Brežnev. Leonid Mletšin

kõigis perekonda puutuvates küsimustes. Ta hoolitses naise eest nagu nainegi tema eest.

      Poliitika vastu Viktoria Brežneva huvi ei tundnud, nõuandeid mehele ei jaganud, tegeles ainult kodu ja majapidamisega. Saanud riigi esimeseks leediks, Viktoria Brežneva ei muutunud, pühendus endiselt mehele, kodule, lastele ja lastelastele, arvukatele sugulastele, keda oli vaja aidata. Brežnev oli selle eest abikaasale tänulik. Ametlikke kohustusi oli Brežnevi naisel vähe. Mõnikord tuli tal viibida koos mehega riiklikel vastuvõttudel. Üks kord aastas, 8. märtsil, oli Viktoria Brežneva rahvusvahelise naistepäeva puhul korraldataval vastuvõtul perenaiseks. Sellele vastuvõtule kutsuti ainult naisi: saadikute ja kõige kõrgemate nõukogude ametnike abikaasasid, aga ka naissoost kultuuritegelasi. Tantsiti, et aga mehi ei olnud, siis tantsisid naised omavahel…

      1929. aastal valiti Brežnev Bisserti rajooni töörahva saadikute nõukogusse ja määrati maakorraldusosakonna juhatajaks, seejärel kinnitati Bisserti rajooni (Uurali oblast, Sverdlovski ringkond) täitevkomitee esimehe asetäitjaks.

      See oli lauskollektiviseerimise aeg, mil asjalikud, edukad ja oskuslikud peremehed kuulutati kulakuteks, neilt võeti maa ja varandus ning nad saadeti sunniviisiliselt kodukohast minema. Väärtasjad, raha ja teravili rekvireeriti. Konfiskeeritud leivavilja ekspordi arvelt rahastas Stalin rasketööstuse arendamist.

      Brežnevi kõige tähtsamaks ülesandeks oli anda kulakutelt ära võetud maa kehvikutele. Need aastad võimaldasid tal hiljem veendunult öelda, et ta tunneb põllumajandust ja maaelu probleeme.

      „Künnimaa ja niitude juurdelõigete tegemisel,” on öeldud tema nimel kirjutatud olukirjelduses „Kodumaatunne”, „viisime me järjekindlalt ellu klassipõhimõtet, püüdsime piirata kulakuid, suruda neid halvematele maadele ja aidata kehvikuid.”

      9. oktoobril 1929 võeti Brežnev ÜK(b)P Bisserti rajoonikomitee büroo istungil „kui ametnik ja spetsialist, kes võtab aktiivselt osa ühiskondlikust tööst” ÜK(b)P liikmekandidaadiks. Tal seisis ees kahe aasta pikkune kandidaadiaeg. Samal istungil lähetati Brežnev Zujevski külanõukogusse parteilisele õppele – aruandluse ja kontrolli kampaaniat läbi viima ning seemne kindlustusfondi looma.

      Rohkem kui nelikümmend aastat hiljem otsisid Sverdlovski oblastikomitee töötajad oblastikomitee arhiivist esimese sekretäri Boriss Jeltsini ülesandel välja selle istungi protokolli ja saatsid Brežnevile.

      28. oktoobril kandis Brežnev maakorralduse käigust ette rajoonikomitee büroole. Büroo liikmed eesotsas rajoonikomitee vastutava sekretäri asetäitja Bezmaternõhhiga kiitsid tema töö heaks.

      Detsembri alguses esines Brežnev partei rajoonikomitee pleenumil:

      „Läbiviidud maakorraldusega anti parimad maad üle kehvikutele ja keskmikele, sellega seoses peame rakendama kogu jõu, et need maad seemendataks… Erilist tähelepanu on tarvis pöörata laenude jagamisele kehvikute rühmadele, kes on organiseeritud. Ma pean kollektiviseerimistegevuse suureks vajakajäämiseks tööplaanide puudumist… Külalisšefid ei ole külades kollektiviseerimise küsimusi teravalt üles seadnud…”

      4. detsembril lubas büroo Brežnevil minna järjekordsele puhkusele. Pärast puhkust ootas teda uuele töökohale määramine.

      13. veebruaril 1930 kinnitas partei Uurali oblasti Sverdlovski ringkonnakomitee büroo Brežnevi Sverdlovski ringkonna maakorraldusvalitsuse ringkonna maakorraldusosakonna juhatajaks. 20. veebruaril viidi ta üle tööle Sverdlovskisse. Kuid see töö ei sobinud talle, tundus igav.

      Brežnev sai aru, et karjääri tegemiseks ametnikuna jääb tal haridust väheks.

      1930. aasta septembris tuli ta koos sõbraga Moskvasse, et astuda M. I. Kalinini nimelise Põllumajandusmasinate Ehituse Instituuti. Mõlemad said sisse. Viktoria Brežneva jättis tütre oma ema hoolde ja sõitis mehe juurde Moskvasse. Kuid perega polnud Moskvas kuskil elada ja polnud ka, mille eest. Leonid Brežnev lahkus instituudist ja 1931. aastal naasid nad mehe vanemate juurde Kamenskojesse. Brežnev läks lukksepana tööle F. E. Dzeržinski nimelisse vabrikusse ja astus Dneprodzeržinski Mihhail Arsenitševi nimelise Metallurgiainstituudi õhtusesse osakonda (Arsenitšev oli Kamenskoje bolševike esimene juht).

      „Instituut,” mainis hiljem Brežnevi pikaajaline abi Viktor Golikov, „polnud suurem asi.”

      Pealegi valis Brežnev õhtuse osakonna ja mitte niivõrd ei õppinud kui tegi karjääri ühiskondliku töö valdkonnas. 1931. aastal (kahekümne viie aastasena) võeti ta vastu ÜK(b)P-sse. Brežnev valis elutee, mis kõige rohkema sobis tema iseloomu ja looduse poolt antud võimetega: instituudi parteigrupi organisaator, ametiühingukomitee esimees, parteikomitee sekretär.

      Juba 1933. aasta 20. märtsil määrati noor ja aktiivne kommunist, alles üliõpilane, direktoriks Kamenskoje õhtuses metallurgia-alases töölisfakulteedis, millest hiljem sai tehnikum.

      Kui 1976. aastal riigis valmistuti tähistama peasekretäri seitsmekümnendat sünnipäeva, komandeeriti ajakirja „Komsomolskaja Žizn” korrespondent Dneprodzeržinskisse (vt. ajaleht „Tribuna” 19. detsembrist 2001), kus ta hankis ”Töölisfakulteedi isikkoosseisu käskkirjade raamatu”, mis oli täidetud Brežnevi kalligraafilise käekirjaga. Tehnikumi direktori Brežnevi ukraina keeles kirjutatud käskkirjad annavad edasi ajastu vaimu.

      19. mail 1933: „5. rühma õliõpilane Hren, O. J., välja saadetud ja hääleõigusest ilmajäetud kulaku tütar, kustutada üliõpilaste nimekirjast kui võõras element.”

      19. juunil 1933: „9. rühma üliõpilane Muhhin, Aleksei kustutada üliõpilaste nimekirjast kui kulaku poeg, kes varjas töölisfakulteeti astumisel oma sotsiaalset päritolu.”

      1935. aastal avaldas F. E. Dzeržinski nimelise tehase ajaleht „Znamja Dzeržinki” artikli „Tema nimi on bolševik”. Selles kirjutati Brežnevist:

      „Ma ei suuda ette kujutada, kust ammutab see inimene nii palju energiat ja töövõimet. Viimase kuuni töötas ta õhtuse metallurgia-alase töölisfakulteedi direktorina. See on suur ja raske koorem. Ta õppis ka meie instituudis. Ta on ka kõige parem parteigrupi organisaator… Tema kaitses kursusel ka kõige paremini oma diplomiprojekti!.. Tootvale tööle läinud noorest insenerist Leonid Brežnevist võib palju oodata. Ta täidab need lootused… Sest ta on sepistatud tugevast metallist.”

      Pärast instituudi lõpetamist sai Leonid Brežnevist soojusjõuinsener. Tema diplomitöö teemaks oli „Kõrgahjugaasi elektrostaatilise puhastamise projekt F. Dzeržinski nimelise tehase tingimustes”.

      Ligi kolmkümmend aastat hiljem, 23. detsembril 1963, tegi Nikita Hruštšov Keskkomitee Presiidiumil teatavaks, et riigis ei ole vaja kehtestada üldist keskharidust. Aitab kaheksaklassilisest haridusest, seejärel omandagu noored elukutse. See oli üks ideedest, mille põhjuseks oli tema vähene haridus. Samal ajal oli maailm juba astunud teaduslik-tehnilise revolutsiooni ajastusse ja majandus vajas haritud kaadrit.

      Kuid Brežnev toetas Hruštšovi:

      „Ma arvan, et see küsimus tuleb lahendada poliitilisest seisukohast lähtudes ja selles plaanis on eriti väärtuslik seltsimees Hruštšovi mõte selles küsimuses, et inimesed õpiksid tööd tegema. Ma tahaksin seda kinnitada näitega oma perekonnast, näidata seda minu enda, minu venna ja õe eeskuju najal. Meie isa unistas sellest, et me saaksime kõrgema hariduse. Tal endal ei olnud kõrgemat haridust ja ta töötas nelikümmend viis aastat tsehhis. Kui tal jõudis kätte aeg pensionile jääda, siis ütlesime meie, juba täiskasvanud inimesed, talle, et kui ta pensionile jääb, siis me hakkame teda aitama. Ta vastas meile: minu jaoks on kõige kõrgem autasu see, kui te omandate kõrgema hariduse. Meie kõik kolmekesi saime kõrgema hariduse tootmistööd katkestamata. Kui ma lõpetasin keskkooli, oli mul juba tööstaaž olemas. Ma ei õppinud mitte kuskil viit aastat, sest töötasin isa juures põllumajanduses. Siis tulin Moskvasse, pärast lahkusin Moskvast ja läksin tehasesse.”

      „Isegi nendes tingimustes võib hariduse saada,” täheldas Hruštšov rahulolevalt.

      „Seejärel lõpetasin ma tehnikumi,” jätkas Brežnev.

      „Selliseid inimesi võib sõrmedel üles lugeda,”