      Nüüd hakkasid nad esitama avaldusi palvega võtta nad vastu põllumajandusartelli, sest talupoegadele selgitati: kolhoosiliikmed ei kuulu väljasaatmisele. Pooleteise kuuga astus artellidesse rohkem talupoegi kui enne seda kolme ja poole aastaga.

      Viimaseks argumendiks sai vabariigi Ministrite Nõukogu ja Keskkomitee 5. augusti 1949. aasta määrus „Maakasutuse korrastamisest Moldova NSV läänerajoonide kolhoosides”. Üksiktalupoegade majapidamiste maatükid (aiad, viinamarjaistandused, künnimaa), mis asusid kolhoosimaadel, asendati teiste maatükkidega, mis asusid väljaspool ühispõlde. Teisisõnu öeldes võeti talupoegadelt ära aiad, viinamarjaistandused ja hästi haritud põllumaa.

      Selleks ajaks kui Brežnev jõudis Moldovasse, oli sunniviisiline kollektiviseerimine praktiliselt lõpule viidud. Põllumajandus oli endiselt äärmiselt viletsas seisus, see aeti vaenlaste salasepitsuste süüks.

      „Kolhoosikorral oli vaenlasi,” on öeldud Brežnevi nimel kirjutatud „Moldaavia kevades”. „Peamiselt tegid nad kahju vähehaaval, levitasid laimujutte, provotseerisid; vahel pugesid nad majandeid juhtima, sokutasid sinna oma inimesi ja püüdsid igati õõnestada talupoegade usku kolhoosidesse. Nad haarasid kätte ka püssi, ja kuigi sääraseid väljaastumisi ei olnud hulgaliselt…”

      Brežnev ei olnud loomult õel inimene, aga nagu paljud Stalini aja ametnikud, oli ta endas välja arendanud oskuse mitte märgata ümbritsevate inimeste kannatusi ja hädasid. Toimis enesealalhoiuinstinkt: siiras ja tundeline inimene ei oleks aparaati pikalt pidama jäänud.

      Moldovas kogunesid esimese sekretäri ümber inimesed, kes jäid temaga koos töötama paljudeks aastateks.

      Konstantin Tšernenko juhtis propagandaosakonda, Nikolai Štšolokov töötas vabariigi Ministrite Nõukogus, Sergei Trapeznikov juhtis kõrgemat parteikooli, Viktor Golikov oli esimese sekretäri abi, Semjon Tsvigun oli algul Moldova Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi osakonnaülem ja alates 1951. aasta oktoobrist ministri asetäitja.

      Riikliku julgeoleku ministriks oli kindralmajor Jossif Mordovets, kes oli lõpetanud kirikukooli ja alustanud töömeheelu Jekaterinoslavi kubermangu Dneprovski maakonna Aleksandrovski maardla 4. kaevanduses hobusemehena. Brežnevi kaasmaalasena oli ka temal lootust teha head karjääri. Kuid Mordovets koristati 1955. aastal organitest ära ja määrati Moldova Kommunaalmajanduse Ministeeriumi kaadriosakonna ülemaks ning saadeti aasta hiljem pensionile.

      See-eest asuvad teised Brežnevi kaasvõitlejad ajapikku Moskvas juhtivatele ametikohtadele. Kõige edukamat karjääri tegi Tšernenko. Brežnevi mälestustes „Moldaavia kevad” on öeldud:

      „Vabariigi parteiorganisatsiooni ideoloogiatööl oli tohutu tähtsus uue Moldaavia kindlustumisele. Siin oli tarvis osata inimesi veenda ja leida õigeid korraldusvorme, kõigepealt aga olla ise veendunud võitleja, seltsimeeste suhtes osavõtlik ja enda suhtes nõudlik töötaja. Sellega ühenduses tahaksin märkida, et kõik need parteilised omadused olid Moldaavia K(b)P Keskkomitee agitatsiooni- ja propagandaosakonna juhatajal Konstantin Ustinovitš Tšernenkol. Noor ja energiline kommunist, kes juba enne Moldaaviasse tulekut oli omandanud suuri parteilise tegevuse kogemusi, pühendus täie jõuga talle usaldatud ülesannete täitmisele.

      Hiljem oli K. Tšernenko mitmel kõrgel partei- ja nõukogude ametikohal ning kõikjal ilmnesid tema anne ja kogemused. Praegu on K. Tšernenko NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liige ja NLKP Keskkomitee sekretär.”

      Konstantin Tšernenko sündis 1911. aastal Jenisseiski kubermangu (praegu Krasnojarski krai) Minussinski maakonna Bolšaja Tessi külas. Ta oli suure