Brežnev. Leonid Mletšin

kui kümme aastat hiljem heitis Hruštšov Keskkomitee Presiidiumi laiendatud istungil oma kaasvõitlejatele rängalt ette maisi alahindamist. Ta meenutas rasket 1949. aastat ja vaatas Brežnevi poole:

      „Näe, tema sai tookord esimese noomituse maisi pärast.”

      „Mitte midagi ma ei saanud,” parandas Brežnev Hruštšovi, „mingit noomitust ei olnud.”

      „Me tegime ta tookord kuulsaks üle kogu Ukraina,” jätkas Hruštšov, oma kaasvõitlejast välja tegemata, ”kuid kõige parem mais oli Dnepropetrovskis ja me võtsime siis selle süüdistuse avalikult maha. Aga me andsime talle tookord, kui ei oleks andnud, siis ei oleks ka saanud…”

      Hiljem käis Brežnev alati meelsasti Dnepropetrovskis, astus läbi oblastikomiteest, kus oli ühtmoodi tähelepanelik igaühe vastu – alates koristajast ja lõpetades esimese sekretäriga. Tal oli väga hea nägudemälu.

      1950. aasta juulis kutsuti Brežnev Moskvasse. Hruštšov töötas juba pealinnas ÜK(b)P Keskkomitee sekretärina. Talle oli tehtud ülesandeks leida Moldovasse uus esimene sekretär. Ta saatis Chişinăusse Brežnevi. Tema järel sai Dnepropetrovskis esimeseks sekretäriks Kirilenko.

      Moldova kompartei Keskkomitee pleenumil loeti ette ÜK(b)P Keskkomitee esildis: „Seltsimees Brežnev on olnud parteis üle kahekümne aasta, ta on suhteliselt noor inimene ja praegu täies jõus. Ta on maakorraldaja ja metallurg, tunneb hästi tööstust ja põllumajandust, mida ta on tõestanud, töötades mitu aastat oblastikomitee esimese sekretäri ametikohal. Ta on kogenud, energiline ja tegus inimene, ta on teinud läbi kogu sõja, tal on kindrali auaste ja ta on kindlakäeline…”

      Vabariigi peremees

      1950. aasta juulis arutas Moldova kompartei Keskkomitee üleliidulise Keskkomitee otsust puudustest vabariigi parteiorganisatsiooni töös. Endine esimene sekretär Nikolai Koval, kes oli sellele kohale asunud pärast sõda, oli enesekriitiline, tunnistas oma vigu. Brežnev ei puutunud oma eelkäijat. Koval jäi vabariiki ja töötas palju aastaid Riikliku Plaanikomisjoni esimehena.

      Ka valitsusjuhiks jäi Gerassim Rud, kes oli 1931. aastal lõpetanud K. A. Timirjazevi nimelise Põllumajanduse Akadeemia agronoomina – sotsialistliku suurmajandi organisaatorina.

      Enne sõda oli Tiraspoli kolhoosipõllumajanduse tehnikumi direktor Rud määratud Moldova Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitjaks, pärast sõda oli ta lühikest aega vabariigi välisasjade rahvakomissar ja asus seejärel valitsuse etteotsa. Nii nagu teised Chişinău ülemused, oli temagi vastutav Moldova tragöödia eest.

      Pärast Brežnevi surma ilmusid ajakirja „Novõi Mir” 1983. aasta jaanuarinumbris tema raamatu „Mälestused” kolm viimast peatükki, sealhulgas ka „Moldaavia kevad”:

      „Milles seisis tollal Moldaavia olukorra iseärasus? See oli üks nooremaid Nõukogude vabariike. Tema paremkaldaosa ei olnud koos kogu maaga läbi teinud grandioosset nõukogude ülesehituse kooli. Mõne aastaga pidi ta läbi käima viisaastakute või isegi aastakümnete tee. Moldaavias arenesid tormiliselt kõik need protsessid, mis olid juba toimunud teistes vabariikides pikema aja jooksul. Mõnel kolkapiirkonnal Dnestri taga tuli jõuda sotsialismi kõige lühemat teed pidi.”

      Kiirendatud üleminek sotsialismile, millest räägitakse Brežnevi mälestustes, osutus vabariigile hukatuslikuks.

      1924. aastal moodustati Moldova Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Moskvas oldi seisukohal, et ilma Bessaraabiata ei ole Moldova territoorium täielik.

      Kolmsada aastat oli Bessaraabia kuulunud Türgile. Alates 1812. aastast kuulus see Vene impeeriumi koosseisu. 1918. aastal liitis Rumeenia Bessaraabia oma territooriumiga. Pärast Stalini ja Hitleri kokkuleppeid tuli 1940. aasta suvel Bessaraabia territooriumile Punaarmee. Rumeenia sõjavägi vastupanu ei osutanud ja Bessaraabia lülitati NSV Liidu koosseisu.

      2. augustil 1940 ilmus Nõukogude Liidu koosseisu Moldova Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Kuid sõja tõttu ei jõutud majandust sotsialistlikel alustel ümber korraldada. Neid territooriume hakkas taas valitsema Rumeenia, kes sõdis liidus hitlerliku Saksamaaga.

      Pärast sõda asuti vabariigis läbi viima lauskollektiviseerimist, mis iseenesest oli põllumajandusele hukatuslik. 1946. aastal kästi anda viljavarumisele „klassiiseloom”: võtta „jõukalt kulakuseisuselt” vili ära. Tegelikult võeti vili ära kõigilt, kellel seda oli. Maakondade parteikomiteede volinikud otsisid talupoegade majad läbi, need, kes ei tahtnud vilja ära anda, pandi keldrisse kinni. Talupojad olid sunnitud müüma kariloomi ja oma vara, et osta vilja ja see riigile ära anda. Mõne kilo maisi eest võis osta hobuse või lamba.

      1945. ja eriti 1946. aastal tabas vabariiki nii ränk põud, nagu seda polnud nähtud viimase poolsajandi jooksul. See tõi kaasa massilise näljahäda.

      Sõja ajal sattus Moldovasse tulevane kuulus kirjanik, toonane Punaarmee nooremleitnant Vassil Bõkav. Tema rühm võttis osa Moldova vabastamisest Saksa ja Rumeenia vägedest. Aastaid hiljem meenutas Bõkav:

      „Moldovas oli erinevalt Ukrainast toitu palju. Igas majas oli leiba, koguni saia, küllaldaselt piima, võid, juustu ja kuivatatud puuvilja. Kolhoosid ei olnud veel jõudnud moldovlasi paljaks röövida, see-eest röövis seaduslikul alusel sõjavägi, kellele tagalast toitu peaaegu üldse ei toodud.”

      Kohe pärast sõja lõppu, 1945. aastal, sattus leitnant Bõkav jälle samasse paikkonda. Pilt, mis talle avanes, oli kohutav:

      „Väikeses külas ei olnud inimhingegi. Õued olid maltsa kasvanud… Ja nii oli kogu meie teekonna jooksul – tol suvel oli Moldovas kohutav põud, mis tõi kaasa näljahäda. Ümberringi olid põllud põuast mustaks põlenud. Sõja ajal midagi sellist ei olnud. Sajad külad jäid tühjaks, inimesed läksid ära Ukrainasse…”

      Vabariigi Keskkomitee pleenumil Chişinăus 1946. aasta juulis palusid kaks partei maakonnakomitee esimest sekretäri vähendada viljavarumise plaani. Vastuseks kõlasid süüdistused partei- ja riigivastases tegevuses. Keskkomitee pleenumil 1946. aastal kõneles vabariigi valitsuse juht Gerassim Rud raevukalt:

      „Mõned partei ja nõukogude juhtivad töötajad seletavad leivavilja plaani mitterahuldavat täitmist objektiivsete tingimustega: põud, ikaldus. See on tõsine poliitiline viga…”

      Moldova arad juhid kartsid Moskvast abi paluda. 1946. aasta lõpuks ei jätkunud leiba isegi selleks, et seda toidukaartide eest müüa. Leiti väljapääs: piirati nende arvu, kes said toidukaardid, ja vähendati leivanormi.

      Ülalpeetavatele (see tähendab nendele, kes ei töötanud) anti päevas kakssada viiskümmend grammi leiba, lastele kolmsada grammi. Ligemale pooles osas koosnes leib kaera-, odra- ja maisijahust. Leib hakkas kaduma ka kommertskaubandusest, mis oli ränk hoop linnaelanikele. Poodide juurde kogunesid pikad järjekorrad, kus sageli läks kakluseks. Leiba toodi nii vähe, et seda jätkus vaid tugevatele.

      Moldova küla tabas katastroof, mida süvendas leivavilja sunniviisiline äraandmine riigile. Pärast viljavarumist ei jäänud talupoegadele midagi. Isegi heal järjel olevates kolhoosides anti tööpäeva eest pool kilo vilja ja mõni kilogramm kartuleid. Kariloomi tapeti, kuna nappis sööta ja vett. Kui loomad olid söödud, puhkes tõeline nälg. Esimesteks ohvriteks olid lapsed, kellel tekkis düstroofia.

      Ühe kooli direktor kandis maakonnakomitees ette:

      „Lapsed söövad päevalillekoori, kapsajuurikaid, tammetõrusid. Lapsed on kahvatud, nad minestavad ja oksendavad otse klassis.”

      Toiduks läksid metsikult kasvavate rohttaimede juured, kõrkjad, jahusse lisati õlikooke, kaarkollakat, jahvatatud viinamarjaseemneid. See põhjustas raskeid mao- ja sooltehaigusi. Väikesed lapsed surid kurnatusse. Moldovlased püüdsid põgeneda naaberriiki Rumeeniasse, kuid seda ei lastud neil teha, piirivalvurid pidasid põgenikke kinni sadade kaupa.

      Nikolai Patolitšev, kes tol ajal oli Keskkomitee sekretär ja parteikaadri kontrollivalitsuse juhataja, on meenutanud, kuidas talle helistas Stalin.

      „Moldova juhid palusid, et ma nad vastu võtaksin,” ütles juht. „Nad tahavad ette