Brežnev. Leonid Mletšin

Viktoria jutustas (arusaadavalt ema jutu järgi) Esimese kanali võttegrupile:

      „Vanaisal oli rindesõbratar Tamara. Pärast sõda tuli vanaisa vanaema juurde ütlema, et läheb ära. Kuid seda ei juhtunud. Ta ei suutnud. Vanaema teadis temast kõike, ka tema armulugusid. Kuid vanaema ei kurtnud kellelegi. Ta oli väga kinnine naine, hoidis kõike enda teada.”

      Brežnevite peres räägiti niisugust lugu. Kui Leonid Brežnev tuli Viktoria Brežneva juurde, et abielu lahutada, nõudis naine, et mees ise ütleks lastele, et ta lahkub perekonnast. Kuid kohtunud lastega, kes viskusid talle kaela, ei leidnud Brežnev endas jõudu neid maha jätta…

      „Rindesõbratar” Tamara ise jutustas oma romaanist Brežneviga nii. Naine töötas hospidalis meditsiiniõena, talle ja tema sõbratarile tehti ettepanek minna tööle armee poliitosakonda:

      „Kes oleks siin pikalt mõtlema jäänud! Pärast verd, musta tööd pakutakse puhast tööd soojas ruumis: kirjutada välja parteipileteid ja atestaate. Teisel tööpäeval tuli Brežnev tutvust tegema.”

      Kui polkovnik Brežnev sai teada, et Tamara on pärit Dnepropetrovskist, oli ta rõõmustanud: kaasmaalane.

      „Ta hüüdis mind Tomaks. Tal oli ilus pehme bariton. Tema jutt erines teiste ohvitseride jutust. Ta ei olnud ju kaadrisõjaväelane. Räiget sõimu ja matslikku juttu ei kuulnud ma tema suust kunagi. Brežnev meeldis kõikidele tüdrukutele. Võimatu oli temasse mitte armuda. Ta oli ilus ja rõõmsameelne. Armastas tantsida. Aristokraatlikke maneere tal ei olnud, kuid tantsule palus väga ilusasti. Heatahtlik naeratus, säravvalged hambad, lohud põskedes – võimatu oli talle ära öelda. Me keerutasime temaga valssi üle kogu saali, ma tundsin, kuidas ta mind hoolikalt juhib, kui tugev ta on ja et ta surub end minu vastu.”

      Pärast sõda Tamara demobiliseeriti, ta sõitis Kiievisse ja läks mehele. Tema sõnul saatis Brežnev talle kirja ja palus kohtumist. Kui uskuda Tamara juttu, siis edasi leidis aset täiesti romaanimõõtu lugu. Kui Tamara kohale sõitis, ütles Viktoria Brežneva talle:

      „Toma, ma tean kõik. Ma ei süüdista kedagi ega tee kellelegi etteheiteid. Ma ainult palun, et sa sõidaksid ära.”

      Tamara istus samal päeval rongile. Mingis väikeses jaamas jõudis Brežnev koos käskjalaga talle järele. Brežnev anus Tamarat jääda tema juurde, kuid naine täitis lubaduse, mille oli andnud Viktoria Brežnevale. Kuid Brežnev ei jätnud lootust teda tagasi võita. Ta sõitis koos Lev Mehlisega Kiievisse. Nad läksid Tamara korterisse ja Mehlis olevat samuti naisele peale käinud, et too lahkuks koos Brežneviga. Tamara keeldus jälle…

      Võimatu on kontrollida selle jutu tõepära ja teha kindlaks, kas Brežnev tõepoolest kavatses uue sõbratari pärast oma pere maha jätta. Muidugi ei saa Brežnevile keelata õigust romantilistele tunnetele ja julgetele sammudele. Kuid võttes arvesse puritaanlikke tavasid, mis valitsesid partei- ja poliitilises aparaadis, on raske uskuda, et Brežnev oleks olnud naise pärast valmis karjääriga riskima. Ta eelistas lühiajalisi suhteid, mis millekski ei kohustanud. Põhimõtteliselt askeetlikku Mehlist, kes suhtus sallimatult eksimustesse parteiliste normide vastu, on täiesti võimatu ette kujutada keelitamas „rindesõbratari” jätma maha oma abielumees ja alustama uut elu abielus mehega…

      Järjekordse edutamise eest oli Brežnev tänu võlgu Kaganovitšile. 1947. aasta novembris viis Kaganovitš ta üle Dnepropetrovski oblastisse – mis oli üks Ukraina suurimaid – oblastikomitee ja linnakomitee esimeseks sekretäriks. Sinna kutsus Brežnev välja ka oma perekonna.

      Uus määramine kinnitati Moskvas. ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo istungi 1947. aasta protokollis nr. 59 on öeldud:

      „Ukraina K(b)P Keskkomitee küsimused

      Võtta vastu Ukraina K(b)P Keskkomitee ettepanekud:

      a) Sm. Naidjonovi, P. A. vabastamisest Ukraina K(b)P Dnepropetrovski oblastikomitee esimese sekretäri kohustest;

      b) sm. Brežnevi, L. I. kinnitamisest K(b)P Dnepropetrovski oblastikomitee esimeseks sekretäriks, vabastades ta Ukraina K(b)P Zaporožje oblastikomitee sekretäri esimese asetäitja kohustest.”

      Oblasti konverentsil esitles Brežnevit Ukraina Keskkomitee sekretär Leonid Melnikov.

      Ukraina lääneoblastites käis verine võitlus rahvusliku põrandaalusega, keda toetas kohalik elanikkond, Kiievis aga sättis nomenklatuur end mugavasti sisse. Hruštšovi elu korraldamisega tegeldi kõige kõrgemal tasemel, 1945. aasta veebruaris võeti vastu Ukraina Keskkomitee Poliitbüroo otsus tähisega „eritoimik”, milles olid muuhulgas antud näpunäited vabariigi Kaubanduse Rahvakomissariaadile:

      „a) luua Ukraina NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi kuuenda osakonna juurde Kaubanduse Rahvakomissariaadi eribaas (kust saab toiduaineid ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo liige). Avada selle baasi jaoks omaette arve ja eraldada käibevahendid;

      b) anda Ukraina NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja rahvakomissariaatide kaudu välja vajalikus sortimendis toiduainete ja ka tööstuskaupade orderid Ukraina NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi kuuenda osakonna ülema tellimuste alusel;

      c) luua eribaasi juurde abimajand, rätsepa- ja kingsepatöökoda.”

      Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi kuues osakond tegeles Poliitbüroo liikme Hruštšovi kaitsmisega. Ihukaitse vastutas ka Hruštšovi ja tema perekonna varustamise eest toiduainetega, palkas kingseppi ja rätsepaid, kes tegid talle jalatseid ja rõivaid…

      Oblastikomitee esimese sekretäri olmega tegelesid kohalikud majandusorganid. Toiduained ja tööstuskaubad, nagu siis öeldi, olid ette nähtud anda tasuta. Iseasi oli see, et oblasti ladudes kõike ei olnud, kuid varustajad teadsid, et peremeest tuleb varustada kõigega, mis vähegi võimalik.

      Kui sõjaajal kehtestatud kaardisüsteem kaotati, siis avaldas see mõju ka nomenklatuursete töötajate olukorrale. Kooskõlas Moskvast saadetud juhtnööridega võtsid Ukraina Keskkomitee ja Ministrite Nõukogu 14. jaanuaril 1948 vastu otsuse:

      „1. Kaotada alates 1. jaanuarist praegu kehtiv juhtivatele nõukogude ja parteitöötajatele toiduainete tasuta andmise, tööstuskaupade rahaliste ja toiduainete limiitide andmise kord.

      2. Lõpetada vahendite kulutamine juhtivate nõukogude ja parteitöötajate sotsiaalse ja olmealase teenindamise parandamise fondist toiduainete tasuta andmiseks suvilate jaoks ning muud liiki toiduainete ja tööstuskaupade tasuta andmiseks.

      3. Kehtestada alates 1. jaanuarist Ukraina NSV juhtivatele nõukogude ja parteitöötajatele, kes praegu saavad tasuta toiduaineid, lisaks nende saadavale töötasule täiendavalt ajutine rahaline väljamakse kuus 2 kuni 3 ametipalga ulatuses.”

      Kuid partei juhtkonna varustamist jätkati erikorra alusel. Oli vaja maksta vaid toiduainete ja rõivaste eest. Oblastikomitee esimese sekretäri palk oli niigi suur, hinnad aga madalad. Raha taha asi ei jäänud. Poest ei olnud lihtsalt midagi osta! 1946. aasta viljavarumine oli Ukraina ilma leivata jätnud.

      „1946. aasta nälg oli otsekui jätkuks 1933. aasta suurele näljahädale,” on meenutanud Aleksandr Kapto, kellest hiljem sai Ukraina kompartei Keskkomitee ideoloogiasekretär. „Surnuid ei jõutud ära viia, ja seda mitte ainult külamajadest. Nad lamasid tarade ääres, tühjade kaupluste juures, lihtsalt õue peal maas. Mõned olid nii ära kuivanud, et kehast oleks jätkunud vaid neid õgivatele täidele, teised olid tundmatuseni üles paistetanud…”

      Vabariigi siseasjade organite andmetel kannatas 1947. aasta suveks üle miljoni inimese düstroofia all, üle 300 000 olid paigutatud haiglatesse, lootes nad päästa, 46 000 Ukraina elanikku suri nälga…

      Brežnev leidis Dnepropetrovski eest sama kurvas seisus, nagu oli olnud Zaporožje: kaevandused olid vett täis, tehased purustatud, majad maha põletatud, linnakeskus varemetes.

      „Linna tegelikult ei olnudki olemas,” on meenutanud kõrge parteitöötaja Fjodor Morgun, kes õppis pärast sõda Dnepropetrovski põllumajandusinstituudis, „linn oli välja surnud. Veevärk ja transport ei töötanud.”

      Linna taastamise eest on Dnepropetrovski elanikud suuresti tänu võlgu Brežnevile. 1948. aastal