Brežnev. Leonid Mletšin

kindralit, lahket ja naeratavat, kellel oli ilmekas nägu ja kaukaaslase targad säravad silmad,” meenutas Ortenberg pärast sõda.

      Lesselidze rääkis olukorrast platsdarmil. Ortenberg tahtis kõike oma silmaga näha. Platsdarm oli lage neem, mille pindala oli kolmkümmend ruutkilomeetrit. Enne sõda oli siin kasvatatud viinamarju, millest tehti vahuveini „Abrau-Durso”. Kogu platsdarm oli hästi nähtav vaenlasele, kelle käes olid kõrgemale ulatuvad alad. Seepärast kaevusid väed maa sisse.

      Sakslaste lennuvägi pressis platsdarmile peale. Varustamine oli äärmiselt keeruline. Võitlejad said süüa kaks korda päevas – hommiku eel ja hilisööl, mil Saksa lennuvägi ei pommitanud.

      Täiendust, padruneid ja mürske, toiduaineid ja koguni pesu (Mõshakos oli võimatu pesu pesta ja kuivatada) tõid dessandile väikesed kalalaevad ja mootorpaadid Gelendžikist. Toodi öösiti, kui sakslased midagi ei näinud ega saanud seetõttu tulistada.

      Koidu eel läksid armeejuhataja ja „Krasnaja Zvezda” toimetaja kaldale, et tagasi sõita. Kuid merel tõusis lainetus, valvelaev ei saanud silduda. Oodati kalalaeva, mis pidi peale võtma haavatud, umbes viisteist inimest. Algas tulistamine: langes üks miin, teine…

      Äkki kõlas kellegi hääl:

      „Seltsimehed, kaitseme oma komandöri!..”

      Pikka kasvu seersant, kinniseotud käsi rätikuga kaelas, sööstis Lesselidze juurde ning varjas ta oma seljaga, seistes näoga lõhkevate Saksa miinide poole. Ortenberg meenutas, et haavatud sõdurid jooksid ligi ja jäid tiheda rõngana nende ümber seisma:

      „Ma kohe ei tea, kuidas edasi anda seda, mida ma tookord tundsin ja üle elasin. Mis see siis oli? Haavatud inimesed. Lahinguväljal valatud verega olid nad ustavust kodumaale ja ennastsalgavust juba tõestanud… Kust leida sõnu, et hinnata nende inimeste ohvrimeelsust, kes ohu hetkel tormasid oma komandöri juurde ja kaitsesid teda oma rinnaga?

      Needsamad mõtted käisid läbi ka kindral Lesselidze peast. Seda ütles ta mulle pärast. Sel hetkel aga käskis armeejuhataja järsult ja kindlalt, otsekui raiudes:

      „Kes lubas?! Hajuda!.. Pikali.”

      Ka meie heitsime nende kõrvale maha, erutatud ja vapustatud…”

      Brežnevi ajal käidi erukindral Ortenbergile peale, et ta kirjutaks Brežnevi kangelastegudest „väikesel maal”. Kangekaelne kindral vastas:

      „Mina teda seal ei näinud.”

      „Brežnevi jaoks oli „väike maa”,” kirjutas Ortenberg, ”omamoodi ajend, ta on sellest nii palju rääkinud, kirjutanud, autasustanud, ülistanud selleks, et tal oleks kas või veidikegi alust õigustada enda tõusmist „väejuhiks”.”

      Brežnev käis „väikesel maal” kaks korda. Esimest korda Moskva parteitöötajate rühma saatjana, teine kord sõitis sinna parteipileteid ja autasusid kätte andma. Kuid ka need kaks sõitu olid ohtlikud.

      Saksa ja Itaalia torpeedokaatrid tegutsesid kalda lähedal, takistades 18. armee väeosade varustamist. Nad tulid merele pimedal ajal ja lahkusid enne koitu oma baasidesse. Päeval aga võis miini otsa sattuda.

      Nõukogude Liidu kangelane sõjakorrespondent Sergei Borzenko kirjutas, et Gelendžikist platsdarmile seilanud kalalaev „Ritsa” sattus miini otsa. Plahvatus paiskas Brežnevi merre, kuid ta tõsteti teadvusetus olekus pardale. Brežnevil vedas. Kogu sõja jooksul ei saanud ta kordagi haavata.

      Vahepeal kutsuti Kaganovitš Moskvasse. 1942. aasta novembris võttis Stalin vastu Taga-Kaukaasia rinde armeejuhatajad, vestles eraldi Kaganovitšiga ning too mõistis, et talle on andeks antud.

      Juht kutsus Kaganovitši koos kõigi Poliitbüroo liikmetega lõunastama ja ütles heakskiitvalt:

      „Hea, et seltsimees Kaganovitš süveneb põhjalikult sõjaasjandusse.” Ning lisas tema poole pöördudes: „On näha, et elu ja töö rindel paelub teid, kuid pidage silmas, et kauaks me teid sinna jätta ei saa ega jäta ka – meil on teid siin vaja.”

      Mõni kuu hiljem määras juht Kaganovitši uuesti teede rahvakomissariks.

      Vaprat brigaadikomissari Leonid Brežnevit oli rindel Lazar Kaganovitšile esitletud.

      Edaspidi ei jätnud Brežnev kasutamata võimalust end meelde tuletada, kirjutades Kaganovitšile pugejalikke kirju:

      „Kallis Lazar Moissejevitš, minu tulised rindetervitused teile!

      Eile saabus meie armeesse ÜK(b)P Keskkomitee lektorite rühm eesotsas sm. Mitiniga. Sellest on palju abi. Saabusime sm. Mitiniga täna öösel „väikesele maale”. Selsamal maal, mille Teie organiseeritud brigaadid veebruaris vaenlastelt tagasi vallutasid. Vestlesime pikalt lahingutegevusest ja muidugi meenutasime sooja sõnaga Teid ja Teie osavõttu dessandi ettevalmistamisest.

      Praegu lauldakse „väikesest maast” palju laule, on loodud palju jutustusi ja kirjutatud palju luuletusi. Seltsimehed kirjutavad Teile kirju, ma liidan nende sõnadele ka oma tunded ja kasutan ära juhuse, et sm. Mitin siia saabus.

      Ma kirjutan neid ridu „väikesel maal”. Töötan 18. armee poliitosakonna ülemana. Tööga olen rahul, tunnen end omas elemendis. Ma ei unusta Teie näpunäiteid ja ühise töötegemise kooli. Tervis on hea…

      Sm. Mitin tutvus meie olukorraga üksikasjalikult, me palume tal anda Teile edasi kõik, mida ta siin nägi ja mida talle Teile edasiandmiseks öeldi.

      Tervitades lugupidamisega Teie

      L. Brežnev.”

      10. septembril 1943 algas Novorossiiski operatsioon, mille viisid ühiselt läbi äsjaloodud Põhja-Kaukaasia rinde ja Musta mere laevastiku väed. Rinnet juhatas kindralpolkovnik Ivan Petrov, dessantoperatsiooni teostas Musta mere laevastiku ülem viitseadmiral Lev Vladimirski.

      Rasketest lahingutest võtsid osa kindralleitnant Lesselidze 18. armee, kindralleitnant Andrei Gretško 56. armee ja kindralmajor Gretškini 9. armee (tema alluvusse anti armee ja peagi sai temast kindralleitnant).

      Alguses ründasid sõjalaevad ja lennuvägi sakslaste kindlustusi Tsemessi lahe kaldal. Seejärel tehti dessant. 16. septembril vabastati Novorossiisk. Võitjaid autasustati. Brežnev sai Isamaasõja 1. järgu ordeni. 1. mail 1944 autasustati teda nagu ka paljusid teisi armee komandöre ja poliittöötajaid veel medaliga „Kaukaasia kaitsmise eest”.

      20. novembril 1943 viidi 18. armee Põhja-Kaukaasia rinde koosseisust välja ja saadeti Peakorteri reservi Melitopoli lähistele. Detsembris lülitati armee 1. Ukraina rinde koosseisu ja saadeti Kiievi platsdarmile. Rinde sõjanõukogu liikmeks oli Nikita Hruštšov. Brežnev oleks võinud rõõmustada, et sattus tema juhtimise alla: Hruštšov kogus ja toetas ukrainlastest kaadrit. Kuid armee poliitosakonna ülemast oli rinde sõjanõukogu liikmeni (kes pealegi oli Poliitbüroo liige) väga suur vahemaa.

      Kaukaasiast ära toodud 18. armeed ei varustatud ei toidu ega talveriietega.

      „Toiduainetega on väeosades olukord halb,” kandis Brežnev oma ülemustele ette. „Ei ole liha, rasvaineid, kala- ja muid konserve. Sageli ei ole leiba. Väga annab tunda talveriiete puudumine. Paljud võitlejad ja ohvitserid käivad suveriietes ja kandmiseks kõlbmatutes jalanõudes. See teeb meie olukorra raskeks.”

      Sellest hoolimata saadeti 18. armee pealetungile, mis algas 24. detsembril.

      Nende naabri, 38. armee juhatajaks oli tulevane marssal Kirill Moskalenko. Tema juures oli sõjanõukogu liikmeks Aleksei Jepišev ja poliitosakonna ülemaks „Krasnaja Zvezda” endine toimetaja David Ortenberg.

      Moskalenko on meenutanud:

      „18. armee juhataja, energiline ja elurõõmus kindralpolkovnik K. N. Lesselidze oli alati liikvel, tema armee välijuhatuses kees töö.

      Meie tutvus algas kaude: ükskord tuli minu nimel saadetis puuvilju ja veini, selgus, et K. N. Lesselidze jagas naaberarmeede juhatajatega oma kodumaa, päikeselise Gruusia ande. Ta tegi seda rohkem kui üks kord. Isiklik tutvus temaga leidis aset veidi enne Žitomiri–Berditševi operatsiooni, see tore inimene ja andekas väejuht jättis mulle väga sümpaatse mulje.”

      Siis