Brežnev. Leonid Mletšin

lukksepana, seejärel lõpetasin instituudi. Ka vend alustas tehasetööst, hiljem lõpetas instituudi ja praegu töötab ta tsehhiülemana. Ka õde on lõpetanud instituudi ja töötab praegu laboratooriumis keemikuna…”

      Leonid Brežnev ei töötanud F. E. Dzeržinski nimelise tehase jõutsehhi vahetusülemana kaua, sest 6. oktoobril 1935 kutsuti ta Tööliste ja Talupoegade Punaarmeesse. Ta oli juba kakskümmend üheksa aastat vana.

      Brežnev saadeti Taga-Baikali sõjaväeringkonda. Ta oleks pidanud teenima reamehena, kuid saavutas enda saatmise kursandiks Tšita tankikooli (tollal nimetati seda Taga-Baikali Soomusväeakadeemiaks). Küllap mängis siin oma osa ka see, et tal oli juba inseneriharidus. Neil aastatel arenesid soomustankivägede tehnika ja selle tootmine väga tormiliselt ning sõjaväes oldi rõõmsad iga tehniliselt kirjaoskaja kutsealuse üle. Kui Brežnev oli lõpetanud tankikooli, määrati ta Kaug-Ida sõjaväeringkonna 14. mehhaniseeritud korpuse tankiroodu poliitjuhiks. Ülemused olid märganud, et kursant eelistab poliittööd. Taga-Baikali sõjaväeringkonna ajaleht „Na Bojevom Postu” avaldas 6. oktoobril 1936 Brežnevi portree ja lühiartikli:

      „Kõik tankikooli lõpetajad on head laskurid, Tööliste ja Talupoegade Punaarmee kõrgelt kvalifitseeritud ja poliitiliselt haritud võitlejad… Kes nad on?

      Näiteks sm. Brežnev, L. I. – kommunist, töölise poeg, on ise olnud Dnepropetrovskis tööline. Õppetöö eesrindlane. Esimestest päevadest peale sai temast üks neist, kes organiseeris võitlust lahingulise ja poliitilise ettevalmistuse eeskujulike näitajate eest. Nakatas oma isikliku eeskujuga teisi. Rühmakomandöri kohal stažeerides saavutas selle, et rühm täitis laskmiste teise ülesande hindele „väga hea”. Sõjaväes teenimise aasta jooksul on talle viis korda kiitust avaldatud ja ta sai rahalise preemia. Tema juhtimisel on erakordselt hästi kujundatud kasarm ja Lenini nurgake.”

      Neli aastakümmet hiljem, 1978. aasta kevadel, veenis kaitseminister Dmitri Ustinov Brežnevit kui riigi Kaitsenõukogu esimeest sooritama enneolematu sõidu läbi kogu meie maa.

      Kui kõrged külalised jõudsid Tšitasse, kus asus Taga-Baikali sõjaväeringkonna vägede staap, tehti Brežnevile üllatus. Ta viidi polku, kus ta oli 1930. aastatel teeninud. Tutvunud lahingukuulsuse muuseumiga, kirjutas ta aukülaliste raamatusse:

      „Kallid sõdurid ja ohvitserid!

      Need kohad on mulle mälestusväärsed ja kallid. Siin alustasin ma 1935.–1936. aastal tankiväeosas sõjaväeteenistust.

      Suur tänu teile, et te hoiate alal Suure Isamaasõja päevil meie kodumaad kaitsnud sõjameeste traditsioone. Olge nende väärilised, kes oma elust hoolimata pidasid püha võitlust ja kaitsesid Nõukogude kodumaa piire.

      Soovin teile head teenistust.”

      Brežnev suhtus sentimentaalselt oma minevikku ja muuseumi ekspositsioon meeldis talle väga. Sõjaväeringkonna sõjanõukogu liige ja poliitvalitsuse ülem kindralleitnant Aleksei Lizitšev viidi peagi üle Moskvasse, Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilise Peavalitsuse ülema asetäitjaks…

      Leonid Brežnev teenis sõjaväes vaid ühe aasta. 1936. aasta oktoobris arvati poliitjuht Brežnev reservi. Novembris määrati demobiliseeritud komandör Dneprodzeržinski metallurgiatehnikumi direktoriks. Kuid sellesse ametisse ei jäänud ta kauaks. Noorele sümpaatsele mehele, kellel oli töölisminevik ja kes oli saanud karastuse sõjaväes, avasid tee suurde karjääri massilised repressioonid. 1937. aasta mais kinnitati ta Dneprodzeržinski linna täitevkomitee esimehe asetäitjaks ehituse ja linnamajanduse alal.

      Kodulinna täitevkomitees töötas ta kõigest aasta. 1938. aasta mais viidi ta üle oblastikeskusesse. Dnepropetrovski oblast oli tol ajal hiigelsuur, sellesse kuulusid rajoonid, millest said hiljem iseseisvad oblastid.

      Brežnev määrati Dnepropetrovski oblastikomitee nõukogude kaubanduse osakonna juhatajaks. Toiduainetega varustamine jättis Ukrainas paremat soovida. Ka ei olnud Brežnev kunagi kaubandusega tegelenud, kuid see oli aeg, mil taolisele pisiasjale tähelepanu ei pööratud. Kui oskab juhtida, siis, järelikult, saab iga ametiga hakkama. Aga juhtimine, see tähendab läbisaamine ülemuste ja alluvatega, tal laabus. Ta oli inimeste vastu tähelepanelik ja heatahtlik, temaga koos töötavad inimesed hindasid seda. Ta tõusis karjääriredelil kiiresti. Ta ei istunud osakonnajuhataja toolil aastatki, teda edutati jälle.

      7. veebruaril 1939 valiti Leonid Brežnev Dnepropetrovski oblastikomitee sekretäriks propagandatöö alal. See oli juba tõepoolest kõrge ametikoht. Keskkomitee poolt kinnitatud hierarhias kuulus Dnepropetrovski oblastikomitee teise gruppi (esimesse kuulusid Kiievi ja Harkovi oblastikomitee), aparaadis oli üle saja viiekümne inimese. Kuid ideoloogiatöö polnud Brežnevile kunagi meeldinud. Ta suhtus lugemisse niisuguse vastumeelsusega, et ei suutnud vajalikul määral omandada isegi dogmaatiliste seisukohtade kohustuslikku valikut. Ja ka paberitega õiendamisest ta ei hoolinud.

      Aastaid hiljem, meenutades oma tööd ideoloogilisel ametikohal, ütles peasekretär Brežnev kitsamas ringis põlglikult:

      „Ma vihkan seda targutamist, mulle ei meeldi tegeleda ilmlõpmatu lobisemisega. Nii et suuri vaevu pääsesin ära…”

      Kui Brežnev seda rääkis, istus tema kõrval NLKP Keskkomitee propagandaosakonna juhataja, tulevane akadeemik Aleksandr Jakovlev. Brežnev pöördus tema poole:

      „Nii on lood,” lisas ta õpetlikult ja muigas.

      Dnepropetrovski oblastikomitee esimeseks sekretäriks oli juba eespool mainitud Demjan Korotšenko. Kuid teda soosiv Hruštšov tegi Korotšenkost peagi vabariigi valitsuse pea, oblasti pani aga juhtima teise oma soosiku – Semjon Zadiontšenko, kes oli Hruštšovi käe all töötanud juba Moskva Baumani rajoonikomitees. Stalin teadis Zadiontšenkot ja kiitis Hruštšovi valiku heaks:

      „Miks mitte? Temast saab päris hea oblastikomitee sekretär.”

      Parteilise juhtimise kooli tegigi Brežnev läbi energilise ja kergesti innustuva Semjon Zadiontšenko tiiva all. Tema õnneks oli ta ideoloogiasekretär vaid lühikest aega. Brežnevit toetas Konstantin Gruševoi, kellega koos ta oli metallurgiainstituudis õppinud. Gruševoi alustas parteilist karjääri varem ja peagi sai temast Dneprodzeržinski linnakomitee esimene sekretär. 1939. aasta jaanuaris valiti ta Dnepropetrovski oblastikomitee teiseks sekretäriks Leonid Korniitsi asemel, kes määrati vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks.

      Konstantin Gruševoi vedas Brežnevit endaga kaasa.

      Seoses sellega, et paljud ettevõtted läksid üle sõjalise toodangu valmistamisele, loodi oblastikomitees 1940. aastal Moskva käsul sekretäri koht kaitsetööstuse alal.

      Esimene sekretär ei tundnud kohalikku kaadrit ja võttis kuulda Gruševoid. Viimane tegi ettepaneku usaldada see töö Brežnevile. Tema kandidatuuri kiitis heaks Hruštšov, kes tuli oblastisse kaadriga tutvuma. 26. septembril 1940 tehti Brežnevist oblastikomitee sekretär kaitsetööstuse alal. Ta oli kõigest kolmkümmend neli aastat vana. Ta asus väga energiliselt tööle, ta tahtis end näidata. Kuid puhkes sõda.

      „Väikese maa” kangelased

      1941. aasta juunis jõudis Brežnev hädavaevu ema Dneprodzeržinskist ära tuua, enne kui linna vallutasid sakslased. Ta saatis pere evakuatsiooni ja läks sõjaväkke. Enamik Ukraina parteitöötajaid läksid Lõunarinde sõjanõukogu käsutusse. Oblastikomitee sekretärina sai ta kohe lõkmetele ühe rombi, see tähendab, et talle omistati brigaadikomissari aukraad. Punaarmee poliittöötajate koosseisul olid veel säilinud spetsiaalsed auastmed.

      1941. aasta lõpus saatis ÜK(b)P Keskkomitee sekretär Andrei Andrejev, kes Moskvas tegeles kaadriküsimustega, Hruštšovile Ukraina perspektiivsete nomenklatuursete töötajate nimekirja, keda soovitati sõjaväest tagasi kutsuda ja viia üle parteitööle oblastites, mida sakslased ei olnud vallutanud. Nimestikus on palju inimesi, kes aja jooksul asuvad kõrgetele kohtadele Moskvas: alates Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Poliitilise Peavalitsuse ülemast Jepiševist kuni siseministri Štšolokovini välja, kirjas on ka kaks Dnepropetrovski oblastikomitee sekretäri, Brežnevi kolleegi. Kuid teda nimestikus ei olnud. Ta jäi kuni sõja lõpuni sõjaväkke. Võib-olla jäi