Brežnev. Leonid Mletšin

ülem Brežnev ette kõrgemalseisvale instantsile – rinde poliitvalitsusele:

      „Möödunud nelja päeva jooksul olid armee poliitosakonna, aga ka väekoondiste poliitosakondade ja väeosade parteipoliitilise aparaadi kõik jõud ja tähelepanu suunatud rinde nõupidamisel antud juhtnööride täitmisele.

      Selle aja jooksul on läbi viidud järgmised üritused:

      – 20. detsembril viisin ma läbi nõupidamise kõigi armee poliitosakonna töötajatega, millel arutati rinde nõupidamise tulemusi ja ülesandeid partei- ja poliittöö juhtimise tõhustamiseks väeosades.

      – Seoses eelseisva lahinguoperatsiooniga on armee poliitosakond ette valmistanud direktiivi, milles on püstitatud operatsiooni poliitilise tagamise konkreetsed ülesanded.

      – On välja töötatud ja sõjanõukogu poolt kinnitatud armee poliitosakonna abinõude plaan eelseisva operatsiooni parteipoliitiliseks tagamiseks. Käesoleval ajal töötab poliitosakond kavandatud abinõude elluviimiseks.

      – Armee kõikidesse väekoondistesse on komandeeritud poliitosakonna töötajate rühmad ülesandega anda poliitorganitele ja parteipoliitilisele aparaadile praktilist abi töö organiseerimisel, et tagada lahinguoperatsiooni igakülgne ettevalmistamine ja teostamine.

      – 22. ja 23. detsembril on kõikides väeosades läbi viidud partei ja kommunistliku noorsooühingu alg- ja rooduorganisatsioonide koosolekud.

      – Mõnede poliitosakondade ülemate ja armee väeosade komandöride asetäitjatega poliitalal olen läbi viinud individuaalsed vestlused lahinguoperatsiooni ettevalmistamise tagamiseks ja teistes parteipoliitilise töö küsimustes väeosades.

      – Valmistati ette armee kõrgema nõukogu pöördumine reameeste, seersantide ja ohvitseride poole, mis oli pühendatud eelseisvale lahinguoperatsioonile. On saabunud rinde sõjanõukogu pöördumine. Pöördumine on saadetud kõikidesse poliitorganitesse. On antud juhtnöörid hoida neid dokumente ülihoolikalt kui täiesti salajasi hetkeni, kuni saadakse lahingukäsk, ja ulatusliku agitatsiooni- ja propagandatöö arendamiseks pärast lahingukäsu saamist.

      – On tehtud ära suur töö roodude parteiorganisatsioonide loomiseks. 23. detsembriks on kõikides Nikiforovi, Rjazanovi ja Zahharovi laskurroodudes loodud parteiorganisatsioonid ja parteigrupid.

      – 21.–22. detsembri jooksul on läbi viidud armee agitatsiooni- ja propagandaseminar, millest võtsid osa kõigi diviisiajalehtede ja armeeajalehe „Znamja Rodinõ” töötajad. Seminaril kuulati loenguid, mis olid pühendatud seltsimees Stalini ettekandele ja käskkirjale seoses sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 26. aastapäevaga. Ma püstitasin agitaatorite ja ajalehtede töötajate ette ülesanded nende osast ja kohast lahinguoperatsiooni ettevalmistamisel ja läbiviimisel.

      – On ette valmistatud, trükitud ja kõikidesse väekoondistesse laiali saadetud agitatsioonilised lendlehed „anna ahelikku pidi edasi” (kuus liiki, igaühte 500 eks.) kasutamiseks väga tähtsa mobiliseeriva vahendina agitatsiooni- ja propagandatöös vahetult lahinguperioodil.

      Poliittöötajad, kes praegu viibivad väeosades, osutavad juhtkonnale suurt abi lahingurelvade seisukorra kontrollimisel ja nende viimisel täielikku lahingukorda.

      Näiteks armee poliitosakonna inspektor major sm. Karavajev suutis 21.–22. detsembril koos väeosade poliittöötajate ja komandöridega kontrollida kahe polgu isikkoosseisu relvade seisukorda… Pärast seda saadeti väeosadesse relvameistrid…”

      Ent Brežnevi pealetungi-eelne direktiiv oma alluvatele – poliittöötajatele – andis tunnistust armee halvast olukorrast:

      „Kandke pidevalt hoolt sõdurite jõu ja tervise säilitamise eest. Sõdurite pidev varustamine sooja söögi ja keeva veega peab olema vankumatu reegel.

      Tuleb tagada ülirange kontroll selle üle, et kõik, mis riik annab sõduritele ja ohvitseridele, jõuaks nendeni täies ulatuses. Sellesse muretult ja tegevusetult suhtuvad inimesed tuleb võtta rangele vastutusele.

      Erilist tähelepanu tuleb pöörata sanitaarasutuste tööle. Väekoondiste poliitosakondadel tuleb eraldada spetsiaalsed töötajad, kes vastutavad haavatute evakueerimise eest lahinguväljalt ja neile õigeaegse arstiabi osutamise eest.”

      Brežnevi nimel kirjutatud mälestusteramatus „Väike maa” räägitakse sellest, kuidas lahingute ajal detsembris, kui sakslased läbi murdsid, viis Brežnev poliitosakonna ohvitserid vasturünnakule ja võttis ise sisse koha kaevikus kuulipilduja taga: „Sõja kestel olin mitu korda näinud vaenlast nii lähedalt, kuid see öölahing on eriti mällu sööbinud… Sakslased ei heitnud enam maha: end hüüetega julgustades ja lakkamatult tulistades jooksid nad püsti kaeviku poole. Meie kuulipilduja aga vaikis. Üks sõdur tiris tapetut kuulipildujast eemale. Hetkegi kaotamata sööstsin kuulipilduja juurde.

      Kogu maailm ahenes minu jaoks nüüd kitsaks maaribaks, mida mööda jooksid fašistid. Ei mäleta, kui kaua kõik kestis. Kogu olemuse vallutas täielikult ainus mõte: pealetung seisma panna!”

      Peale Brežnevi ei ole sellest kangelasteost keegi jutustanud. Selle kohta ei ole säilinud ka dokumente. Kuid peasekretäri sõnades ei kahelnud keegi, kuigi pärast edukat lahingut fikseeris poliitaparaat ülemustele ettekandmiseks kõik kangelasteod. Žitomiri oblasti Korostõševi rajooni Stavištše külas on püstitatud mälestusmärk, millel on tekst:

      „Siin andis ööl vastu 12. detsembrit 1943 kuulipildujast tuld 18. armee poliitosakonna ülem L. I. Brežnev, lüües tagasi vaenlase rünnaku.”

      Žitomiri–Berditševi operatsioon lõppes edukalt. 18. armee juhataja sai Bogdan Hmelnitski 1. järgu ordeni. Kuid see oli tema viimane vägitegu sõjas. 1944. aasta alguses varises Lesselidze sõna otseses mõttes kokku. Tal oli tromboflebiit (üliohtlik haigus – veeni umbumine), lisaks avastati tal ka kopsupõletik. Moskvast tuli lennukil PO-2 kohale relvajõudude peakirurgi asetäitja, meditsiiniteenistuse kindralleitnant Vladimir Šamov. Ta nõudis viivitamatut hospitaliseerimist. Lesselidze keeldus – ta ei tahtnud sattuda haigete kategooriasse.

      Lesselidze ei saanud täisväärtuslikku arstiabi ning 10. veebruaril tema seisund halvenes. Otsustati ta evakueerida Moskvasse sõjaväe keskhospidali. 11. veebruaril saadeti Lesselidze rongiga teele. Viivitus osutus fataalseks. 20. veebruaril jõudis konsiilium järeldusele, et jalg tuleb amputeerida. Muidu…

      Kuid Lesselidze ei uskunud ikka veel, et ta on tõsiselt haige ja keeldus operatsioonist kategooriliselt. 21. veebruaril kindralpolkovnik suri

      Palju aastaid hiljem jagas Brežnev temaga oma kuulsust. Mida rohkem oli Brežnevi kõrval kangelasi, seda suurem oli tema kangelastegu „väikesel maal”… 13. mail 1971 anti kindral Lesselidzele postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetus – seadlus oli ajastatud NLKP Keskkomitee peasekretäri Brežnevi sõiduga Thbilisisse.

      14. mail esines Brežnev Gruusia filharmoonia kontserdisaalis pidulikul istungil, mis oli pühendatud Nõukogude Gruusia ja Gruusia Kommunistliku Partei viiekümnendale aastapäevale. Brežnevi kõnes oli tema endisele armeejuhatajale pühendatud eriline osa:

      „Mul oli juhus võidelda koos andeka Nõukogude väejuhi, 18. armee juhataja kindralpolkovnik Lesselidzega… Konstantin Lesselidze jäi mulle meelde kui inimene, kelles kehastuvad gruusia rahva parimad rahvuslikud jooned. Ta armastas elu, oli vapper, karm vaenlaste ja helde sõprade vastu, tema sõna oli kindel, ta oli terava mõistuse ja tulise südamega inimene.”

      Niisuguseid sõnu oli meeldiv kuulda kogu Gruusial, seal hinnatakse kaasmaalastest väejuhte kõrgelt. Kui Brežnev ütles, et vägede oskusliku juhtimise ning seejuures üles näidatud mehisuse ja kangelaslikkuse eest võitluses Saksa fašistlike röövvallutajate vastu on kindralpolkovnik Lesselidzele antud Nõukogude Liidu kangelase nimetus, puhkesid saalis kiiduavaldused.

      Pärast Lesselidzet, 1944. aasta 6. veebruarist kuni 7. novembrini, juhatas 18. armeed Jevgeni Žuravljov, kellele anti kindralleitnandi auaste. Ta teenis Punaarmees alates 1918. aastast, lõpetas 1936. aastal M. V. Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia. Talvesõja ajal oli 3. ratsaväekorpuse staabiülem. Suure Isamaasõja alguses oli ta 5. mehhaniseeritud korpuse komandöri