Brežnev. Leonid Mletšin

vabastamise eest”, „Praha vabastamise eest”. Kuid medaleid jagati hulgi ja Brežnev arvas, et talle on vähe autasusid antud, teistel oli neid rinnas rohkem. Ta tegi selle tasa siis, kui sai peasekretäriks.

      See-eest võttis Brežnev 4. Ukraina rinde koondpolgu komissarina osa 1945. aastal Punasel väljakul peetud Võiduparaadist. Neid kroonikakaadreid näidati sageli neil aastatel, kui ta oli partei ja riigi juht. Vapper ja lõbus kindral nägi väga hea välja…

      Keskkomitee rahvusvahelise osakonna juhataja asetäitja Anatoli Tšernjajev on meenutanud, et aastaid hiljem oli Brežnev oma sünnipäeva tähistamisel Zavidovo jahimajandis jutustanud mõnedest sel mälestusväärsel päeval juhtunud naljakatest seikadest.

      Kindral Brežnev oli jõudnud banketisaali teistest varem, ta hakkas trügima lähemale sellele kohale, kust pidi ilmuma Stalin, ja ajas ümber hunniku puhtaid taldrikuid.

      Pärast banketti jõi ta koos kolmekordse Nõukogude Liidu kangelase Aleksandr Pokrõškiniga hotellis „Moskva”. Pärast keskööd paluti neil lahkuda. Pokrõškin tõmbas püstoli välja ja hakkas lakke tulistama. Järgmisel päeval kanti sellest Stalinile ette. Too oli heatahtlikult öelnud:

      „Kangelasele on see lubatud.”

      Brežnev ise, kes oli maani täis, peatus Kremli banketilt lahkudes Tsaar-kella juures ja ajas sellega pikalt juttu…

      Vadim Petšenev viibis Keskkomitee propagandaosakonna konsultantide rühma juhina 1981. aastal sealsamas Zavidovos ning tema sõnul oli Brežnev taas neid päevi meenutanud:

      „Sõjas lõpus räägiti, et meie armee võidakse saata liitlasvägede koosseisus Pariisi. Tõtt-öelda ajas see mu närvi. Tahtsin väga koju minna, olin väsinud ja kõigest tüdinud. Mäletan, et kirjutasin emale: igatsen väga kodukandi järele, ema. Kui jõuan Pariisi, siis ronin Eiffeli torni otsa ja sülitan selle otsast kogu Euroopa peale!”

      Prantsusmaale Brežnevit ei saadetud. Kuid ta teenis veel aasta Karpaatia sõjaväeringkonna poliitvalitsuse ülemana. Alles 18. juunil 1946 saadeti ta reservi. Endine partei oblastikomitee esimene sekretär naasis tsiviilellu.

      Ta tuli meelde Ukraina kompartei Keskkomiteele. Võib-olla toimus see Nikita Hruštšovi enda algatusel, kes oli pärast sõda vabariigi Keskkomitee esimene sekretär ja ühtlasi Ukraina Ministrite Nõukogu esimees. Ta tõi vabariiki tagasi ukraina kaadrit.

      Leonid Brežnev tuli sõjast tagasi kindralipagunitega, mis tõstis teda heast küljest esile riigi teiste juhtide seas, kes olid kogu sõjaaja tagalas istunud. Ta oli ausalt sõja läbi teinud, kuigi mitte kaevikutes. Rindemehele pakuti iseseisvat tööd.

      30. augustil 1946 valiti Brežnev oblastikomitee XI pleenumil Zaporožje oblastikomitee ja linnakomitee esimeseks sekretäriks. Teiseks sekretäriks oli Andrei Kirilenko, kes oli Zaporožjes töötanud ka enne sõda. Kirilenko oli upsakas ja kalk inimene, kuid muidugi mõista mitte ülemuste vastu. Temal ja Brežnevil kujunesid välja sõbralikud suhted, mis säilisid elu lõpuni.

      Sel ajal sattus Hruštšov Stalini juures ebasoosingusse. 1947. aasta alguses võttis juht Hruštšovilt ära vabariigi ainujuhtija koha. Hruštšov jäi vabariigi valitsuse juhiks. Ukraina kompartei Keskkomitee esimeseks sekretäriks tegi Stalin oma järeleproovitud võitluskaaslase Lazar Kaganovitši. Põllumajandussekretäriks määrati Nikolai Patolitšev.

      3. märtsil sõitsid mõlemad rongiga Kiievisse. Vaksalis olid neid saatmas sugulased ja arvukad alluvad.

      „Kaganovitši meeleolu oli ülev,” on meenutanud Patolitšev. „Ta oli Ukrainasse määramise üle lõpmata rõõmus. Süleles paljusid, žestikuleeris, naeris valjusti, tegi nalja. Mõnega jättis hüvasti kaks-kolm korda. Suures saginas jättis hüvasti koguni minuga.”

      Patolitšev pidas Kaganovitši ülevoolavat entusiasmi ehtsaks. Tegelikult Kaganovitš vaevalt küll nii väga Ukrainasse kippus. Ta ei tahtnud juhist eemal olla. Kuid lihasse ja verre sööbinud harjumuse kohaselt demonstreeris ta oma õnne ja rõõmu selle üle, et asub täitma Stalinilt saadud uut ülesannet. Tänu sellele ta ellu jäigi. Kui ta oleks lubanud endale avaldada kahtlust Stalini otsuste ja korralduste arukuses, oleks ta paljude teiste Poliitbüroo liikmete kannul teise ilma läinud.

      Ametist vabastatud Hruštšov ütles, et „on Lazar Moissejevitši saabumisega rahul” ega näidanud oma solvumist välja…

      Asunud Zaporožjes tööle, nägi Brežnev, et linn oli sõjas täielikult purustatud. Sealhulgas oli kannatada saanud riigi suurim metallurgiatehas Zaporožstal, õhku oli lastud kuulus Dnepri hüdroelektrijaam. Need üleliidulise tähtsusega objektid tuli taastada esmajärjekorras.

      Taastamistöid oli alustatud enne Brežnevit, kuid Zaporožstali ei õnnestunud kuidagi käiku lasta. Asjade seisu jälgiti Moskvas. „Pravda” avaldas juhtkirja, milles oblastikomiteed Zaporožstali taastamise aeglase tempo pärast kritiseeriti.

      Kaganovitš sõitis ise Zaporožjesse.

      „Kui me tutvusime Zaporožstali taastamise käiguga,” on meenutanud Patolitšev, ”ei kadunud minu teadvusest rünnaku mõiste. Siin ei ehitatud meie tavatähenduses, vaid nimelt rünnati. Pärast Zaporožstaliga tutvumist palusin ma Leonid Iljitšil näidata mulle Dneprogessi…”

      Rindetutvus Kaganovitšiga tuli Brežnevile kasuks. Kaganovitš oli järsk, võis oblastikomitee sekretäri, kes talle ei meeldinud, hõlpsasti kohalt maha võtta. Brežnevisse suhtus ta heatahtlikult. Ka Patolitševiga kujunesid Brežnevi suhted sõbralikuks. Teiste parteitöötajate vastu ei olnud Kaganovitš nii heatahtlik, oli järsk ja jäik, võis läbi võtta ja häält tõsta.

      1990. aasta juunis jutustas Kaganovitš sõjaajaloolasele professor Georgi Kumanevile:

      „Brežnev oli üpris sõjakas polkovnik, aktiivne. Ta ei olnud loid. Ma kirjutasin temast Stalinile… Nii et Brežnevit ma hindasin. Kui ta ei oleks olnud Keskkomitee peasekretär, vaid lihtsalt reatöötaja, oleks ta olnud hea töötaja. Brežnev oleks võinud olla ka Keskkomitee sekretär ja poliitvalitsuse ülem. Ta oli arukas, asjalik, rahulik, otsusekindel inimene, oli küllaltki aktiivne. Ma olin temast heal arvamisel…”

      Kaganovitš nõudis oblastikomitee esimeselt sekretärilt Brežnevilt ja ehituse ülemalt Veniamin Dõmšitsilt (tulevaselt NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjalt), et tööd lõpetataks võimalikult kiiresti. Võeti vastu Ukraina kompartei Keskkomitee otsus „Zaporožstali taastamise kiirendamisest”. Brežnev pressis peale ja 1947. aasta sügisel hakkas tehas tööle. Mida Brežnevist ka hiljem ei räägitud, neil aastatel ta tööd ei põlanud.

      Oktoobris avaldasid ajalehed Brežnevi ja Dõmšitsi raporti Stalinile, et Zaporožstali esimene järk on taastatud ja on alustatud külmvaltsitud lehtterase väljalaskmist. 2. detsembril sai Brežnev „Sergo Ordžonikidze nimelise Zaporožstali tehase eduka taastamise eest” oma esimese Lenini ordeni. Samal aastal anti ekspluatatsiooni ka Dneprogess.

      Rängast tööst hoolimata jäi Brežnevil Zaporožjest hea mälestus. Ta tundis olukorra vastu oblastis huvi ka hiljem, kui temast oli saanud riigi juht. 1966. aastal tegi ta oblastikomitee esimeseks sekretäriks Mihhail Vsevoložski, kes oli tema ajal olnud kommunistliku noorsooühingu organisaator Zaporožstalis ja seejärel kommunistliku noorsooühingu linnakomitee esimene sekretär.

      Zaporožjes elas Brežnev üksinda, lahus perekonnast, kes ei tulnudki evakuatsioonist tagasi. Sellest rääkis „Pravda” erikorrespondendile Pavel Smoljakile oblasti ajalehe „Industrialnoje Zaporožje” toimetaja Andrei Kljunenko. Ta oli teeninud Brežnevi juhtimise all 18. armee poliitosakonnas.

      „Kui Brežnev Zaporožjesse tuli, oli ta õitsvas eas neljakümneaastane mees,” meenutas ajalehe toimetaja. „Kujutage endale ette: oblastikomitee esimene sekretär, rindel võidelnud kindral, ilus mees, ja ümberringi oli palju noori leski. Tuli ette, et Leonid Iljitš tundis kellegi vastu tõsist huvi. Meie, tema rindesõbrad, küsisime: miks sa oma peret siia ei too? Peaaegu aasta aega tõrjus ta kõik etteheited tagasi, viidates sellele, et purustatud Zaporožjes ei ole viisakat korterit.”

      Vanuigi meenutas Brežnev, kuidas ta pärast linna saabumist käskis õmmelda endale