Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia. Vadim Makšejev

rajooni mastaapi kangelase hauda imelik, aja jooksul sain aru, et kogu see lugu väljendab inimeste tõelist suhtumist tollesse väärasse asjasse, mida ta oli teeninud…7

      12

      Ukrainast 1930. aastal Narõmi ringkonda välja saadetud Maria Fjodorovna Abramenko mälestustest

      Siberisse viidi meid talvel kaubavagunites, Jaja jaamas võeti rongilt maha ja aeti suurde barakki, kus olid kahekordsed narid. Põrandal oli niiske saepuru, õhk oli raske, hingata polnud midagi. Lapsed ja vanurid hakkasid surema… Surnud laoti riita, siis viidi hobustega minema ja kaevati kuskil maha. Meid oli peres kuus last, kolm surid. Aprillis viidi kõik väljasaadetud Tomskisse. Seal oli juba laager. Ma mäletan, et ühes barakis elasid orvud, ja kui neid suplema viidi, siis meie, lapsed, kadestasime neid.

      Siis viidi meid Mogotšinosse. Elasime kaldal, mitte mingisugust katust peakohal ei olnud. Ema käis tööl saeveskis, meie ootasime teda liiprite vahel. Ükskord randus pargas ja kõik viidi Lamejevka (praegu Loss-Gora) sadamasse. Seal kohtusime oma isaga, kes oli koos meestega toodud kohale teise ešeloniga, komandant määras meie elukohaks Suiga. Praegu on siin asula, siis oli ainult väike Suiga jõgi ja kolm ilma katuseta barakki. Vanemad hakkasid töötama, ehitama barakke: isa saagis palke laudadeks, ema kooris neid, meie, lapsed, aitasime, kuidas saime. Sääsed tahtsid meid nahka pista. Jalad ja käed olid korpades, nälg ja külm…

      Elasime talve üle, isa ütles meile: „Jäime ellu, olgu Jumal tänatud. Elame edasi, tööga oleme harjunud, oma töö pärast sattusimegi Siberisse. Kaugemale pole meid kuhugi viia.” Viimased asjad vahetasime lähimas külas seemnekartuli vastu. Ema ja isa juurisid aiamaa puhtaks, kaevasime kogu perega selle üles. Kartul kasvas väike, kuid ikkagi olime selle üle ütlemata rõõmsad… 1933. aastal hakkas isa saama töö eest raha, muidu oli antud ainult pajukit, mingit teenistust ei olnud. Mõlemad vanemad töötasid metsavarumisel asulast viieteistkümne kilomeetri kaugusel, seal nad ka elasid, meie, lapsed, jäime nädalaks üksi. Mina olin 12, õde 8 ja väike vend kuus aastat vana. Ema käis mõnikord kodus, tõi meile natuke leiba, mida nad isaga olid oma pajukist kõrvale pannud.

      Suvel tegid asula lapsed tööd, teismelised langetasid kaski, nooremad lapsed rebisid tohtu ära, tökatikojas aeti sellest tökatit. 1935. aastal avati asulas kool, õde ja vend läksid õppima, minul aga ei olnud, millega koolis käia, ka pidi keegi kodus maja pidama. Meil oli juba lehm… Heina tegime kõik koos, isal oli meist kahju: „Mu kallid töömehed, kui õnnetu on teie lapsepõlv. Mispärast?” Tema silmist veeresid pisarad. Nähtavasti tundis ta oma südames, et kõik ei olnud veel üle elatud. 1937. aasta 23. augustil võeti ta kinni kui rahvavaenlane. Meie asulast viidi tol korral ära kaheksa inimest, keegi neist ei tulnud tagasi…

      Tomski Linna Sotsiaalpoliitilise Ajaloo Muuseumi fond.

      13

      Krasnojarski kraist 1932. aastal Narõmi ringkonda välja saadetud Jekaterina Sergejevna Lukina mälestustest

      Minu vanemad olid talupojad, mõlemad olid kirjaoskamatud, ei osanud isegi oma nime kirjutada. 1929. aastal astusid nad kolhoosi. Meil oli maja, lehm, lambad, sead, oli kaks hobust, isa ja ema käisid nendega kolhoosis tööl ning töötasid niisama kohusetundlikult nagu enne kollektiviseerimist. Ma olin nende ainuke tütar, kolm last olid surnud.

      1931. aasta sügisel isa arreteeriti ja kogu vara kirjutati üles. Isa viidi

      Atšinskisse, ema käis teda vaatamas ja jutustas, et isa seisis üksikkambris, üleni paistes… Ema ise ei tahtnud ära anda üleskirjutatud kahte kotti jahu, kangaid ja õmblusmasinat, selle eest arreteeris külanõukogu esimees ka ema, suvel laskis vabaks ja arreteeris siis jälle… Vara võeti meilt ära, majast aeti meid välja ja koos teise samuti kõigest ilma jäänud perekonnaga virelesime me mingis poollagunenud hütis. Kui ema tõi kuskilt jahu ja pani taina kerkima, aga keegi kohalikest aktivistidest selle avastas, siis võeti tainas ära. Meiega koos elas meie vanaisa, ta käis kerjamas ja toitis meid almustega. Talle anti, naabritel oli meist kahju.

      Nädal enne väljasaatmist lasti isa vanglast välja ja kogu meie perekond kuulutati kulakuks ning määrati väljasaatmisele. Tuhandete meiesuguste Atšinski, Užuri, Bogotoli, Nazarovo ja Mariinski rajooni õigusteta isikutega viidi meid Tomskisse, aeti vagunitest pargastele ja edasi läks sõit konvoi saatel põhja poole. Kui meid veeti Vasjuganil, olid kaldal siin-seal väikesed külad, need olid ehitanud inimesed, kes olid varem siia toodud. Meid pandi maale madalas kohas, suurvesi oli just läinud, ümberringi olid mülkad, pori… Elasime nii umbes nädal aega, siis hakkasid valvurid inimesi majutama läheduses olevatele kõrgematele kohtadele ja osa viidi ära veel kaugemale Vasjugani ülemjooksule.

      Alguses elasime kasetohust tehtud telkides, siis hakkasid inimesed ehitama baraki tüüpi hütte. Meile anti kasinat pajukit, sõime peamiselt jahukörti, nii oleks nagu saanud rohkem, kui jahust leiba küpsetades. Elanikega asustatud asulatesse meid ei lastud, valvurid olid väga ranged. Meie, lapsed, tassisime savi, millest täiskasvanud tegid ahjusid. Meile anti kuus kilogrammi jahu kuus, jahu oli hallitanud, tükkides… Me olime nõrgad, üle kahe-kolme labidatäie savi ämbris ära viia ei olnud jõudu. Mõnikord käis komandant ja nimetas meid „erilaagri omadeks”. Inimesed läksid paiste ja surid. Maeti ilma kirstuta ühishaudadesse, mida kaevati iga päev… Asulale anti nimeks Mogilnõi, kuid tuli komandant Smirnov ja nimetas selle enda auks Smirnovkaks. Ta oli väga julm, kui pajukit välja jagati, pistsid mõned näljast paistes inimesed suhu hallitanud jahu tükke ja neid peksti selle eest. Nad surid peagi. Pajukit anti ainult neile, kes töötasid, nõrgad olid hukkumisele määratud…

      Inimesed püüdsid põgeneda, varjates end valvurite eest, läksid kuni suure sooni, kust jäi 80 kilomeetrit Tšana jaamani. Üle jõgede mindi parvedega, meie Atšinski kaasmaalastel läksid parve palgid laiali ja laps uppus ära. Põgenikud toodi tagasi, mõned siiski pääsesid minema. Jumal teab, kui palju inimesi hukkus…

      Kui Smirnovi asemel sai komandandiks Nikitin, läks elu kergemaks, ta oli inimeste vastu kaastundlikum. Lubas käia külas, mis oli 8 kilomeetri kaugusel, seal sai asju toidu vastu vahetada. Asula nimi oli Putj Severa, hiljem hakati seda nimetama Novo-Vasjuganiks. Kuid selleks ajaks oli ellu jäänud vaevalt pool väljasaadetutest – Novo-Vasjugan on rajatud inimluudele.

      1937. aastal võeti mu isa kinni kui rahvavaenlane. Ta oli väsimatu töömees, peale oma perekonna ja töö teda miski ei huvitanud. Lapsena oli ta orvuks jäänud, ta ei teinud elu jooksul kanalegi liiga. Mis vaenlane ta oli? Kelle vaenlane?

      Tomski Linna Sotsiaalpoliitilise Ajaloo Muuseumi fond.

      14

      ÜK(b)P Aleksandrovskoje Rajoonikomitee büroo erakorralise istungi protokollist

      13. veebruar 1933. a

      Kuulati: Kulaku, rajooni täitevkomitee esimehe Medvedevi materjalide arutamine.

      Medvedev: „Veski oli, kuid ainult isal, 1914. aastal üks kuuendik. Sulaseid mul ei ole olnud, ainult 1911. aastal oli köögitüdruk.”

      Bürool esinenute sõnavõttudest: „Materjalid kinnitavad, et ta on kulak…” – „Medvedev ei ole käitunud bolševikuna, oma esinemistes ei võidelnud ta kulakute vastu, ei selgitanud neid välja. Vormiliselt on Medvedev kulaku sugulane. Tema juhtimine oli parempoolselt oportunistlik…” – „Ta ei saa aru klassivõitlusest, ta soodustab kulakluse arenemist.” – „Ta töötas kulaku kombel.” – „Medvedev pärast seda istungit arreteerida ja anda kohtu alla.”

      Otsustati: Võtta Medvedev kohalt maha ja heita parteist välja. Teha OGPU-le ülesandeks jõuda toimepandud korralagedustes selgusele.

      TO UADK f. 206, n. 1, s. 27, l. 30.

      15

      ÜK(b)P Aleksandrovskoje Rajoonikomitee meeldetuletusest ÜK(b)P liikmetele ja grupivolinikele

      Märts 1933. a

Võitlus kulakluse vastu

      1. Viia kiiresti lõpule kulakute asjade vormistamine

7

Малков А. Восстание. – «Красное знамя» (Tomski oblasti ajaleht), 31 марта – 1 апреля