Brežnev. Leonid Mletšin

Punalipu ordeniga, seepärast sai ta ordeni numbriga „2”.

      Kui Nõukogude väed lähenesid Karpaatidele, moodustati Peakorteri käskkirjaga 4. Ukraina rinne. 1944. aasta augustis lülitati rinde koosseisu 18. armee. Armee võttis osa Tšehhoslovakkia, Poola, Rumeenia ja Ungari vabastamisest. Rinde juhatajaks oli armeekindral Andrei Jerjomenko, sõjanõukogu liikmeks kindralpolkovnik Lev Mehlis ja staabiülemaks Leonid Sandalov.

      7. novembril vahetati armeejuhataja jälle välja. Armee võttis üle kindralmajor Anton Gastilovitš. Punaarmees teenis ta alates 1919. aastast. Sõda alustas kindralmajorina ja sellessamas auastmes ta sõja ka lõpetas. 1942. aasta maist juhatas 17. armeed Taga-Baikalimaal, rindest kaugel. 1944. aasta kevadest alates oli Gastilovitš kaardiväe laskurkorpuse komandör.

      Brežnev kaebas vanadele sõpradele, et teda ei edutata, et paljud armee poliitosakonna ülemad on saanud juba kindraliks, aga teda ahistatakse.

      Veel enne sõda, 7. mail 1940, oli NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega relvajõududes sisse seatud uued auastmed. Neid andis valitsuskomisjon, kes vaatas läbi iga komandöri isikliku toimiku. Kõrgemale poliitkoosseisule säilisid spetsiaalsed auastmed. Ja alles 1942. aasta oktoobris, kui järjekordselt kaotati sõjakomissaride institutsioon, anti poliittöötajatele sõjaväe ja laevastiku tavalised auastmed.

      Brigaadi-, diviisi-, korpuse- ja armeekomissarid said kindrali aukraadi. Muuseas, ihaldatud kindralipaguneid ei saanud mitte kõik brigaadikomissarid.

      Lõunarinde poliitvalitsuse ülema asetäitja Leonid Brežnev sai atesteerimisel 15. detsembril 1942 kõigest polkovnikuks. Alles 2. novembril 1944 omistati Brežnevile lõpuks kindralmajori auaste.

      Kindralmajor Pjotr Grigorenko, kes Hruštšovi ajal astus välja partei poliitika vastu ja kellest sai tuntud dissident, oli teeninud koos Brežneviga.

      Oma mälestusteraamatus iseloomustab kindral Grigorenko Brežnevit halvakspanevalt:

      „Üheksa kuu kestel, mis ma teenisin Brežnevi parteilise juhtimise all, nägin ma tema järgmisi näoilmeid: teenistusvalmilt imetlev naeratus, mis pandi ette ülemuste juuresolekul ja paiknes kõrvade, ninaotsa ja lõua vahel, oli sellesse piirkonda just nagu kleebitud: tõmbad mingist nöörist ning see ilmub kohe ja täies mahus, ilma mingi üleminekuta, tõmbad teist korda – kaob ära; rangelt õpetlik ilme, mis pandi ette alluvatele õpetusi jagades ja hõlmas samuti ilma mingi üleminekuta, äkilise nööritõmbega kogu nägu – nägu venis äkki pikaks ja muutus rangeks, aga kuidagi ebatõeliselt, tehtult, nagu grimass nuku näol; omapoisi-ilme, mis pandi ette aeg-ajalt, rääkides sõdurite ja nooremohvitseridega – sel juhul jäi nägu liikumatuks ja seda elavdasid pidevad silmapilgutused, poolnaeratused, kaval silmavidutamine.

      Näoilme ja hääle kunstlikkus jätsid mulje, et see inimene ei ole piisaval tõsine. Kõik, kes teda lähemalt tundsid, pidasid teda rumalavõitu ja lihtsameelseks inimeseks. Sõjaväes kutsuti teda seljataga Ljonjaks, Ljonjakeseks, meie „poliitjuhiks”. Ma arvan, et selline suhtumine temasse säilis ka sõjajärgses elus.

      M. F. Frunze nimelise akadeemia lõpetamise puhul kohtasin ma 1960. aastal Kremlis Deminit, meie ühist kaasteenijat 18. armees. Ta oli juba kindralleitnant, Balti sõjaväeringkonna sõjanõukogu liige. Jõime kohtumise tähistamiseks. Ajasime juttu, meenutasime olnut.

      Vestluse käigus ta küsis:

      „Kas sa Ljonja juures käid?”

      „Ei käi,” vastasin ma, „ma ju ei tunne teda küllalt lähedalt ja ausalt öeldes ei armasta ma kõrgeid ülemusi tüüdata.”

      „Noh, seda teed sa asjata,” ütles tema, „Ljonjale meeldib, kui endised sõjakaaslased teda külastavad. Kohtuda on lihtne, ainult helista, ütle, kes sa oled, ja sulle määratakse aeg. Ma astun alati läbi, kui Moskvas juhtun olema. Võtame pitsikese. Meenutame.”

      „Noh, ja milline ta on?”

      „Nojah, kuidas sulle öelda? Ljonja on Ljonja, mis ametisse sa teda ka ei paneks.””

      Praegu on raske öelda, kas Brežnevi niisugune negatiivne iseloomustus võis olla tingitud lahingukomandöride põlglikust suhtumisest poliittöötajatesse, mida rindel sageli ette tuli. Kuid see võis olla dikteeritud ka hilisemast arvamusest Brežnevi kui NLKP juhi kohta.

      Brežnev tundis end sõjameeste seas hästi ning mõnede teiste arvamusavalduste järgi otsustades meeldis alluvatele. Tal oli hea huumorimeel, ta suhtus oma ohvitseridesse inimlikult.

      Kodukolde tuhaasemele, kindralipagunid õlgadel

      18. armee lahingutee lõppes Saksa vägedest vabastatud Tšehhoslovakkias. Pärast sõda saadeti armee laiali. Kuid ametikõrgenduse oli Brežnev juba saanud. Teda soosis rinde sõjanõukogu liige kindralpolkovnik Lev Mehlis, kes oli minevikus olnud üks Stalini abisid.

      Krimmi rindel kantud kaotuse pärast võeti Mehlis maha kaitseministri asetäitja ja Punaarmee Poliitvalitsuse ülema ametikohalt ning tema auastet alandati. Kolme sõja-aasta jooksul jõudis Mehlis olla üheksa rinde sõjanõukogu liige. Kuskil ei jäänud ta pikalt pidama. Kõikjal suhtus ta kaadrisse väga jäigalt, võttis kohalt maha halastamatult ja sageli ebaõiglaselt. Ainsaks iseloomujooneks, mis äratas sümpaatiat, oli ilmselt tema hulljulgus.

      Sõja lõpetas ta 4. Ukraina rindel. Mehlis panigi oma kaastöötajate seas tähele kindralmajor Brežnevit, võttis ta oma kaitse alla ja minnes mööda teistest poliittöötajatest, määras ta 1945. aasta juunist rinde poliitvalitsuse ülemaks. Nii et Brežnev oli Mehlisele suuresti tänu võlgu.

      Nüanss on selles, et Brežnevist sai rinde poliitvalitsuse ülem siis, kui sõda oli juba lõppenud.

      Tema eelkäija, kindralleitnant Mihhail Pronin, viidi 12. mai käskkirjaga üle samasugusele ametikohale okupatsioonivägedesse Saksamaal. Kuid veel 14. mail 1945 pani 4. Ukraina rinde poliitvalitsuse ülem Pronin oma allkirja autasustamislehele: kirjanik Konstantin Simonovi autasustati Isamaasõja 1. järgu ordeniga…

      Saanud peasekretäriks, tahtis Brežnev, et kõikides tema elulugudes oleks kirjas nii: tegi Isamaasõja läbi alates armee poliitosakonna ülemast kuni rinde poliitvalitsuse ülemani.

      Marssal Malinovski kirjutas pärast sõda mälestusteraamatu „Edelasuunal”. Ta ei jätnud kasutamata võimalust panna raamatusse Brežnevi foto allkirjaga: „4. Ukraina rinde poliitvalitsuse ülem”. Nagu kord ette nägi, saadeti küljendatud veerud trükiloa saamiseks Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilisse Peavalitsusse. Seal tegi tähenärijast inspektor allkirja ümber: „18. armee poliitosakonna ülem.”

      Ettenägelik Malinovski otsustas saata parandatud veerud peasekretär Brežnevile. Too ei pidanud paljuks nendega tutvuda. 1. mai paraadi ajal Punasel väljakul kutsus Brežnev kõrvale Malinovski, kes seisis tribüünil teiste marssalite seas, ja küsis rangelt:

      „Kas sa siis ei tea, et ma olin rinde poliitvalitsuse ülem?”

      Marssal õigustas end:

      „Ega mina maha ei tõmmanud, seda tehti Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilises Peavalitsuses.”

      Brežnev heitis talle ette:

      „Miks sa nõustusid?”

      Raamatu trükkimine peatati, pildiallkiri parandati ära.

      1945. aasta juulis saadeti 4. Ukraina rinne Peakorteri otsusega laiali. Staabi ja väeosade baasil moodustati Karpaatia sõjaväeringkond. Ringkonna juhatus asus Tšernivtsis.

      Kindral Ortenberg, „Krasnaja Zvezda” endine vastutav toimetaja ja seejärel 38. armee poliitosakonna ülem, tundis Brežnevit sõjaeelsest ajast. Ortenbergi naine õppis Brežneviga ühel ajal Dneprodzeržinski metallurgiainstituudis (hiljem ta lahkus instituudist ja temast sai arst). Kui Ortenberg pärast sõda koju sõitis, küsis Brežnev talt sõbralikult:

      „Mida sa naisele kaasa viid?”

      Ortenberg rääkis hiljem oma sõbrale, tuntud kirjanduskriitik Lazar Lazarevile, et Brežnevi sõnad üllatasid teda suuresti – ta ei kavatsenud naisele midagi viia. Ega ta väliskomandeeringust tagasi ei pöördunud, vaid sõjast.